Читать книгу Hingamise ime. Kuidas vabaneda hirmust ja ravida haigusi - Andy Caponigro - Страница 4

TUNTUD VENE KIRJANIK LEV TOLSTOI kirjutas kunagi loo kerjusest, kes elas tee ääres onnis, elatudes vaid üksikutest krossidest ja toidupalakestest, mida teekäijad tema kerjakaussi panid. Kui vana mees suri, matsid külaelanikud ta kehviku kombel ühishauda ja põletasid ta armetu hurtsiku maatasa. Kui nad pärast tuhka kokku riisusid, sattusid nad millegi kõva ja metalse vastu, mis oli maa alla maetud – ning kaevasid välja aardelaeka, mis oli täis hõbedat, kulda ja kalliskive. Vaene mees oli näinud terve elu ainult vaeva ja viletsust, kuigi elas suure varanduse otsas.

Nagu too kerjus, elab ka enamik meist suhtelises pimeduses ja viletsuses, teadmata midagi uskumatutest varandustest, mis on meile lähemal kui meie endi hingetõmme. Võti, kuidas neile aaretele ligi pääseda, on eluhingus – vaimne elujõud, mis peitub meie hingamises. Õppides tundma hingamiskontrolli saladusi, võime vabaneda hirmust, ravida haigusi ja isegi Jumalaga üheks saada.

Eluhingus on suurim looduse ime. Veelgi enam – see on suurim kõigist imedest. Kui ma räägin eluhingusest, mõtlen selle all vaimset energiat, mis annab meie hingamisele elu alalhoiuvõime. Meie hingamine kannab elujõudu edasi umbes nii, nagu auto viib edasi selle juhti. Keegi ei aja kunagi autot segamini autojuhiga, aga isegi need, kes on õppinud tundma hingamises peituvaid võimeid, kipuvad füüsilist hingamist (või õhku, mida nad hingavad) segi ajama elujõuga, mis selles voogab.

Vaimne elujõud on puhta jumaliku teadvuse kiir, mis lähtub otse kõiksusest – vormitust tõelisuse mõõtmest, mis on kõige loodu allikas. Meie vaimse mina seisukohalt on see jumalik kiir hinge hävimatu ühendus selle Loojaga. Meie füüsilise mina seisukohalt on see meie otsene side kosmilise energiaga, mis on universumi loonud.

Hingetõmme hingamise taga

HINDU TARGAD TUNDSID ELUJÕU JUMALIKKU olemust juba tuhandeid aastaid tagasi. Nad nimetasid selle Prāna’ks. Kuna nad kasutasid sõna prāna katähistamaks hingamist, tuult ja õhku, viitasid nad vahel praana elujõule kui „hingamisele hingamise taga“, et eristada seda hingamise füüsilisest protsessist või õhust, mida kopsudesse hingame.

Kuna meie hingamine on nii tihedalt seotud elujõuga, nimetasid iidsed hindu meistrid inimhinge anu’ks, mis tähendab „see, kes hingab“. Nad mõõtsid inimelu pikkust mitte selle järgi, mitu aastat keegi elas, vaid selle järgi, kui palju hingetõmbeid ta alates sünnihetkest kuni surmahetkeni tegi. Nad olid tähele pannud, et sündides on meie esimeseks tegevuseks alati sisse hingata – ja surres on meie viimaseks tegevuseks välja hingata. Kas sa teadsid, et kõik inimesed surevad välja hingates?

Kuna hingamine on nii lähedalt seotud praana elujõuga, õpetavad hindu meistrid, et jumal on meile lähemal kui meie enda hingamine. Kabir, kuulus India luuletaja ja pühak, kirjutas humoorikad ja maised värsid, et tuletada järgijatele meelde, et kui nad tahavad teada, kus jumal on, ei pea nad otsima kaugemalt kui omaenda hingamisest:

Hindu tavade järgi on jumal, praana ja jumalik teadvus üks ja seesama. Seepärast nimetavad hindu targad praanat „jumala hinguseks“. Nad lähevad veel kaugemale, väites, et jumal lõi maailma oma hingusega, sest praana elujõud ehk eluvägi (või jumala hingus) on oma loova (või liikuva) omaduse poolest sama, mis jumalik teadvus.

