Читать книгу Salumets. Muutumised - Andrus Nilk - Страница 3

Jaak oli kaheaastane, kui suri tema isa Voldemar Kurrik. Poeg jäi Tähti Salumetsa kasvatada.

„Salumets on ema suguvõsa nimi. Kui isa tuli Paidesse täitevkomiteesse tööle, tutvus ta emaga. Nad ei saanud ametlikult kooselu alustada, kuna isa oli juba abielus. Voldemar Kurrik oli Teises maailmasõjas võidelnud Eesti laskurkorpuses. Ma ei tea temast aga suurt midagi. Alles mõne aasta eest selgus, et mul on poolvend Peeter Egon Kurrik, kes otsis mind üles. Nende suguvõsa oli elanud Narva Jõesuus ja enne sõda kolinud Tartusse. Isa naine on pärit Vene valgekaartlaste perekonnast. Tema suguvõsas puhast eestlast polnud. Kui isa läks punaste poolele üle, hakkas abikaasa teda vihkama.”

Voldemar Kurrik ja Tähti Salumets koos poeg Jaaguga.

Jaagu kopsud olid nõrgad ja pärast haigestumist tõusis tal tihti kõrge palavik. Ema vihtus tööd kahes ametis: päeval oli raamatupidaja, seejärel õmbles öötundideni. Poja ravimiseks tuli osta penitsilliini, mis oli üks esimesi antibiootikume.

„Palavik käis palaviku otsa, tahtsin sellest nii väga lahti saada. Ema tiris mind surmasuust välja, penitsilliin ja vanavanemate juures maal joodud kitsepiim päästsid. Rolli mängis ka kõrgem vägi. Sellest tekkis usk asjadesse, mida saad ainult tunnetada, aga mitte katsuda ja näha.”

Kord nägi Jaak kõrge palavikuga voodis higistades ja sonides und, mis püsib tal siiani sügavalt meeles. Ta sammus üle kõrbe, ees terendamas ereroosa valgus. Siis sõitis ta kõrvale kuldne tõld, mille ette olid rakendatud kuldsed hobused. Sealt astus välja kuldse mõõgaga mees, kes peatas poisi enne lõpmatusse valgusse ehk igavikku astumist.

Vanaisa Jüri Sechs oli lobeda suuvärgiga mees.

„Tunnetasin siis esimest korda kõiksust. Kui end 1990. aastate keskel Tartus Peetri kirikus ristida lasin, rääkisin õpetajale lapsepõlve unenäost. Ta selgitas: „Sul on tugev kaitsja, peaingel Miikael.””

Samuti on mul lapsepõlvest saadik psoriaas, mis on pärilik haigus. Kopsud kontrollivad nahka. Nahk vahetub nii kiiresti, et hakkab kohe kestendama. Osa psoriaasihaigeid ei kannata päikest, mul on kergem variant. Kui hakkasin korrapäraselt palli mängima, naha kestendamine kadus, pärast tippspordiga lõpparve tegemist tuli see aga tagasi.

Sünnitrauma tagajärjel on mu neljas-viies selgroolüli paigast nihkunud, tasakaalutunne oli vahepeal häiritud. Sport aitas aga mind jalule. Talvistel koolivaheaegadel maal olles panin hommikul suusad alla, sõitsin mööda lagedaid välju ja haigused kadusid. Noorena loodud põhi on siiani rakumälus alles. Kunagi ei tohi tervisega küll kiidelda, aga praegu pole mul midagi häda. Mõni aasta tagasi vahetati mul puusaliiges. Puusahäda tekib tavainimesel sagedamini kui sportlasel. Harjutan korrapäraselt, olen saavutanud hea kehalise vormi.”

Lapsepõlvesuved ja koolivaheajad veetis Jaak vanaema ja vanaisa juures Järvamaal Koigi lähedal Huuksis Aaviku talus. Vanaisa nimi oli Jüri Sechs, millest pärast eestindamist sai Salumets. Lobeda suuvärgiga mees, Vabadussõja risti kavaler, kelle lahingutandri lugusid – kes teab, palju neis tõtt oli – meeldis lapselapsele talveõhtutel kuuma ahju ääres kuulata. Mahlakas sõnapruuk jäi poisile kergesti külge. Treenerina lipsas tal ikka rahvalikke väljendeid üle huulte, need lõbustasid nii publikut, mängijaid kui ka ajakirjanikke.

„Ma ei oska öelda, kes võis olla mu vaimne õpetaja. Läksin läbi elu nagu läksin, elu oli nagu oli. Suhkur oli kommi eest. Maal olid igas peres lehmad, piimamüügi eest saadi raha, mida maksti kord dekaadis ehk iga kümne päeva järel. Siis osteti poest heeringat, mõnikord natuke kommi. Leiba ka, kui seda ise ei küpsetatud. Elasime tagasihoidlikult ja vaeselt, aga see ei jätnud mulle sügavat jälge. Olin oma lapsepõlvemängude keskel.”

Tähti Salumets käis võrkpalli toksimas ja tegutses maadlusvõistlustel kohtunikuna, mille eest teenis väikest tasu. Jaak käis emaga spordisaalis kaasas, matkis suuri poisse ja peagi oli tal pall pidevalt käes. Evi Pruel juhendas Paide spordikoolis võrkpalli- ja tema abikaasa Kaljo Pruel korvpallitreeninguid, pärast nende Tallinna kolimist tegeles korvpallipoistega Arnold Selge. Jaak lõi spordiväljakutel suure õhinaga kaasa.

