Читать книгу Mees, kes teadis ussisõnu - Andrus Kivirähk - Страница 8

Intsust sai minu suur sõber. Tegin ta tuttavaks ka Pärtliga, kes polnud küll ussisõnades nii osav kui mina, kuid veidike sisiseda suutis temagi. Sellest piisas, et Intsuga lihtsamad jutud maha ajada, ning keerulisematel puhkudel olin mina tõlgiks. Aja jooksul edenesid aga ka Pärtli oskused, sest kui sa ikka pead päevad läbi ussiga asju ajama, siis kleepub ka kõige tuimema keelega tüübile midagi külge. Ja see, et me pidevalt Intsuga koos aega viitsime, oli kah loomulik, sest kolmekesi on kõik mängud lõbusamad kui kahekesi.

Oli muidugi veel Tambeti tütar Hiie. Ta oli juba suurem – ei kukkunud enam iga sammu järel tagumikule – ja me oleksime ta hea meelega oma kampa vastu võtnud. Aga teda ei lubatud. Hiie isa Tambet oli lihtsalt selline mees. Esiteks ei sallinud ta mind, sest ma olin sündinud külas ja Tambet leidis, et tema tütrel ei sobi säärase poisiga koos mängida. Teiseks polnud tema meelest üldse vaja mängida, vaid tuli teha tööd.

Tambet oli sedasorti inimene, kes kangekaelselt keeldus tunnistamast tõsiasja, mis kõigile silmaga näha oli – nimelt et mets on tühi ja aina tühjemaks jääb. Tema sonis ikka mingist eestlaste kuldpõlvest, mil kõik maailma rahvad meie Põhja Konna ees värisesid ning laaned olid täis metsikuid sisisevaid mehi, kes ratsutasid huntide seljas ning kaanisid nende rammusat piima. Seetõttu pidas ta endiselt oma laudas sadat hunti, lüpsis ja treenis neid – mõistmata, et juba ammu ei ela metsas piisavalt inimesi, kes selle karja seljas ratsutaks, nagu polnud ka kedagi, kes jaksanuks ära juua meeletu koguse hundipiima. Teised inimesed olid oma hundikarja vähendanud ja loomad metsa lahti lasknud – sest milleks peaks üksik vanaeit kasvatama kümmet hunti, kui tal pole ainsatki last või lapselast? Talle piisab ühestki piimaloomast. Aga Tambet ei teinud nii, vastupidi, ta pidas huntide metsa vallapäästmist ennekuulmatuks alatuseks ning iidse eluviisi reetmiseks.

“Meie esiisade ajal ei jooksnud ükski susi vabalt metsas ringi,” kõneles ta raevunult. “Kõik seisid kenasti laudas, lüpstud ja valmis inimest oma seljas sõtta viima.” Teda ei huvitanud see, et enam mitte keegi sõjas ei käinud, ta nagu ei saanud sellest aru ja vahel tundus, et ta pidas tõelist elu üksnes mingiks paksuks uduks, mis lolle küll eksiteele viib, kuid millest tema kerge vaevaga läbi näeb. Ta oli surmkindel, et see udu peagi hajub ning siis hakatakse elama jälle nii nagu ennemuiste. Seepärast ei vähendanud ta oma hundikarja, vaid vastuoksa, suurendas seda, püüdes hulkuvaid hunte, kes tema sõnul polnud loodud mitte selleks, et saba seljas metsas ringi traavida, vaid inimese teenimiseks. Loomulikult kulus taolise hulga huntide hooldamiseks meeletult aega ja vaeva ning see oli üks põhjus, miks Hiiel ei õnnestunud meiega mängima lipata. Ta pidi hunte lüpsma ja neile toitu ette viskama, ehkki oli alles laps. Minu ema pidas seda hirmsaks kuritööks ning tuli tihti koju, siunates Tambetit ja tema naist, kes oma tütart liiga ränga tööga piinavad.

