Читать книгу Vargamäe vanad ja noored - Andrus Kivirähk - Страница 2

„Lapsed, lähme täna sõõrikuid sööma!” ütleb Savisaar uksest sisse astudes. Maria paneb näputöö käest, tõuseb ja kummardab kombekalt.

„Tervist, isake!”

Paljajalu jookseb sisse nooruke Raimond Kaljulaid – põnts, põnts! Palged õhetavad, tukake hüppab laubal… Kasakas! Vana Savisaar vaatab noort poissi ja muheleb – Mariake on kotka kinni püüdnud! „Tähendab, minusse,” mõtleb linnapea rahulolevalt, „oskab kaasat valida.” Heast meelest näpistab ta plikat lõuast.

„Ai, isake!” kiljatab Maria ning puhkeb naerma. „Teie aina vallatlete!”

„Miks mitte vallatleda, linnas on kõik korras, rahvas muutub päevast päeva jõukamaks,” räägib Savisaar. „Võib hinge tagasi tõmmata ja elust rõõmu tunda! Noh, kas lähme pont‰ikuid vitsutama? Kentmanni tänaval on sõõrikukohvik, seal müüakse selliseid pont‰ikuid, et keele viivad alla! Soojad, tuhksuhkruga üle raputatud… Lähme, lapsed, ma teen välja!”

„Teie, isake, hellitate meid lausa ära!” lausub Raimond Kaljulaid laulvalt ning vangutab pead. „Alles eile sõime sinu kulul hiina toitu, mul on siiamaani ingveri maitse suus. Nüüd kostitad pont‰ikutega… Kas siis sedasi tohib, äiapapake!”

„Ära hellitad, tõesti, ära hellitad!” kõneleb ka Maria.

„Teie heaks pole mul millestki kahju!” vastab Savisaar. „Olete mulle südame külge kasvanud, näen teid sageli unes. Tahan, et teil hästi läheks! Jumal tänatud, elu jooksul on õnnestunud paar tuhat rubla kõrvale panna – nii et rahamuret meil ei ole. Tulge nüüd, lapsed! Hobune on juba ees! Ainult et Maria, mässi end hästi sisse, tuul on vilu, vaata kui tõmbab veel läbi!”

„Küll ma saan, isake!” rahustab teda Maria. „Mul on kaamelivillast pleed, võtan selle ühes.”

„See on hea mõte!” kiidab Savisaar. „Noorel naisel peavad ristluud soojas olema.”

• • •

Kentmanni uulitsale jõudnud, tabab Savisaarte peret üllatus. Ameerika saatkonna kohal on tee jämedate palkide ning raudtorudega suletud. Savisaar peatab hobuse ja ronib vankrist maha.

„Mis nali see siis on?” pomiseb ta. „Tee on kinni pandud… Tea, kas röövlid või?”

„Lapsed, püsige vankris!” hüüab ta. „Siin pole õige asi!”

„Isake, olge ettevaatlik!” hädaldab Maria. „Pöörame ringi! Tühja neist sõõrikutest, meil on kodus eilset kapsasuppi, ma võin soendada!”

„No ei!” vaidleb Savisaar vastu. „Mina seda nii ei jäta! Kui juba tulime pont‰ikuid sööma, siis sööme pont‰ikuid! Siit peab läbi saama! Oodake, kohe teen raja puhtaks!”

Savisaar haarab ühest torust ja hakkab seda tee pealt eest ära vedama. Samas jookseb Ameerika saatkonnast välja keegi neeger ja karjub:

„Seisa! Seda toru mitte tohtima võtta! See kuuluma Ameerika Ühendriikidele!”

„See toru on ju tee peal ees!” õiendab Savisaar. „Ma ei saa siit hobusega läbi!”

„Hobune – no! No hobune!” kisendab neeger. „Siin ei olema läbipääsu! Siin olema Ameerika Ühendriikide saatkond, siit ei tohtima mööda minna!”

„Mispärast!” kargab Savisaar neegrile turja. „Mispärast ma ei tohi siit mööda minna? Mis sa, murjan, seletad!”