„Tegelesin ka kergejõustikuga, suusatasin, maadlesin, proovisin poksi. Talviti mängisin jäähokit, märtsikuisel koolivaheajal olime jääl hommikul kella üheksast päeval kella üheni, siis muutus jää pehmeks. Ma ei peljanud kehalist kontakti, oskasin end hoida ja õppisin vastu andma. Riistvõimlemises tegin kõike nagu möödaminnes, ainult üle hobuse hüppamisel segasid pikad jalad. Korvpallurina olin liikuv ja painduv. Pärast korvpallurikarjääri karated harrastades tegin kergelt spagaati.”

„Jaak oli eakaaslastest pikem, väikse peaga vibalik, väga hasartne,” meenutas Järva-Jaanist pärit elupõline korvpallifriik Märt Ibrus. „Ühel kõrgushüppevõistlusel – ta oli vist 12-aastane – ületasid mitu poissi võrdse kõrguse, Jaak jäi kolmandaks. Ta läks otsustavatel katsetel närvi ja hüpped ebaõnnestusid, kuigi võimetelt oli ta teistest selgelt üle. Siis oli ta väga löödud ja nutune.”

Palliplatsil rahmeldamine ja enese väljaelamine võttis poisi võhmale, õhtul voodisse heites surisesid jalad mõnusalt. Võitjana tundis ta rahulolu ja uskus, et suudab ja jaksab enamat. Kaotust võttis kui tragöödiat, ent peagi sai pettumusest jagu.

Järva-Jaanist Paidesse harjutama sõitnud ja sealse võistkonnaga liitunud Ibrus meenutas, et nad pidasid 1965. aastal vabariiklikul B-klassi turniiril Võrus kõigi Eesti paremate korvpallipoiste vastu tuliseid lahinguid. „Poolajaks juhtisime, Jaak andis endast kõik, ent ikkagi kaotasime. Ipi – nii me Jaaku kutsusime – oli maruvihane. Ütles ka mulle otsekoheselt: ega maakatest ikka asja ei saa! Jaak oli hasartne ja sõnakas, ent samas väga sõbralik ja heatahtlik. Kui kedagi ette võttis, siis ilmselt midagi konkreetset häiris teda. Ta oli oma ettevõtmistes maksimalist ja eks see tekitas vähemaga leppinud kaaslaste suhtes sallimatust,” jutustas Ibrus.

Elu on ilus.

„Ma pole murdnud pead selle üle, miks sport mind tõmbas. Kust tuli aga mu maksimalism, mis on saatnud mind kõigis ettevõtmistes? Ma ei tahtnud olla mängudes viimane. Ema tuletas ikka meelde: „Kui saad kahtesid, õpid kodus ega lähe treeningule ja liuväljale.” See pani mind ka koolis pingutama.”

Selsamal 1965. aastal võitis Salumets Paide meeskonnaga A-klassi Eesti meistrivõistlustel pronksi. Treener Arnold Selge oli paar kuud varem kolinud Kohtla-Järvele, seejärel lahkus ka mitu võistkonna tuumikusse kuulunud mängijat. Salumets kaalus juba võrkpallile keskendumist.

„Võib-olla oleksin võrkpallis sama kaugele jõudnud kui korvpallis. Olin sel ajal mõlemal alal Eesti noortekoondise silmapiiril. Õppeaasta oli juba alanud, kui Heino Krevald tuli mind kooli otsima.”

Jaagu silmad läksid suureks nagu tõllarattad, kui Mererajooni spordikoolis treenerina töötanud ja noortekoondiste eest vastutanud Krevald tema hasartset mängimist kiitis ja pealinna kutsus. „Elad koos teiste poistega internaatkoolis, minu juures käid mängimas ja harjutamas,” sõnas treener ja naeratas muhedalt. Tema sõbralik olek julgustas noorukit.

Jaak koos naabripoiss Heinoga.

„Olin kohe valmis koti pakkima ja Krevaldiga kaasa sõitma. Ta rääkis ka emaga, kes näitas rohelist tuld. Hiljem olen mõelnud, et käitusin ema suhtes ülekohtuselt ja kasvasin temast lahku, aga teadsin alati, et ta oli mulle olemas. Nii ma siis läksin 16-aastasena üksi ellu. Olen kõik vere hinnaga ausalt välja teeninud. Muidugi ei pea tingimata verd valama, aga tegutsema peab ausalt ja nii olen ka teinud.

Ma ei valinud hetki, millal pingutada ja millal mitte. Need, kes ütlesid, et läksin peaga läbi seina, valisid hetki. Ja nad ei saavutanud sellist tulemust, mida mina saavutasin. Kannatan hästi valu. Eks see sai alguse lapsepõlves. Pidin üksi hakkama saama, suurt perekonna või suguvõsa tuge pole mul olnud. Võib-olla tekitas seegi minus soovi teha kõike täiega. Hea ja halb, õige ja vale – kõik on mu enda tehtud. Ise ka vastutan. Olen vaba hing.”