Читать книгу Aabitsa kukk - Andrus Kivirähk - Страница 9

Tuleb Kalevipoeg, pikk laud õlal.

KALEVIPOEG: Küll on raske. Uhh... Aga pole viga, kodu juba paistab. (Põõsast kargavad välja kaks sortsi.)

ESIMENE SORTS: Kuhu sa, mees, selle lauaga nüüd lähed siis?

TEINE SOTRS: Anna parem suitsu!

KALEVIPOEG: Vabandage väga, aga kahjuks pole ma suitsumees.

ESIMENE SORTS: Mis mees sina siis oled?

TEINE SORTS: Sina oled vist see nõme mees, jah? Kurat, käib laud õlal! Ikka eriline jobu.

ESIMENE SORTS: Oled jobu, jah? (Tonksab Kalevipoega jalaga tagumikku.)

KALEVIPOEG: Mina olen Kalevipoeg ja ma tahtsin teiega juba ammu rääkida. Ei ole ilus niimoodi teekäijaid tülitada. Kui te järele ei jäta, pean ma sortsidega midagi ette võtma. Mina olen nüüd siin kandis kuningas ja ma kavatsen teedel korra majja lüüa.

ESIMENE SORTS: Oi kui kõva mees! (Lööb uuesti Kalevipojale jalaga tagumikku.) Ah et sina oled kuningas. Kas sa vastu hambaid ei taha saada, kuningas?

TEINE SORTS: Ja see laud anna üldse siia. Kurat, nagu sipelgas! Palk õlal. Anna siia!

KALEVIPOEG: Ei anna, mul on seda vaja. Me kavatseme koos rahvaga ehitada nõukoja. Ma tõin selle Peipsi tagant, hea kuiv laud. Ärge kiskuge!

ESIMENE SORTS: Sa ära mölise nii palju! Nüüd teeme nii, et annad oma laua siia ja siis ronid pükstest ja kingadest ka välja.

TEINE SORTS: Trussikud võid jätta.

ESIMENE SORTS: Ruttu! Ei kuulnud või? Tahad ikka molli saada või? Ikka väga tahad, jah?

KALEVIPOEG: Minge tee pealt eest!

ESIMENE SORTS: No ise norisid! (Lööb Kalevipoega uuesti jalaga tagumikku.) (Põõsast pistab pea välja Siil.)

SIIL: Serviti, serviti!

KALEVIPOEG: Kuidas palun? (Pöörab end Siili suunas, samal ajal virutab kogemata lauaga hea matsu Esimesele Sortsile, nii et see oimetult sirakile langeb.)

TEINE SORTS: Mees, mida sa teed! Ma kaeban Sarviktaadile ära!

KALEVIPOEG: Ma ei tee midagi, keegi lihtsalt nagu hüüdis mind ja... (Pöörab tagasi, ühes sellega saab ka Teine Sorts lauaga tubli nätaka ja kukub samuti pikali.) Vabandust... (Paneb laua maha.) Mõlemad said vist pihta.

SIIL: No ma ju ütlesin, et serviti. Nii peabki!

KALEVIPOEG: Ah te ütlesite serviti. Ma ei saanud alguses aru. Mis mõttes serviti? Millega serviti?

SIIL: Ega see polegi enam tähtis. Asi on juba ära tehtud. (Vaatab sortse.) Jah, toss väljas. Tubli töö. Nagu meil metsas ikka hunt ütleb – kenasti tapetud. Kõige tähtsam on see, et veri sisse jääb. Kui veri välja lasta, siis ei roobitse seda enam mingi nipiga sambla pealt kokku – usu mind, sinna see jääb. Aga see on ju selge raiskamine. Jaa, aga need siin on küll ilusad poisid. Kas sööme ära kah?

KALEVIPOEG: Ei, mis te nüüd!

SIIL: Ah et taimetoitlane! Nojah, eks ta õigem ole, ega mina ka suurem asi lihasõber ei ole. Liiga rammus, vaat pärast on seedida raske. Kui vahel just mõni väike tigu või uss satub teele ette, siis ikka mekin, aga ma tean küll, et tegelikult pole see südamele hea. Mina olen ikka rohkem putukate peal.

KALEVIPOEG: Kas putukas pole siis liha?

SIIL: Ei, ei, putukas on hoopis teine asi. Putukas on ju vana paastu­ toit. Väga tervislik, kõik vitamiinid on seal sees. Ja mõnus on süüa, teate, see on kohe niisugune omaette protseduur. Kõigepealt tõmbad tal jalad küljest ära ja näkitsed nende kallal, siis sööd tiivad ära, seejärel võtad tundlad – need on kõige magusamad! Noh, siis avad kõhu. Küll seal on alles kraami! Hakkad jälle ükshaaval välja võtma...

KALEVIPOEG: Vabandage, aga ma pean nüüd minema. Rahvas ootab.

SIIL: Selge! Noh, tore oli tutvuda! Eks teinekord näeme jälle. Et siis nende sortside asjus mingeid pretensioone ei ole? Siis ma viin nad metsa, seal tuntakse sellise kraami vastu päris elavat huvi. Teate, loomad ja linnud toituvad ju tegelikult väga ebatervislikult. Ma arvan, et hunt võtaks siit kohe mitu kilo ja rebane on ka ammu küsinud, et ega ühtegi värsket raibet saadaval pole. Mina olen ju väikest viisi äriloom ka, mitte et see oleks mu põhitegevus, aga ikka, vahel müün midagi ja vahel loosin välja ja... Kuidas kunagi. Ma arvan, et siin on oma 150 kilo. Kõik pole muidugi esimese klassi liha, aga teate, vaesem rahvas, nagu näiteks kärbsed ja tõugud, need lepivad ka päris kehva kvaliteediga, peaasi et saaks kuhugi muneda. Nii et jah, kui kuningaisandal midagi selle vastu ei ole, siis ma viiksin need kered kenasti metsa ja paneksin oksjonile välja.

KALEVIPOEG: Palun väga, minugi poolest.

SIIL: Või ikka tahate ühe taisema tüki endale ka? Teil on selle peale täielik õigus, teie ju tapsite! Või tahate pead? Noh niisama, kui isegi ei söö, siis suveniiriks või sedasi? Või panete aeda, sirelipõõsa alla, selle peal on siis hea istuda ja teed juua.

KALEVIPOEG: Ei, tänan! Võtke kõik!

SIIL: Suur tänu! Tervisi kodustele! Kui metsa satute, astuge läbi! (Siil lahkub, vedades minema kaks surnud sortsi. Ka Kalevi­ poeg kõnnib oma lauaga minema.)