Читать книгу Salumets. Muutumised - Andrus Nilk - Страница 5

Kopsuhaiguse alistanud Paide poisist oli kasvanud korvpallilootus, kellesarnast polnud kahes suures kantsis, Tallinnas ja Tartus kaua nähtud. Emajõelinna treenerid Kullam, Ernst Ehaveer, August Sokk ja Arne Laos juurutasid oma õpetust, pealinna poisse koolitasid Jaroslav Dudkin ja Krevald.

„1960-ndate keskel jagasid Tartu ja Tallinna treenerid omavahel maid. Kes tuli mujalt, polnudki nagu korvpallur, mina kaasa arvatud. Kõige eesrindlikum tehnikaõpetus oli Tartus, Tallinnas sai omakorda parema koolituse kui väikelinnades ja maal. Mind jäeti esimesel spordiinternaatkooli aastal Balti karikaturniirile sõitnud noortekoondisest välja, aga järgmisel suvel olin Liidu juunioride koondises tegija. Ütlesin seepeale võistkonna treenerile Rein Kadarpikule: „Nägite nüüd! Ei võtnud Paide poissi meeskonda, aga vaadake, kus ta nüüd on!””

Mitu meest Kalevi tuumikust, näiteks Krikun, Jaan Lentsius ja Heino Lill, õppisid Tartu ülikooli (TRÜ) kehakultuuriteaduskonnas. Kullam soovis ka Salumetsa oma käe alla tuua. Enne keemiaeksamit sattus Jaak koos ühe teise noorsportlasega peokeerisesse ja mõistagi põrus eksamil. „Ma ei tahtnud Tartusse minna, linn ei saanud mulle omaseks.”

1967. aasta Eesti meistrivõistlustel kaitsesid Salumets ja Priit Tomson (keskel) TPI au, Tõnno Lepmets mängis Tallinna Kalevi eest.

Dudkini eestkostel võeti Salumets Tallinna polütehnilise instituudi tööstuse planeerimise tudengiks. Kohe näitas Jaak tulist pealehakkamist ka „rauakooli” meeskonnas. Korra alistasid nad ainsana ka tollase Eesti meistri Tallinna Kalevi, kelle üks põhijõude oli kahekordne Euroopa meister Tõnno Lepmets. Kullam oli NSV Liidu meistrivõistluste ülevaates tundnud muret, et hea hüppevõimega Lentsius ja Pärtel Mettig hoidusid korvialusest positsioonivõitlusest kõrvale. Salumetsas nägi vanemtreener kirglikku, kartmatut ja sitket noorukit, keda võis temast palju pikemate ja kogukamate vastastega pusklema saata. 194 cm pikkune põhikeskmängija Lepmets, Kullami kõnepruugis meeskonna selgroog, vajas hädasti partnerit.

„Mu eesmärk oli jõuda võimalikult kiiresti Kalevi põhikoosseisu. Ma polnud osav ja kogenud, aga olin füüsiliselt tugev. Tahtsin kohe Priit Tomsonile ja Jaan Lentsiusele tõestada, mida oskan ja suudan.”

Sellise hoiakuga läks Salumets Kalevi spordihalli treeningule. Ta aimas, et meeskonnas leidub ka talle ruumi, ent mis peamine – ta uskus, et suudab endale ohjeldamatu Tammiste, majesteetliku Tomsoni ja vankumatu Lepmetsa kõrval koha välja võidelda. Nooruk, kes oli jalgade jõu arendamiseks harjutanud ka viiekilose tinavööga, hüppas tormakalt lauapalli järele ja ajas kaitses oma meest visalt taga. Tammiste pidi uustulnuka pihtide vahele võtma. Katsuma tema närvikava. Kompama tema valuläve. No tema oli juba kõva tegija, kes oli ikkagi mõni kuu varem NSV Liidu rahvaste spartakiaadil hõbeda võitnud meeskonnas põhiviisikusse tõusnud. Pagan teab, mis poisis peidus!

„Meil tekkis väljakul omavaheline olukord, kus Tamma jäi nii-öelda trammi alla. Olin füüsiliselt küllaltki ebamugav mängija, tegin palju haiget.”

Nooruki söakas vastuhakk ajas Tammistel harja punaseks: „Mis sa, poja, siin mulised.” Salumets näitas kohe ka enda tulist temperamenti. „Lõin tal palli käest ja ütlesin: „Lõpeta see pull ära, muidu panen üle nina!” Tamma oli nahaalne, aga ma ei allunud tema diktaadile.”

