Читать книгу Vargamäe vanad ja noored - Andrus Kivirähk - Страница 11

President on just sõba silmale saamas, kui keegi ukse taga kopib. „Issand jumal, tulge sisse, uks on ju lahti, mis te sedasi lõhute!” karjub kusagil eemal Tarmo Mänd. „Ma olen kemmergus, ei saa vastu tulla, astuge aga ise edasi, härrad ja prouad! Ärge jalgu lahti võtkegi, meil on siin kraamimata!”

Selle jutu peale uks avanebki, sisse astuvad Savisaar ning Kallas ja lähevad joonelt presidendi magamistuppa. Rüütel vahib neid teki alt pahase pilguga – näe, hakkas just magama jääma, kui jälle tuldi ja segati! Tirtsuparv! Paljuke vanainimesel seda und on – muudkui vähkre sängis, nagu rulliks tainast! Mitu ööd pole õieti magada saanud, igasugu mõtted tikuvad pähe, kadunud töökaaslane Leonid BreÏnev on viimasel ajal ühtevalu meeles mõlkunud… Pole ammu saanud tema haual käia… Vahel ajad end keset ööd üles, lappad albumit, paned prillid ette ja uurid koltuma hakkavaid fotosid, kus kõik kamraadid veel kenasti koos… Nüüd pole Leonidi enam juba kakskümmend aastat elavate kirjas – oh, kuidas aeg lendab! Vanadus on käes, nüüd tahaks ainult rahu ja vaikust, aga kus sa saad! Inimesed poevad sulle lausa voodisse! Näe, paks Savisaar ongi oma tagumiku sängiservale toetanud, nii et vana hea seedripuust voodi kurjakuulutavalt nagiseb, ei võta mütsigi peast ära ja muudkui kõneleb midagi!

„Mida sa räägid?” küsib Rüütel kurjalt.

„Ma räägin, et ära pane seda Oviiri riigikontrolöriks! Mis sa tast paned? Vaata, pane hoopis Olev Raju! Tema on täitsamees! Näe, ma tõin sulle tema päevapildi ka kaasa, eks ole ilus poiss, valge peaga ja… Vaata, vaata! Naerab ja kõik! Pane tema!”

Seda rääkides topib Savisaar Rüütlile vägisi nina alla fotot, kus keegi valgepäine meesterahvas lõbusasti naeratab. Rüütel tõrjub pildi eemale.

„Mis ma sest vahin, korista ära! Ega ma enesele pruuti otsi, et sa pildiga lehvitad! Las ta olla pääle valge peaga, mis sellest! Mina panen ikka Oviiri, mina seda Raju sugugi ei tunne!”

„Ära pane Oviiri!” ei jäta Savisaar jonni. „Pane ikka Raju! Mis tähendab, et ei tunne! Mina tunnen! Sa vaata, kui ilus ta on, valge pea ja kõik… Nagu lambatall! Ja kui sa veel teaksid, kui pehmed kiharad tal on! Oota, mul peaks üks lokike siin kuskil ära peidetud olema, eks sa katsu, kui ei usu!”

Savisaar kougib sügavalt aluspesu alt välja kortsus ümbriku helevalge karvarulliga ja tahab sellega Rüütli põske paitada, kuid president peidab pea teki alla.

„Jäta rahule, põrguline!” käratab ta. „Ära mängi, Savisaar! Ajad mul voodi karvu täis, pärast aevasta nii et silmad märjad! Mine ära koju, aeg juba hiline! Näe, Siim Kallas tahab ka juba magada, lausa tuigub teine!”

„Ei taha ta midagi!” vaidleb Savisaar ja peidab Olev Raju loki jälle rõivaste alla. „Kallas tahtis kah sulle ütelda, et pane Raju! Noh, Kallas! Räägi nüüd!”

