Читать книгу Aabitsa kukk - Andrus Kivirähk - Страница 7

Sulevipoeg, Alevipoeg ja Olevipoeg uurivad vähki.

SULEVIPOEG: Mis loom see ometi on?

ALEVIPOEG:Toonekurg pole ta kohe kindlasti. Järelikult on ta põder.

OLEVIPOEG: Põder, ütled sa? Aga vaata, tal on kahed käärid kaasas. Kas see pole mitte rätsep?

SULEVIPOEG: Jah, see võib tõsi olla küll. Vaat kui tore, mina just mõtlesin, et peaks rätsepmeistri juurde minema ja laskma endal kuube natuke pihast kokku tõmmata, kole lai on teine mulle. (Võtab kuue seljast, laotab maha, asetab selle peale vähi.) Olge lahke, auväärt meistrimees, ehk lõikate selle mulle parajaks.

ALEVIPOEG: Näe, kus roomab ringi! Vaata, ta näitab sulle ette, kust tuleb lõigata!

SULEVIPOEG: Kohe, auväärt meister. Kohe teeme teie juhatust mööda. (Lõikab kuue küljest tüki.) Kas nii, lugupeetud rätsep?

OLEVIPOEG: No nii see küll ei käi, sa vaata nüüd oma kuube. See ei kõlba enam küll selga panna. Päris ära rikkusid. Kahju, ilus kuub oli sul. Nüüd pane hernetondile ümber.

SULEVIPOEG: Aga rätsep näitas ju ette, kustkohast peab lõikama!

ALEVIPOEG: Ei ole see vist ikka õige rätsep. Niisama petis! Vedas meid ninapidi!

SULEVIPOEG: Kuuled, kelm! Nüüd maksad mulle kuue kinni. Või muidu valan vastu hambaid. (Üritab vähki lüüa, see võtab tal näpust kinni.) Appi! Ai! Ta lõikas mul sõrme otsast!

OLEVIPOEG: See on ju päris mõrtsukas. Võtke ta kinni!

ALEVIPOEG: Poome ta raisa üles!

SULEVIPOEG: Lööme malakaga surnuks!

OLEVIPOEG: Ei, teate mis? Parem uputame ta ära! Igavene petis ja röövel selline!

SULEVIPOEG: Just, viskame ta sillalt jõkke! (Tuleb Kalevipoeg.)

KALEVIPOEG: Tere, mehed! Mul oleks üks jutt.

ALEVIPOEG: Ära praegu sega, meil on tähtis töö pooleli. Vaja see jõle olevus ära uputada, enne kui ta terve meie rahva ära hävitab.

KALEVIPOEG: Mis olevus see selline siis on? Päris väike tundub – kas sihuke meie rahvast jagu saab?

SULEVIPOEG:Noh, minule igal juhul juba kargas sõrme kinni, vähe puudus, et oleks mu tükkideks rebinud. Tegelikult peaks see olema kuninga asi – pidada silmas, et rahulikel elanikel oleks turvaline mööda maanteid liikuda ning et igasugused mõrtsukad ringi ei hiiliks. Aga noh, looda sa, et suured saksad lihtinimese peale mõtlevad! Eks neil ole targemat teha!

KALEVIPOEG: Ma just selle jutuga tulingi. Mõtlesin, et mis oleks, kui teeks ühe sellise politsei, kes hakkaks sortse püüdma. Need ju muudkui kimbutavad rahulikke teekäijaid, röövivad ja peksavad et kole kohe. Mis te arvate?

ALEVIPOEG: Ei tea, meil pole praegu aega midagi arvata. Meil on vaja see masuurikas ära uputada. See töö ei oota!

OLEVIPOEG: Ja eks see sortsidega võitlemine olegi rohkem kuninga amet. Temal on suur palk, las siis teeb ka selle eest midagi.

SULEVIPOEG: Just, nende kopikate eest, mis meiesugune teenib, ei hakka küll ühtegi sortsi püüdma!

ALEVIPOEG: Ja ega neist jagu nagunii ei saa, see on niisama ajaraiskamine. Nemad on ju Sarviktaadi teenistuses. Kus siis inimene selliste sakste vastu saab! On palju tarvilikumaid töid, mis ootavad tegemist, näiteks võiks keegi ehitada ühe maja, kus rahvas saaks käia koroonat ja doominot mängimas.

OLEVIPOEG: See oleks küll vajalik asi! Muidu mängi alailma lageda taeva alla, aga vihma võib ju sadama hakata, siis saab kõik märjaks.

KALEVIPOEG: Jah, ma olen ise ka mõelnud, et peaks ehitama ühe nõukoja, kus kogu rahvas saaks käia nõu pidamas... Eks sinna võib muidugi ka koroona üles panna...

SULEVIPOEG: Hea küll, meil pole rohkem aega. Tarvis minna ja kurjategija ära uputada. Ega seda tööd ju ükski kuningas meie eest ära tee.

ALEVIPOEG: Rahvas peab kõige raskemate töödega alati ise hakkama saama. (Alevipoeg, Sulevipoeg ja Olevipoeg lahkuvad koos vähiga. Tuleb Linda.)

LINDA: Tule nüüd koju. Mis sa seisad seal? Tule sööma!

KALEVIPOEG: Ei ole aega, ema! Ma pean minema Peipsi tagant laudu tooma. Ehitan nõukoja!

LINDA: Tule taevas appi! Peipsi tagant! No sina kohe pead vigurit tegema! Ja mis nõukoda sa veel ehitada tahad? Jäta see kõik ja tule koju sööma, meil on täna klimbisupp.

KALEVIPOEG: Pole aega, ema! Söö üksinda! (Läheb ära.)

LINDA: Kohe häbi, kõik teised mehed ja pojad istuvad praegu kenasti kodus, söövad kõhu korralikult täis, siis pikutavad, lasevad leiba luusse, ainult minu võsuke tuiab pühal lõunaajal mööda ilma ringi. Kas sul häbi ei ole? Kuuled või? Juba läinud! Oh häda, ei tea, kuhu silmad peita! Niigi juba naabrinaised naeravad, et noh, kuidas su kuningast poeg ka elab. Et kuule, Linda, sul ei olegi veel kullast kleiti, mis ta selle rahaga teeb, mis ta kokku kühveldab, et emale ei raatsi anda. Mina ütlen, et mis rahast te räägite, ma ei tea mingist rahast! Aga nemad naeravad, ütlevad, et oh, räägi aga – küll me teame, kuidas need kuningad elavad! Magavad kahe kasuka vahel ja söövad sularasva!

Vaene laps! Vaene laps! Nagu kont inimestel hambus! (Lahkub.)