Читать книгу Salumets. Muutumised - Andrus Nilk - Страница 4

Tallinna 1. internaatkooli ühiselamu, kuhu väikelinnadest ja maakohtadest kutsutud andekad spordipoisid nelja kaupa tubadesse jaotati, asus Vabaduse puiesteel, kus praegu on muusikakeskkool. Jaak sõitis bussiga Tondile kooli ning Koplisse või kesklinna Kalevi spordihalli treeningutele. Samas majas elasid ka vanemateta jäänud lapsed, kellest osa olid juba kandnud noortekoloonias mõne rumala teo pärast karistust.

Visketreening NSV Liidu juunioride koondises.

„Ühiselamus olid venelased ja eestlased segamini, sageli madistasime omavahel. Vahel tulid teised venelased meiega kaklema, siis panime internaadi venelastega seljad kokku.”

1966. aasta septembris avati Tondil vabariigi esimene sportliku kallakuga internaatkool ja spordipoisid viidi Vabaduse puiesteelt sinna elama. Järgmise aasta kevadel lõpetas Salumets keskkooli, klassikaaslaste hulka kuulusid näiteks ka võrkpallitreener Raimund Pundi õpilased. Järgmisest sügisest nimetati õppeasutus Tallinna spordiinternaatkooliks ja Salumets kuulus esimesse lendu.

„Treeninguid ma vahele ei jätnud. Esimesel hooajal saime Mererajooni spordikooli meeskonnaga Eesti meistrivõistluste teisest liigast kõrgemasse sarja. Sügisel toimetasin juba 20 punkti mängus ja kevadel tulime meeste meistrivõistlustel kuuendaks.”

Salumetsa hasartne ja julge mäng jäi silma Spordilehele: „Tahaks loota, et selle noormehe nimi figureerib peatselt spartakiaadi kandidaatide hulgas.”

„Kui Jaak meie treeningule tuli, oli ta tagasihoidlik, aga kõikidest nendest aastatest, kui koos mängisime ja treenisime, võin temast ainult head rääkida,” meenutas Mererajooni võistkonna tugisammas Viktor Ivanov.

Riias sündinud Ivanov käis usinalt treeningutel, aga seal võis ka viilida. Nagu poisse ikka, sütitas mäng teda tõeliselt. „Salumets oli kleenuke, ei paistnud alguses teiste seast silma. Anatoli Krikun oli juba 15–16-aastasena meeste mänguks valmis. Jaagu puhul oli aga kohe näha, et tal olid suured eesmärgid ja ta tahtis kõrgele tõusta. Sageli jäi ta pärast treeningut üksi kangi tõstma, et tugevamaks saada. Mängus ei hoidnud ta end kunagi tagasi,” tõdes Ivanov.

Salumets (12) kaitseb Eesti noortekoondise värve Armeenia vastu, vasakul Tiit Ilver.

1967. aasta kevadel valiti Salumets vabariigi parimaks noorkorvpalluriks. Eesti meistrivõistlustel jaksas ta juba täismeestega rinda pista, 15–20 punkti oli tema tavaline saak. Võib-olla mõjutas Ilmar Kullamit Krevaldi soovitus, igatahes kutsus Tartu Kalevi vanemtreener 18-aastase korvpallilootuse oma meeskonna treeningule. Pealegi oli Jaak 1966. aasta detsembris jäänud üleliidulise noortekoondise liikmena silma asjatundjatele olümpialootuste turniiril Kaunases. Siis pani Spordileht tema nime koguni lühiuudise pealkirjaks: „Sovetski Sport Jaak Salumetsast.” Üleliiduline ajaleht tõi Salumetsa välja nelja noormehe hulgas, kes täitsid esimese eksami – nimetada ennast 1968. aasta juunioride EM-võistlustel startiva koondise kandidaadiks. „Tema nagu kuulus nimekaim Jaak Lipso on pärit Eestist. Ta on rahutut tüüpi korvpallur. Treener Baškini sõnade järgi sarnaneb eestlane V. Ugrehelidzega, muidugi ainult selle vahega, et on alles algaja mängumees.”

Võrdlus Vladimir Ugrehelidzega ajas Salumetsa muigama, neil polnud midagi sarnast. Võib-olla avaldas muljet Jaagu keevaline temperament ja võime mängu ennastunustavalt sisse elada, mis oli omane mägederahvale grusiinidele.

„Ugrehelidzet nimetati ptitsaks (vene k – lind), hüppas kergelt õhku ja tegutses mitmekülgselt. Mulle ei meeldi võrdlused, mul pole olnud eeskujusid.”

„1966. aasta suvel mängisime noortekoondisega Lätis Salduses,” meenutas Ivanov. „Pool aastat hiljem rääkis [vabariikliku spordikomitee korvpalli vanemtreener] Selma Multer, et seejärel oli saabunud Moskvast kiri, milles paluti üleliidulisele noorkorvpallurite treeningkogunemisele saata mind ja veel üht meie võistkonna liiget. Krevald valis aga välja Salumetsa ja Olev Mägi. Ta põhjendas, et mind ei lubanud kooli direktor, sest olin pidanud ühe öö veetma miilitsas. Hiljem sain direktorilt teada, et Krevald polnud üldse temaga vestlemas käinud. Üldjuhul pidime Jaaguga olema kogu aja väljakul, muidu meie mäng lagunes. Võib-olla valis treener perspektiivikuse järgi need kaks poissi, keda laagrisse saata. Jaak vastas kindlasti ootustele.”

„Ma ei osanud enne Moskvasse minekut sõnagi vene keelt. Kahe nädalaga õppisin vandumise selgeks.”

Võidudiplom 1968. aastal Moskvas peetud sotsialismimaade olümpialootuste turniirilt.

Salumets ja Ivanov moodustasid noortekoondises võrratu tandemi. 1967. aasta suvel Leningradis peetud üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil läksid armeenlased tähtsas alagrupimängus Viktorile nagu hagijad kallale. Tagamees jäi palli põrgatamisel ja söötmisel hätta, ent kohtunikud ei teinud armeenlaste vigadest väljagi. Eesti noormehed kaotasid ühe punktiga, langesid teisele finaalturniirile, kus jäid alles üheksandaks. Seal alistusid nad pärast kaasakiskuvat mängu Neevalinna noortele, skooritegemise eest hoolitsesid Salumets ja 15-aastane imelaps Aleksandr Belov, kes arenes mõne hooajaga Euroopa tähtmängijaks.

Jaak, kes oli juba tõusnud NSV Liidu juunioride koondise vanemtreeneri Baškini soosikute hulka, sõitis seejärel esimesele välisturneele Soome. Ivanov käis järgmisel aastal Eesti meeste koondisega turniiril Poolas, ent peagi tema mänguõhin hääbus. Tuli hakata ka elatist teenima. Nii läks Viktor tööle Tallinna hipodroomile, kus temast kui hobuste treenijast peetakse siiani lugu – ikkagi 46 aastat järjest ametile truu.

„Ivanovil olid head kehalised eeldused, võinuks ka suurde korvpalli jõuda. Küllap jäi eesmärgiselgusest puudu.”