“Tulin täna jälle Tambeti juurest mööda ja nägin, kuidas vaene Hiieke jäneseid tapab,” jutustas ta. “Hirmus kahju oli seda vaadata. Suur hulk jäneseid oli aianurka kokku aetud, ussisõnadega tarduma pandud, ja Hiieke muudkui raius neil kirvega päid maha. Ja oleks siis veel, et Tambet annaks talle ilusa väikese kirve, aga ei – kirves oli suurem kui laps! Hiieke on ju nii tilluke, hädavaevu jaksas seda koledat mürakat tõsta. Raius ja raius, endal pisarad suurest pingutusest silmas. Kui kõik oli raiutud, hakkas jäneseid huntidele ette viima. No milleks peab inimesel ometi neid hundivolaskeid laudas nii palju olema, las traavivad metsas ringi ja otsivad ise toitu! Südametu inimene on see Tambet, ja püsti ogar! Piinab omaenda last. Ja see Mall on veel hullem – mis ema ta on, kui laseb oma tütrel sellist orjatööd teha! Mina küll ei lubaks kellelgi oma lapsi niimoodi vintsutada! Kui minu mees sunniks sind sedasi jäneseid raiuma, siis ma lööksin tal endal...”

Selle koha peal jäi ema vait, sest talle tuli meelde oma patune armastus karu vastu ja see, kuidas mu isa oma peast ilma oli jäänud, ning tal hakkas piinlik. Kuid tõsi see oli, et Tambet ja Mall hoolisid oma tütrest õige vähe. Nende jaoks oli esmatähtis elada nii, nagu elasid esivanemad. Justkui püsiks päike liikumatult taevas, loojumata ning taas tõusmata, nagu polekski mets vahepeal inimestest tühjaks jooksnud ja kogu maailm teiseks muutunud. Säärase mulje jätmise nimel võis ohverdada kõik, võis töötada, nii et veri küünte all, ja sundida selleks ka oma tütart.

Hiiel oli veel teinegi mure, peale selle et ta pidi päevad läbi hunte toitma ja suure kirvega jäneseid hakkima. Nimelt ei joonud ta hundipiima ja see oli Tambeti meelest erakordselt halb. Mõelgem esiteks laudas kükitavale hundikarjale, kes lüpsid nagu jõed! Mida pidi selle piimaga peale hakkama? Seda tuli loomulikult juua ja iga pereliige pidi andma oma panuse. Peale selle, puhtalt praktilise põhjuse, oli Tambet sügavalt veendunud, et iga õige eestlane peab jooma hundipiima, sest nõnda tegid juba meie esiisad ja esiemad ning just hundipiim andis neile otsatu jõu ning väe. Seega oli hundipiimast keeldumine kohutav kuritegu, see oli vanade kommete reetmine ning miski ei saanud Tambeti meelest olla jälgim.

Kõige ebameeldivam oli aga see, et säärane vastuhakk leidis aset tema enda peres. See tuli murda! Hiiele valati piima vägisi suhu, kui aga tüdruk oksendama hakkas, tõmbus Tambet viha pärast näost punaseks ja röökis nagu sokk. Ta ei osanud enam Hiiele uusi karistusi välja mõelda, kõike oli proovitud, aga tüdruk üksnes nuttis ja palus, et tal lubataks piimast loobuda. Tambet ei teinud kuulmagi ja tema naine Mall koputas oma pika ja tugeva sõrmega lauale ning nõudis:

“Kuula isa sõna!”

Viimaks läks Tambet hiietarga jutule. Too pidi ometi suutma aidata. Ülgas uuris Hiiet, suitsetas tema ümber mingeid taimi, määris ta põlvi nugise verega ja käskis tüdrukul imeda elusa ööbiku aju. Kui see jälkus Hiie järjekordselt oksele ajas, kinnitas Ülgas Tambetile, et haldjad on tüdruku ära nõidunud.

