Читать книгу Vargamäe vanad ja noored - Andrus Kivirähk - Страница 3

„Proua, ehk annate veel ühe Pilsneri!” palub Ain Seppik leti äärde astudes ja tühja kannu kohmetult käes keerutades.

„Sul raha on, Seppik?” nõuab paks puhvetipidaja rangelt.

„Oljake, ehk panete raamatu peale?” pakub siseminister. „Ma esmas-päeval saan!”

„Vat ja siis esmaspäeval joogi oma Pilsnerit!” teatab Oljakeseks kutsutu. „Ei pane ma midagi raamatu peale! Isegi oled juba kassale nelikümmend krooni võlgu, maksa kõigepealt see ära, siis tule lunima!”

„Oljake…” proovib Seppik veel kord, aga puhvetipidaja keerab talle sootuks selja ning hakkab riiulil pähklitaldrikuid korraldama.

Seppik tuleb häbistatult laua juurde tagasi.

„Noh, ei antud?” pärib Toivo Asmer sosinal.

„Ei antud! Päris ninna kargas kohe – maksa vana võlg ära, maksa ära… No millest ma maksan?”

„Eks ta ole,” nõustub Asmer. „Ehh, raske on see vaese inimese eluke!”

„Ma olen puupaljas! Otsigu mu taskud läbi, kui ei usu! Kuradi nõid! Millest ma maksan!”

„Tasa, tasa! Ära nüüd nii marru mine! Katsume, ehk saame laenu!”

Asmer ja Seppik lasevad pilgul üle valitsuse puhveti libiseda. Päris ukse juures istub Efendijev – noh, see on teadagi paljas kui püksinööp, sellel pole kunagi raha, kui näeb, et keegi õlut joob, tuleb kohe lonksu norima. Järgmises lauas on koha sisse võtnud noored – Mikser ja Ojuland. Nad joovad suhkruta kuuma vett ja söövad kõrvale sinepiga leiba – see kraam on puhvetis tasuta. Noore pere asi!

Ei, nendelt pole mõtet küsidagi! Kohe nende kõrval istub ka väike Mailis Rand, kellele on kodust kaasa pandud tilluke soolasilk, rohkem pole vanematel anda. Laps mekib seda – ja juba ongi kala otsas, kõht aga lööb endiselt pilli.

Kuramus, kas siis kellegi käest ei saa laenu!

Aga ei, vaata, seal, järgmises lauas, seal istub ju Siim Kallas ise ja sööb puljongit munaga! See maksab ju letis oma kaksteist krooni! Sellel mehel peab raha olema! Ega siis Siiri Oviir ja Liina Tõnisson ilmaaegu ennast tema lauda pole istutanud, küllap tunnevad eided kulla lõhna! Seppik ja Asmer pilgutavad teineteisele silma, tõusevad püsti ja lähevad Siimu juurde.

„Jätku leiba, peremees! Et teie jalg tatsuks ja suu matsuks!”

„Suur tänu, lõbusad sellid!”

Kallas nihutab ennast natuke, et uued tulijad ära mahuksid. Tõnisson ja Oviir veavad mokad kirtsu – küllap kardavad, et rasvane pala käest libiseb. Seppik näitab neile salaja rusikat – ärgu arvaku, et nemad üksi peavad juua saama, siin kuivab ka teiste kurk, nagu oleks sinna saepuru topitud!

Asmer haarab kohe härjal sarvist.

„Ütle, Siim, kas sa saad järsku viiskümmend krooni laenu teha?” küsib ta. „Järgmisel nädalal maksan ära!”

Kallas läheb näost nii valgeks, nagu hakkaks minestama. Seppik ehmatab samuti – issake, kas Asmer on hull! Viiskümmend krooni! See on ju terve varandus!

„Nii palju poleks tarviski!” segab ta kähku vahele. „Kui saaks kakskümmend – noh, kahe õlle raha!”

„Mehed, uskuge, mul pole pennigi!” ütleb Kallas kurvalt. „Naine täna andis kümneka, ütles – söö ometi tööl, muidu ei pea tervis vastu! Ostsingi siis selle puljongi, kaks krooni jäin veel Oljale võlgu. Millest ma selle ära maksan – ei tea!”