„Pomm!” vastab neeger ja pööritab silmi. „Sina pommi viskama, ameeriklasi tapma! Puhh! Aga meie seda ei lubama, ei, ei! Sina siia mitte pääsema, paks valge mees!”

„Isake, lähme koju!” nutab Maria vankris. „Ma kardan neegrit – ta on ju päris kuradi moodi!”

„Ära karda, mina olen sinuga!” lohutab teda Kaljulaid ja välgutab neegri poole silmi. Ehh, tõmbaks sellele nurjatule kantsikuga vastu vahtimist! Kuid äiapapale see vaevalt meeldiks… Kaljulaid pureb huuli, turtsub, kuid hoiab end vaos.

„Kuramus küll!” vannub Savisaar. „Mis pommist sa patrad! Me tahame sõõrikuid süüa… Tõesti, nagu nuhtlus! Terve sõidutee rämpsu täis kandnud, nagu kobras!”

„Ei siit läbi saama!” kordab neeger tähtsalt ja seisab jalad harkis prahihunniku otsas. „See olema Ameerika saatkonna territoorium, oo jaa!”

Samal ajal tuleb linna poolt suure hooga veel teisigi vankreid. Savisaar näeb, et esimese vankri ninas istub abilinnapea Rein Lang.

„Sõida edasi!” karjub Lang juba kaugelt. „Mis sa seisad keset teed!”

„Kuhu ma sõidan, kui siin on kurat teab mis jama lahti!” hüüab Savisaar vastu. „Pea hoogu, Rein!”

Aga on juba hilja, ning Lang sõidab oma vankriga mürinal Savisaarele sisse. Hetk hiljem põrutab järgmine vanker juba omakorda Langile tagant otsa. Kole kisa, vandumine ja sõim täidavad õhu.

„Mis sa, saadananahk, tuled kodunt välja, kui sa kuhugi sõita ei oska ja keset teed seisad nagu Loti naine!” karjub Lang. „Vaata nüüd, mis sai! Ohjad kõik hobuste jalge all!”

„Ma tulin sõõrikuid sööma!” õigustab end Savisaar, „aga näe, ameeriklased, kurjad vaimud, on tee prahti täis vedanud!”

„Ise oled üks sõõrik!” karjub Lang. „Kurat! Kuidas me nüüd siit ära saame, mis?”

Naised nutavad. Savisaar näeb volikogu esinaist Maret Maripuud, kelle vanker päris kummuli on vajunud.

„No mis siis teie, noorik, sedasi lapsega kahekesi välja olete tulnud!” noomib ta õnnetut naisterahvast, kes, titt käe otsas, päris abitult tee ääres seisab. „Näete nüüd, milline paha lugu! Ega vankri juhtimine pole naise amet. Kas teil siis meesterahvast tõesti pole, kes teid natukenegi aitaks! Kus lapse isa on?”

„Jumal seda Gräzinit teab,” vastab Maripuu kurvalt. „Sahver oli tühi, aga laps tahtis kangesti süüa, mõtlesime, et ostame paar sõõrikut, need ei maksa palju…”

„Isa metsas, saba seljas!” hüüab Lang. „Saite nüüd sõõrikuid! Hea, kui hing sisse jääb!”

Aina uusi vankreid saabub Kentmanni tänavale, hobused pruuskavad, inimesed kisendavad… Tundub, et viimnepäev on käes. Neeger oma prahihunnikul pillub tõkete taga rabelevaid inimesi peenikese prügiga ja karjub:

„Ei tohtima siin olla! See olema Ameerika Ühendriikide territoorium! Minge koju!”

„Sina pea suu, vana ahv!” käratab Lang ja sülitab suures vihas. „Küll ma läheks koju, kui saaks! On alles päev! Sa saadana ihu!”

„Isake! Isake!” nutab Maria.

„Ära nüüd!” sosistab Raimond Kaljulaid talle kõrva. „Küll me veel pääseme! Jumal on armuline, ta aitab.”

Üks mees jääb kätt pidi kahe vankri vahele ja röögib, nagu kõrvetataks teda raudoraga.