“Aga pole viga, minul on haldjate üle võimu ja mina teen ta jälle terveks!” lubas Ülgas. Hiie pidi hakkama iga päev pühas hiies käima, ning nugise verd voolas ojadena, taimede haisev suits tõusis taevani ja Ülgas toppis tüdrukule nina alla aina uusi ööbikuajusid.

See kõik ei aidanud – Hiie ei suutnud ikkagi juua hundipiima. Tegelikult ei suutnud ta enam peaaegu üldse süüa, sest ööbiku ajud olid igasuguse söögiisu hävitanud ning Ülgase loitsude hingemattev hais püsis tal sõõrmetes ja muutis igasuguse toidu vastikuks. Ülgas muutus tigedaks, sest ta oli ju ometi lubanud haldjad alistada ning püüdis Hiiet ravida uute, veelgi jubedamate meetoditega. Ta viis tüdruku öösel sügavasse metsa üksiku allika juurde ning jättis Hiie sinna koos piimalähkriga maha, kinnitades tüdrukule, et keskööl tõuseb allikast haldjas ja kägistab ta, kui tüdruk enne piima ära ei joo. Hiie ei joonud, vaid valas piima samblale, aga mingit haldjat loomulikult allikast välja ei tulnud.

Lõpuks Ülgas tüdis Hiiega jändamisest ja ütles Tambetile, et tal läks korda laps haldjate käest vabastada, kuid piima hakkab tüdruk jooma alles kümne aasta pärast, niikaua püsib tema peal haldjarahva needus. Ilmselt lootis Ülgas, et kümne aasta pärast hakkab Hiie mingil põhjusel piima jooma või on selleks ajaks sootuks surnud, või siis on surnud hoopis Tambet ega saa hiietarga lubaduse täitumist kontrollida. Kümme aastat on pikk aeg ning selle jooksul võib juhtuda mis tahes.

Igal juhul päästis hiietark Ülgas tahtmatult Hiie elu, sest kui tüdruku piinamine oleks jätkunud, andnuks laps kindla peale otsad. Nüüd leppis Tambet Ülgase sõnadega ega sundinud needuse all kannatavat Hiiet piima jooma. Aga ta ei suutnud ka armastada last, kes ei käitu nii, nagu muistne kord ette näeb, ta ei kõnelnud Hiiega peaaegu üldse ning silmitses teda alati kerge vastikustundega nagu vigast.

Minu õppetunnid onu Vootele juures jätkusid. Me ei harjutanud enam nii palju ussisõnu, milles ma olin juba päris osav, vaid hulkusime niisama mööda metsi, vahel kahekesi, vahel koos Intsuga, kes mul paelana kaelas rippus, ning lobisesime maast ja ilmast. Onu Vootele kõneles kõigest, mis kunagi olnud ja nüüdseks päästmatult kadunud. Ta näitas võssa kasvanud osmikuid, mille asukad olid kas surnud või ära külasse rännanud, ja rääkis, millised võimsad vanamehed ja karmid eided neis hoonetes kunagi oma elu olid elanud. Sadu aastaid tagasi poleks keegi osanud ettegi kujutada, et kord jäävad need onnid tühjaks, nende seinad lagunevad ja katused langevad sisse. Murdsime ennast läbi võsa ja turnisime hüljatud osmikute varemetes, leidsime sealt hulganisti jälgi kunagistest peremeestest. Tihti avastasime terve säilinud majapidamise – söögiriistad, noad ja kirved, kirstud loomanahkadega ja teised kirstud, mis olid täis kulda ja kalliskive. Need olid ammustel aegadel röövitud meie randa purjetanud laevadelt, mille meeskonnad hävitas Põhja Konn. Imelik oli puudutada neid prosse ja keesid, mis olid omal ajal näinud endi kohal lehvimas Põhja Konna hiiglaslikku varju. Tundus, nagu oleks neis veel säilinud tema suust välja pursanud leekide soojust.