„Pane Raju!” lausub Kallas kuulekalt ja vahib hirmunult Savisaare poole. Rüütel märkab, et peaministri silma all laiutab ilmatu sinine plekk – sinikas, nagu sedasorti asjandusi kutsutakse. Ka on Kallase vasem kõrv imelikult suur ja punane; tundub, et keegi on vaest mehikest just äsja sellest sikutanud ja tirinud. Rüütel ohkab. Need uuema aja inimesed on arust ära, ei tema neist enam sotti saa! Vaat omal ajal, kui ta veel koos Leonidiga hiiglaslikku riiki juhtis, siis oli kõik teistmoodi. Maa ja rahvas jäävad mõlemad kuidagi väiksemaks…

Aga ei anta vanataadile seegi kord aega oma mõtteid heietada, Savisaar laseb enda lausa rinnuli Rüütlile otsa – ära tahab vist lämmatada, mõtleb Rüütel hetkeks hirmuga – ja kõneleb:

„Kuule! Kas sa kuuled või? Ära jää magama! Pane ikka Raju, ära pane seda Oviiri! Rajul on ju ilus valge pea, pane ikka tema!”

„Sa oled nagu mustlane!” ohkab Rüütel tüdinult. „Kes jaksab sinusugusega sõdida, kaupled justkui juut! Noh, hea küll, võib-olla panengi Raju. Mine nüüd minema, muidu rõhud mu sängi pooleks, see on veel Staliniaegne töö, Ingridi isa pärandus. Selliseid tänapäeval ei müüdagi!”

„No teeme siis nii!” rõõmustab Savisaar. „Kokku lepitud!” Ta annab Kallasele müksu selga, kamandab: „·agom marss!” ning mühiseb uksest välja. Maja ees ootab teda auto, Savisaar tahab Kallast ennem sisse lasta, kuid see on leidnud sobiva võimaluse põgenemiseks ning pageb nüüd pimedusse, nii et saapatallad vastu munakive plaksuvad.

„Ma saan su kätte nagunii!” karjub Savisaar talle järele. „Ma tean, kus sa elad! Tule tagasi, loll!”

Kuid hirmunud mehike ei tee hüüdjat kuulmagi, vaid kaob peagi agulimajade rägastikku.

• • •

Savisaar ronib üksi autosse ja sõidab koju. Maja ees ootavad teda veel mõned hilised jutulesoovijad – Marika Tuus, Heimar Lenk ning Allan Alaküla.

„Mis te tahate?” küsib Savisaar järsult. „Hilja on juba! Ja sina, Tuusi-proua, said juba enesele koha! Mis siis veel?”

„Armuline härra linnapea,” kõneleb Marika Tuus. „Ega ma enese pärast palu! Ma venna pärast! Ehk saaks talle ka midagi vaadata? Näituseks ETV juhi koht sobiks talle hästi! Praegu istub seal see Ilmar Raag – kas ei saaks teda kuidagi maha võtta? Heimar on hea poiss, ta käiks iga päev ilusasti tööl ja sööks ka telemaja puhvetis korralikult. Me oleme vaesed inimesed, meile oleks selline asi suureks abiks!”

„Miks mitte, täitsa võimalik, et teemegi nii!” lubab Savisaar moka otsast, aga seal sikutab teda varrukast Allan Alaküla, pühib pika narmendava salliga nägu ja pomiseb ahastavalt:

„Aga see telejuhi koht… See pidi ju õigusega mulle saama! Kuidas siis nüüd järsku Lenk? Kust ta üldse välja kargas? Härra linnapea, halastage! Vaadake, milline ma olen!”

„No misuke sa siis oled?” nähvab Marika Tuus ja trügib oma venda ettepoole. „Siin ta ongi, härra linnapea,” kõneleb ta mesiselt. „Kas pole tore poiss? Ehtne peadirektor! Omal ajal tegi Vremjale kaastööd, nii et vene keel on tal suus! Heimar, tee suu lahti, näita härrale!”

„Teie, proua, ärge siin susige!” hüüab Alaküla ning võitleb küünarnukkidega. „Mina olen juba ammu selleks ametiks valmistunud, ma käisin isegi Indias õppimas!”

„Kelleks sa seal õppisid? Elevandiks või? Vaat ja minegi siis loomaaeda ja tööta seal!” kõlab mürgine vastus. Kähmlus on puhkemas, kuid Savisaar lööb kiiresti korra majja.

„Vait! Homme räägime nendest asjadest!” teatab ta. „Praegu ma lähen magama!”

Ning kiirustab tuppa, keerates ukse enda järel hoolikalt lukku.