Читать книгу Aabitsa kukk - Andrus Kivirähk - Страница 6

LINDA: Oh sa armas aeg! Et minu poeg on nüüd siis kuningas! No mis häda sul ometi oli end niisugustesse asjadesse segada? No kes see käskis sul sinna kivi viskama minna? Istunud kodus, kui otsima oleks tuldud, ma oleksin ütelnud, et oled haige, palavikus, sonid, ei saa kuidagi üles tõusta. No sina kohe pead oma nina igale poole toppima, juba väikesest peast oli sul see mood! No mida sa õnnetu nüüd tegema hakkad!

KALEVIPOEG: Olen kuningas.

LINDA: Sa taevas! Kuningas! No mis asja sina tead sellest, mis asi on kuningas? Kohe hirm tuleb mul peale, kui ma sind vaatan – no kuhu sa ometi oled roninud! Inimesed hakkavad ju naerma! Mis kuningas sina oled!

KALEVIPOEG: Minu isa oli ka kuningas.

LINDA: Isa! Sa ei mäletagi oma isa, sa olid alles väike laps, kui tema suri. Ja pead siis sina kõik isa järgi tegema – ega sinu isa ka sellest ametist mingit õnne leidnud, just see kuningaks olemine ta varakult hauda viiski ja mind leseks jättis! Pead sa siis ka sedasama teed käima mis su isa!

KALEVIPOEG: Teised keegi ei tahtnud ju hakata.

LINDA: Ja jumala õigesti tegid. Ei tea, mis nad sinna kuningatroonile otsima peaksidki? Pole nad sinna mitte midagi ära kaotanud, ei sealt ole mitte midagi leida! Ela lihtsalt ja tasakesi, siis ei hakka sulle keegi hõlma! Mis sul kodus häda oli, kas ma sulle süüa ei andnud või? Igal hommikul puhtad riided sängi ees tooli peal, saapad harjatud... Aga sina ikka kohe pead oma nina igasugustesse asjadesse toppima! See on ju, jumal halasta, poliitika!

KALEVIPOEG: Noh ja mis siis, ema. Keegi peab ju kuningas olema. Mul on mõned mõtted...

LINDA: Oh sa taevane arm! Mõtted! No mis mõtted sul olla saavad? Kus mul mõtleja väljas! Teised mehed käivad põllul, õhtul pesevad end saunas puhtaks ja siis karmauhti voodisse magama – aga temal on mõtted! Ei see hästi lõpe, usu mind! Kunagi sa veel ütled, et õigus oli sul, emake, loll olin, et sind ei kuulanud, oleksin võinud elada nagu kõik lihtsad inimesed, teha tasakesi tööd ja väikest viisi jõukust koguda, aga näe, kurivaim eksitas ja kihutas kuningaks hakkama. Küll sa veel näed, mis koledaid asju see endaga kaasa toob ja mida sinust kõike rääkima hakatakse ja... Oi, oi, oi! Noh, mis mõtted need sul siis on? Oota ma istun ja võtan kuskilt kinni. Noh, nüüd räägi. Vaene laps! Mis mõtted sul on?

KALEVIPOEG: Ma olen mõelnud, et võiks näiteks asutada politsei – sortse on väga palju liikvel, kui saaks üheskoos midagi nende vastu ette võtta...

LINDA: Oh sa armas aeg! Jäta see mõte kohe heaga maha. Sina tahad sortside vastu minna! Nemad on ju kõik Sarviktaadi enda teenistuses. Kas sa ema peale ka mõtled, kui sa sedasi avasilmi surma tormad? Kes mu põllul kündma hakkab, kui sind maha lüüakse? Mees on mul juba mulla all, nüüd kipub poeg ka sõgedast peast sinnasamasse.

KALEVIPOEG: No aga mis siis teha? Midagi peab ju ette võtma nende sortsidega.

LINDA: Aga kas siis just sina pead seda tegema? Sina istu kodus, tõmbame kardinad akende ette ja nihutame riidekapi ukse ette – ega nad siis meid kätte ei saa!

KALEVIPOEG: Mina olen ju nüüd kuningas, minu kohus on hoolitseda selle eest, et rahvas ohutult liikuda saaks. Ja see Sarviktaat ka, ega see pole ka õige asi, et kõik teda niimoodi kardavad. Talle tuleks öelda, et kui ta järele ei jäta, siis...

LINDA: Noh, mis siis? Päris tobedaks oled läinud, tahad juba Sarviktaadi vastu minna. Tema vastu ei saa mitte keegi, tema on kõige võimsam – tema on ju põrgu valitseja!

KALEVIPOEG: Nojah, aga mina olen ju nüüd jällegi eestlaste kuningas.

LINDA: Oh sa vaene õnnetu! Kuningas! Ega siis see sind Sarviktaadi vastu aita, ega tema sellest hooli, et sa kuningas oled – tema jäta kohe päris heaga rahule! Oi, oi, no kes see käskis sul kuningaks hakata! Kes sulle selle hullu mõtte pähe pani? Tead sa, mis teeme, sa lähed kohe praegu ja ütled, et sina ei saa kuningas olla, et sul on lampjalad.

KALEVIPOEG: Mul ei ole lampjalad.

LINDA: Kes see sul neid vaatama hakkab, küll usuvad. Mine, mine! Saad vaevast lahti.

KALEVIPOEG: Ei, ema, ma ei lähe kuhugi. Kui ma juba olen kord kuningas, eks ma katsun siis hakkama saada. Katsun sortside vastu rohtu leida ja muudki teha. Ema, ma lähen ja pean meestega nõu.

LINDA: No näed, hakkab peale! Ega sa nüüd enam kodus püsi. Aga kes kaevust vett toob? Oh, küll ma olen õnnetu naine! No oli sul tarvis! Oli sul tarvis sedasi emale meelehärmi teha? Oh ma vaene õnnetu! (Lahkub halades.)