Puhvetisse tekib rusutud vaikus. Oviir ja Tõnisson on silmanähtavalt pettunud. Mikser on oma sinepileiva ära söönud ja pühib uduseks tõmbunud prilliraame.

„Küll tahaks mannakreemi!” ütleb Ojuland unistavalt.

„Ma hakkan peale tööd sadamas vaate veeretamas käima,” lubab Mikser ja vahib meeletult ringi. „Küll me saame… kunagi… mannakreemi ja… lumepallisuppi ja… Sööme kõhu täis!”

Aga see ei kõla kuigi veenvalt. Ojulandil voolab pisike pisar üle põse.

Seal kostab väljast hääli. Puhveti uks lüüakse prauhti valla ja sisse astub rahandusminister Õunapuu, kopranahkne kasukas seljas.

„Tere!” karjub ta valju häälega. „Tere, Olja! Kas sul konjakit on? Vala välja! Mida? 40 grammi? Nalja teed või? Vala terve pudel välja! Vala õllekannu! Ja otsi midagi närida, lõhekala või… Kas sul vähke on? Lase tulla!”

Puhvetis istujatele tuleb elu sisse. Tõnisson ja Oviir kargavad püsti nagu ussist nõelatud ja tormavad Õunapuu poole. Efendijev on silmad pärani ajanud, otsekui näeks tonti. Õunapuu märkab teda ja virutab kämblaga vanamehele vastu turja.

„Mis sa jõllitad siin?” käratab ta lõbusalt. „Mis sa istud kuiva suuga! Lõbus Harri ei armasta, kui puhvetis kuiva suuga istutakse! Mis sa tahad juua? Õlut? Olja, too kast õlut! Mina maksan! Rikas Harri teeb välja! „

„Ja mis teie tahate?” uurib ta Asmerilt ja Seppikult, kes seisavad ootamatult ilmunud lunastaja ees tikksirgelt, justkui soldatid. „Tõmmake püksilukud kinni, siis istuge maha ja jooge minuga kokku! Ruttu! Nii, kõmm! Võtke peale kah! Ja mis teie tahate, emakesed? Rääkige ruttu, lõbus Harri ei armasta pikka möla!”

„Meie tahame punast veini!” kuulutab Oviir kiiresti.

„Viina ikka ka!” lisab Liina Tõnisson. „Ja sinki!”

„Tehtud!” teatab Õunapuu. „Kuulsid, Olja? Too kõike! Too laud täis, täna hakkame pummeldama! Rikas Harri teeb uue eelarve puhul välja! Tulge kõik minu lauda! Hei, Ojulandi-plika! Tule sina kah! Ma ostan sulle midagi magusat! Olja, too talle munalikööri! Ja lapsele jäätist!”

„Ära joo seda!” sisistab Mikser Ojulandile, kui see oma pudeli kätte on saanud ja otse kaelast trimpama asub. „Kuidas sa võid? See on nii… labane!”

„Sina pead alati virisema!” turtsatab Ojuland. „Kade oled või, et teisel raha on?”

Ta läheb ja istub Õunapuu kõrvale. Väike Mailis keksib oma jäätisega talle järele, suu ümber ‰okolaadivõru.

Mikser haarab endal peast ja tormab puhvetist välja.

„Hei, kus sa lähed!” kisendab rahandusminister. „Tule, joo ka! Rikas Harri teeb välja!”

„Ah, ei tema tule kunagi teiste inimeste juurde!” ütleb Ojuland üleolevalt. „Tema ongi selline imelik!”

„Näe, Kallas istub ka omaette nagu munk!” sosistab Oviir ja kõkutab naerda.

„Las istub!” põrutab Asmer. „Kui Kallas rahandusminister oli, siis tema ei käristanud kunagi niimoodi välja! Kas ma’s ei mäleta, muud juttu ei kuulnud kui et – raha on nii vähe ja raha on nii vähe… Nagu juut veeretas kopikaid!”

„Justament, ehtne juut!” karjub Efendijev, kes on juba purju jäänud ja punetab näost nagu peet. „Juudiga me koos ei joo!”

Kallas kuuleb seda ja lusikas tema käes hakkab värisema, nii et puljong laudlinale tilgub. Ta tõmbub kühmu ning pureb tummas ahastuses huult.

Õunapuu laseb Oljal tuua veel kolm konjakit. Naised hakkavad laulma.