Читать книгу Aabitsa kukk - Andrus Kivirähk - Страница 11

Sepp ja Sepa Poeg on mõlemad maani täis. Sepa Poeg istub laua taga ja jälgib, silmad punnis, tühja lauaplaati, nagu toimuks seal midagi. Sepp taarub toas ringi, pudel käes.

SEPP (kes näeb kõike kahekordselt): Noh, poisid, kuidas olukord on?

SEPA POEG: Päkapikud suruvad.

SEPP (tühjale lauale): Andke minna, andke minna! Ärge laske kuraditel endast võitu saada! Kui te kuraditel võita lasete, ma viskan teid alasile ja taon seal lapikuks, jumala eest! (Tuleb Kalevipoeg.)

KALEVIPOEG: Tere, härra sepp!

SEPP: Tervist, noorhärrad! Kuidas saan aidata?

KALEVIPOEG: Mina olen eestlaste kuningas Kalevipoeg ja tulin teilt mõõka ostma.

SEPP: Selge. Ja teine noorhärra? Kas temal on ka mõõka vaja?

KALEVIPOEG: Teine noorhärra? Missugune teine noorhärra?

SEPP: No see teine. See on teil mingi sulane või? Et temal ei ole vaja mõõka? Ma võin talle ka anda, mul on mõõku küll. Annaks talle mõne väiksema ja odavama, või mis?

KALEVIPOEG: Ei, mul on tarvis ühte mõõka.

SEPP: Eks te ise tea. Astuge edasi, saage tuttavaks – need on minu pojad.

KALEVIPOEG: Pojad? Ma näen ainult ühte poega.

SEPP: Kuidas siis ühte, tehke silmad lahti, mõlemad istuvad ju siin laua taga. See üks on Timo ja see teine on ka Timo. Olge lahked, istuge ka oma sõbraga maha. Meil käib siin praegu väike lahing, saate aru – kuradid hakkasid jälle majja trügima. Hulk aega ei olnud teisi, aga üleeile...

SEPA POEG: Üleüleeile.

SEPP: No ühesõnaga, üle-üle-üle-üle-eile me hakkasime pojaga väikest viisi viina võtma, ja teate, kuradid on ju viina peale nagu herilased moosile, kohe poevad tuppa ja tikuvad lausa lauale. No pühid teisi muidugi jälle maha ja virutad kahvliga, aga neid sindreid tuleb aina juurde. Kohe häda on, hiilivad pudelite vahel ja ronivad isegi klaasi, solgivad viina ära. Aga meie jõime ikka edasi ja, jumal tänatud, varsti olid päkapikud ka platsis. Ja need hakkasid kohe vahvasti kuraditega võitlema. Nüüd juba kolm päeva madistavad siin laua peal, vahepeal suruvad kuradid päkapikke, siis jälle päkapikud kuradeid. Praegu ma vaatan, vist hakkab ikka päkapikkude ramm peale jääma. Või mis? Poisid? Kuidas olukord on?

SEPA POEG: No päkapikud üritasid kuradid vasakult tiivalt ümber piirata, aga samal ajal kuradid koondasid oma väed siia heeringa taha ja muudkui lasevad sealt vibudega. Palju päkapikke on juba otsa saanud.

SEPP: No aga sööme heeringa ära, siis pole kuraditel millegi taha peitu pugeda! (Haarab laualt heeringa ja neelab alla.) Noh, päkapikumehed, pange nüüd!

SEPA POEG: Näe, rünnakule lähevad! Hurraa!

KALEVIPOEG: Vabandage, aga ma tulin mõõka ostma.

SEPP: Aa, jaa­jaa! Muidugi! Mõõk! Ma kohe annan proovida. Mul ongi siin just kaks tükki seinale riputatud. (Seinal ripub üks mõõk, Sepp läheb ja võtab selle kõrvalt üksnes tema jaoks nähtava teise.)

SEPP: No proovige seda, see on väga hea mõõk. Lõikab jämeda tamme ühe hoobiga pooleks.

KALEVIPOEG:Tänan väga, aga ma tahaksin seda teist. Mulle tundub, et see mõõk jääb minu jaoks natukene nõrgaks.

SEPP: Tohoh, õige mul vägimees! Aga hea küll, võtke siis see teine. (Võtab seinalt jällegi olematu mõõga.) Noh, see peaks nüüd passima küll, see raiub rauatüki kah kildudeks.

KALEVIPOEG: Kas ma tohiksin ise endale mõõga valida?

SEPP: No aga mis sellel siis häda on? Kah nõrk või? Hea küll, kui sa selline kange sell oled, eks vali siis ise. Poisid, kuidas päkapikkudel läheb?

SEPA POEG: Sitasti. Kuradid on ratsaväe kohale toonud.

SEPP: Oh sa raisk, ongi! Aga näe, päkapikud ei anna alla! Näedsa kus tuleb teisi mööda põrandat juurde! Vaata, nad on põhja­ põtrade seljas! Juurde, juurde, poisid! Andke kuraditele valu!

KALEVIPOEG (on võtnud seinalt mõõga): Ma ostaksin selle.

SEPP: Selle? Miks mitte, see on ka hea riist. Ega mina sitta tööd ei teegi. Ma mäletan, ma tagusin seda kahe alasi peal korraga, mul on see väga hästi meeles, mul oli sellel päeval millegi­ pärast neli kätt. Teate, mul vahel juhtub nii. Päkapikud veel ronisid ka kõik see aeg mööda alaseid, kogu aeg pidi teisi luuaga eemale ajama, muidu põletavad end ära. Nad on ju pisikesed, sihuke kõrbeb kohe ära nagu tammetõru. Aga hea mõõk sai, eks ole, selline huvitav, omamoodi, kahe­ harulise otsaga. Sellega saab kaks meest korraga läbi torgata.