Читать книгу Vargamäe vanad ja noored - Andrus Kivirähk - Страница 10

Toas on palav, pirakas ahjus praksub vägev tuli. Üks suur ja paks porikärbeski on kuuma tõttu talveunest üles ärganud ja kõnnib nüüd uimasena mööda kollaste lilledega tapeeti. Mart Laar puhub ta hajameelselt eemale ja haigutab mõnuga.

„Näe, päike hakkab looja minema,” lausub ta. „Jälle üks jumala päevake jõuab õhtusse, jaa-jah!”

„Teevesi läks keema!” teatab Toomas Hendrik Ilves sängist, asetades paksu raamatu kõhu peale ja kiigates üle prillide kööginurga poole.

„Noh, eks joome siis teed!” arvab Laar. „Aja end üles!”

Mehed astuvad laua juurde, võtavad istet, valavad täpilistesse tassidesse vaarikavartel tõmmanud teed ja kuuma vett.

„Mett tahad?”

„Narr, kes siis mett ei taha! Anna aga purk siiapoole!”

Mõlemad tõstavad enestele tassi mitu lusikatäit kuldset maiust ning limpsivad pärast lusika hoolega puhtaks.

„Oijeh, küll on mõnus!” kiidab Laar pärast esimest sõõmu, asetab käed kukla taha ja ringutab nagu kass. „Vaata, see on ikka hea, et me tagasi astusime! Saab hommikul kaua magada ja…”

„Eks ta ole mõnus küll,” nõustub Ilves sõbraga. „Sööd kõhu täis, siis lased leiba luusse, kui tukk tuleb peale, suigatad tunnikeseks… Päevake muudkui veereb, muret pole mingisugust. Keski kurivaim ei tülita ega kopi ukse taga, et lähme ja lähme, justkui oleks veeuputus käes! Saab ometi kord inimese moodi elada!” Ta rüüpab kuuma ja magusat teed ning hammustab kompvekki kõrvale.

„Läheks õhtul jälle kinno, seda „Nimed marmortahvlil” vaatama?” pakub Laar, ise jälle suure lusikaga meepurgi kallal askeldades.

„Ei viitsi nagu… Eks ole teda ju vahitud kah, korda seitse juba või mis ta oligi,” vastab Ilves laisalt. „Ilm kah selline imelik, nagu tuuline või nii… Jääme parem koju.”

„Jah, eks võib ka koju jääda,” pole Laar vastu. „Vaatame televusserit, sööme võileibu ja pikutame niisama.”

„Vaat just!”

Mõnda aega valitseb köögis vaikus, siis otsib Laar taskust väikese vilepilli, sätib end hubaselt praksuva kamina ette ja hakkab mängima. Nukrat ja ilusat meloodiat kuuldes ilmub vöörusest kass, kerib end Laari jalge ette ning jääb rahulikult magama.

Ka Ilves on oma tee ära joonud, ta tõuseb, kõnnib akna juurde ja jääb käsipõsakil õue vahtima.

„Noh, mis sa näed seal?” pärib Laar, vilepilli tagasi taskusse torgates.

„Ah, ei kedagi. Savisaar jookseb ringi.”

„Las jookseb terviseks.”

„Seda minagi. Ei noh, eks me oleksime ju võinud kah aidata, aga kui meid ei taheta, ega siis pole midagi teha!” kõneleb Ilves. „Las siis õiendab üksi.”

„Justament!” nõustub Laar. „Las vana jeekim tõmbab üksi ringi! Või siis selle Kallasega. Kallast pole ka näha? Mis?”

„Justkui kõnnib seal keegi, aga hämaraks kisub, silm ei seleta enam täpselt,” seletab Ilves. „On see nüüd inimene või kits, mine võta kinni.”

„Oota, ma tulen vaatan!”

Laar libistab jalad sussidesse, tuleb akna juurde ja vahib silmi kissitades õue.

„See on ikka Kallas jah, näe, vedib midagi, päris suur kott paistab olema! Näh, nüüd tuleb Savisaar ka appi, tõstavad koos!” räägib ta. „Vahi, hakkavad kotti redelist üles lakka vinnama! No jõudu, poisid, jõudu! Sellel redelil on ju ülemine pulk mäda!”

„Kustutame toas tule ära, siis näeb seda nalja paremini!” õpetab Ilves.

Tuli tehaksegi surnuks ja kaks meest vahivad aknalaual kõhutades suure põnevusega teiste toimetamist. Kott on juba peaaegu lakka saadud, kui üks redelipulk murdubki ja vinnajad ühes kandamiga suure robinaga alla kukuvad.

„He-he-hee!” naeravad toas istujad nagu kaks põrgulist. „Nüüd said küll õige tubli koosa!”

Õuesolijad rapsivad end puhtaks, vehivad kätega ning karjuvad midagi. Siis minnakse uut redelit otsima. Pealtvaatajatel hakkab igav.

„Ah, madis neid võtku!” lööb Ilves käega. „Las rabelevad, kuradi rüblikud! Mis meil nende tööde ja nende kottidega asja! Meie oleme erus – sirutame jalad seinale ja laseme vilet!”

„Eks ta õige ole,” arvab ka Laar. „Teeme enne magamist veel väikese napsi ka või?”

Mehed lähevad puhvetkapi juurde, kus Laar kahte klaasi nii kolme sõrme jagu mingit vedelikku valab. Siis lüüakse klaase kokku ja juuakse nägu krimpsutades põhjani.

„Ehh, ilus on ikka see vabatmehe elu!” kiidab Ilves, kui ta natukese aja pärast jälle voodis lamab ja paksu raamatut loeb, jalad sooja teki all peidus. „Homme lähme linna peale sööma ja kakaod jooma. Mis sa arvad, Mart?”

Aga Laar ei vasta, sest tema on juba unehõlma vajunud ning põõnab, pehme sulepadi kaisus.