Tammiste soris mälusopis, aga juhtumi üksikasjad ei meenunud. „Mingi mänguolukord tekkis treeningul. Ega ta ju kuulanud, oli nahaalne.”

„Tamma paikapanek tõi kaasa selle, et meil ei tekkinud hingesugulust. Kannatasime teineteist kuni koos mängimise aja lõpuni. Eks meeskonnas oli ka tugev sisekonkurents. Kord valis Tamma treeningul enda poolele Lipso ja Tomsoni. Teisel poolel olid peale minu Lepmets ja veel keegi. Mõnikord läksime päris nugade peale. Kui Tomson toetas Tammat, tegin Priidule kiirelt selgeks: „Tommi, ära jama.””

Tuleristsed Kalevi särgis sai Jaak 1967. aasta hilissügisel EPA võimlas (nüüd on see taasülesehituse ootel Maarja kirik) peetud Edasi karikaturniiri kohtumises Sverdlovski Uralmašiga. Pealtvaatajad seisid rõdul üksteise vastu pressituna nagu kilud karbis. „Nööpnõelalgi ei ole kohta maha kukkuda,” kirjutas Spordileht.

Salumets sekkus teise poolaja hakul, kui Valdu Suurkasele vilistati viies viga. Vabal positsioonil palli saades võttis ta kohe rünnaku lõpetamise enda õlule. Pärast kahepunktilist kaotust oli Jaagu meel küll mõru, ent protokollis ilutses tema nime taga 12 punkti.

Salumetsa korvpalluriks kujunemisel etendasid olulist rolli nii August Sokk (keskel) kui ka Ilmar Kullam.

„Esikesinemise kohmetust, eriti veel niisugusel turniiril, võib igaühe juures leida. Erandiks polnud muidugi ka Salumets. Ta püüdis sellest üle saada ja saigi. Noormees oli hiljem mitmete kiirrünnakute lõpuleviijaks ja üksikläbimurrete uljaks ettevõtjaks. Ta katsus luua teravaid olukordi. Oli sädet, mida A. Krikuni tule ereda tooniga võrrelda annab. Ent see oli ju alles esimene mäng …” andis Spordilehe reporter Olev Türn noorukile hoogu juurde.

Võidumängus Riia VEF-iga tegi Salumets kaasa ka otsustavatel minutitel. „Jaak Salumetsa nägin koosseisus esmakordselt. Eeldustega noormees,” nentis Kaunase Žalgirise peatreener Vytautas Bimba.

„Sel turniiril panin esimest korda palli pealt sisse, kui mulle söödeti kiirrünnaku lõpus pall. Kullamit asendanud Krevald valis meeskonna parimaks Lentsiuse. Lepmets ütles talle, et Salumets oleks pidanud olema parim. See läks noorele mehele hinge. Nüüd saan aru, et sellele poleks üldse tohtinud mõelda.”

Tomson ja Krikun osalesid suurriigi meistrivõistlustel México olümpiaks valmistunud NSV Liidu koondisega, hooaja keskel ühines nendega Tammiste. Salumets sai Kalevi uustulnukana särgi numbriga 11 (nr 12 kuulus Mettigile). 2. detsembril Kalevi hallis peetud kohtumises Leningradi Spartakiga debüteeris ta neli minutit ja sai käe valgeks. Vastaseid juhendas Vladimir Kondrašin, kellest kujunes Jaagu mängija- ja treeneriteed mõjutanud saatuslikumaid isikuid.

Salumetsa õpipoisiaasta skooriks märgiti 200 mänguminutit, 84 punkti ja 58 lauapalli. Kullam andis hooajale joont alla tõmmates nii talle kui ka kaks aastat vanemale Arvo Lillele ühise hinnangu: „Nende mängus on veel palju juhuslikkust ja tehnilist praaki. Ainult pidevalt treenides, osutades võrdset tähelepanu nii füüsiliste kui ka tehniliste võimete tõstmisele, võivad nad õigustada oma kuulumist Eesti NSV koondisse.”

Keskendumishetk.

Täismeestelt saadud müksud, muhud ja muljumised karastasid Salumetsa, kes võttis seejärel NSV Liidu juunioride koondises kohe liidrirolli. Pärast suurepäraseid etteasteid juunioride Euroopa meistrivõistlustel Vigos tõusis ta ka NSV Liidu koondise vanemtreeneri Aleksandr Gomelski huviorbiiti. Tõsi, Méxicosse sõitev olümpiakoondis, kuhu kuulusid ka Jaak Lipso, Tomson ja Krikun, oli suuresti juba selge, Gomelski tahtis aga tulevikumehi proovida. TPI treener Dudkin soovis ilmselt Jaagule head, kui teda ümber veenis: „Ära mine laagrisse, sul on aega seal käia küll, õpi ja treeni.”

„Ma ei läinudki. See oli võib-olla mu elu kõige suurem vale valik. Teades Gomelskit, võib-olla oleksin varsti saanud koondise üheteistkümnendaks või kaheteistkümnendaks meheks. Aga et ma kutset vastu ei võtnud, pidin järgmist võimalust ootama ligi kolm aastat. Õpingud TPI majandusteaduskonnas jäid mul aga peagi pooleli. Olin sageli laagrites, mitte loengutel. Siis ütles kõrgema matemaatika õppejõud: „Jaak, mulle sportlased ei meeldi, sa ei saa siit läbi.” Valisin spordi, läksin pedasse (Tallinna pedagoogilisse instituuti – toim) kehakultuuri õppima.”

1968. aasta kõrgliigaturniiril osales ka olümpiaks valmistunud NSV Liidu koondis. Salumetsa takistab Albert Valtin.

Gomelski kutse vastu võtnud Aleksandr Belov krooniti juba 1969. aastal NSV Liidu koondisega Vana Maailma meistriks. Salumets jäi oma tõestamise šanssi janunema. Kiire edutamine meeste võistkonnas andis Belovile tuult tiibadesse. Kui Leningradi Spartak oli 1969. aasta NSV Liidu meistrivõistluste avamängus Kalevit kindlalt alistanud ja Belov 23 punktiga hiilanud, otsustas Kullam saata korduskohtumises algviisikus väljakule Salumetsa ülesandega kärpida kahemeetrise 17-aastase nõtkete ja osavate liigutustega vastaste liidri viskeisu.

„Kondrašin, nähes, et Salumets Belovile vaba voli ei taha anda, vahetas 12. minutil noormehe pingile. Hetk hiljem asendas Kullam Salumetsa Lentsiusega. Kondrašin oli sedamaid kärmas uut vahetust tegema.” (Spordileht) Sama taktikaline trall jätkus teisel poolajal: tuli Salumets Tomsoni asemel väljakule, istus Belov pingile. Belov kogus taas 23 punkti ja Kalev sai jälle suurelt nahutada. Salumetsa arvele jäi 10 punkti.

„Salumets lõi Kalevi ukse mürtsuga lahti, mitte ei jäänud pingile ootama, millal väljakule saab,” hindas Jaagu jõulist läbimurret meeskonnakaaslane Peeter Kokk. „Suure töövõimega, enesekindel, heas mõttes häbematu. Läks kartmatult lahingusse, möllas korvi all nii suure tahtmisega, et kas või hambad kukkusid suust välja.”

„Koka Petsile meeldis korrata: „Võin end surnuks treenida, aga ikka ei hakkaks kõrgemale hüppama.” Mitmekülgne sportlik tegevus lapsepõlves andis mulle hea stardiplatvormi. Kes on heas kehalises toonuses, on ka vaimselt valmis pingutama. Olin väga kiire reaktsiooniga, jooksin kord Kalevi kehalistel katsetel Viljandi staadioni söerajal sadat meetrit 11,5. Ka Kriks, kes oli üks meeskonna väledamaid, sai lüüa. Võitsin kõik meeskonna mitmevõistlused, kus olid kavas kiirjooks ja 400 meetrit, kuulitõuge, kõrgushüpe, hoota kaugus- ja kolmikhüpe ning vahel ka tõkkejooks. Kogu meie põlvkond oli mitmekülgne. Edasi muutus treenimine ühe ala kesksemaks. Siis tekkis ka sagedamini vigastusi. Vundamenti peab laduma mitmevõistluse treeninguga, et lihased ja liigesed oleksid valmis koormust taluma. Meil pannakse lapsed kohe uisutama, võimlema, jalgpalli ja korvpalli mängima, seetõttu jääb osa kehalisi võimeid korralikult välja arendamata ja nii pole nad ka põhialal nii edukad, kui võiksid.”

Kalevi spordihall, meie korvpalli pühamu.