Ka Vana-Hiina tao targad tundsid vaimse elujõu jumalikku loomust, mis hingamises peitub. Nad nimetasid seda Qi (Chi). Üks taoistlik tekst, mis kannab pealkirja „Hingamismeetodite ülimad saladused“ ütleb, et „(qi) on vaimude toimetamine“2. Hiinlased pidasid seda jumalikku energiat elu jaoks nii asendamatuks, et qi piktograafiline sümbol on sama, mis riisil – hiinlaste peatoidusel. Vältimaks qi segiajamist füüsilise hingamisega nimetavad hiina meistrid seda vahel „sisemiseks hingamiseks“, mis kutsub esile „välise hingamise“. See on nii eluliselt oluline erinevus, et üks tao meister hoiatas oma õpilasi:

Inimesed ajavad välise hingamise segamini sisemisega. Need, kes teevad hingamisharjutusi, peaksid olema ettevaatlikud… kohutav on üht teisega segamini ajada. 3

Tao meistrid kasutavad harva jumala mõistet maailma loomise selgitamiseks. Sellest hoolimata õpetavad nemad, nagu ka nende hindu ametivennad, et universumi on loonud jumalik kosmiline hingus. Näiteks ütleb teoses „Daodejing“ Hiina tark Lao-zi: „Tao on hingamine, mis ei lakka kunagi. See on kogu loomise ema.“45

Eluvaim

TIHE SIDE, MIS VALITSEB ELUVAIMU ja füüsilise hingamise vahel oli tuntud ka Vana-Kreekas ja Vana-Roomas. Näiteks nimetasid kreeklased elujõudu pneumaks. Pneumal on veelgi rohkem tähendusi kui praanal. Sõna pneuma ei viita mitte ainult hingamisele, õhule, tuulele ja vaimsele elujõule, vaid tähendab lisaks ka vaimu ja hinge. Kuid selle peamine tähendus oli mõte „vaimu ühendusest hingamisega“. Pneuma on paljude tänapäeva ingliskeelsete sõnade tüveks, nagu pneumonia (kopsupõletik) ja pneumatic (suruõhu abil töötav), mis viitavad füüsilisele hingamisele või õhu kokkusurumisele. Kuid tänapäeval oleme unustanud fakti, et iidne sõna pneuma viitas algselt müstilisele sidemele hinge, vaimu ja hingamise vahel.

Roomlased olid samuti teadlikud otsesest seosest hinge, vaimu ja hingamise vahel. Näiteks on ladinakeelsel sõnal spiritus sama lai tähendustering nagu sõnal pneuma (hingamine, tuul, vaim, hing ja elujõud), aga lisaks neile tähendab see veel „jumal hingamise sees“. Roomlased austasid ühendust vaimu ja hingamise vahel, vermides müntidele ladinakeelse sõna respire, mis tähendab „hingama“.

Respire koosneb eesliitest re-, mis tähendab midagi uuesti tegema, ja tüvest spiritus, mis tähendab vaimu. See erakordne sõna kirjeldab täht-tähelt, kuidas eluvaim meie kehast lahkub – ja sinna tagasi pöördub – iga hingamistsükliga. Ladinakeelne sõna respire on olnud aluseks sõnadele paljudes Euroopa keeltes, milles respiration (ingl ja pr k),(respirazione) (itaalia k) tähendab hingama. Kuid ka siin on algse ladinakeelse sõna tähendus kaduma läinud. Me oleme hingamise kõrval ära unustanud vaimu tähenduse ja kasutame seda sõna vaid mehaanilises mõttes, et märkida õhu liikumist kopsudesse ja sealt tagasi välja.

Ladinakeelne tegusõna expire on teine iidne sõna, mis tähistab lähedast seost füüsilise hingamise ja elujõu vahel. Expire koosneb eesliitest ex-, mis tähendab millestki väljapoole ja sõnatüvest spiritus ehk vaim. See ei tähenda ainult „välja hingama“, see tähendab ka „surema“. Sõna-sõnalt tõlgituna tähendab expire „vaimu väljumist“. See on täiuslik kirjeldus surmahetkel juhtuvale, kui eluvaim lahkub inimese kehast ühes viimse hingetõmbega.

Oled sa kunagi mõelnud, miks öeldakse „Jumal õnnistagu sind!“ (God bless you! ingl), kui keegi aevastab? See komme ulatub tagasi keskaega, kui arvati, et aevastuse jõul lahkus hingamine (ja eluvaim) ajutiselt inimese kehast. Meie esivanemad õnnistasid kiiresti aevastajat, vältimaks ohtu, et kurjad vaimud saaksid siseneda ja võtta vabaks jäänud keha oma võimusesse, kuni omaniku vaim (või hing) järgmise sissehingamisega kehasse tagasi pöördub.

Seost hingamise ja vaimu vahel on tuntud üle maailma nii vanade kui ka uute kultuuride keeltes. Näiteks Hawaiil tähendab sõna Ha nii jumalat kui ka hingamist. Kõik on kuulnud traditsioonilisest Hawaii tervitusest „aloha“, mis tähendab „Jumal olgu sinuga.“ Kuid vähesed on teadlikud veel ühest Hawaii tervituskombest, kus kallistusele järgnevad mõned õrnad väljahingamised tervitatava põsele, mis tähendab „ma austan Jumala vaimu sinu sees“.

Tänapäeval peetakse niisuguseid traditsioonilisi õnnistamisi veidrateks ebausu kommeteks, aga iidsete kultuuride inimesed võtsid mõistet „Eluhingus“ kõige otsesemas tähenduses. Tänase päevani lausuvad Brahma preestrid Indias jumalikke mantraid ja korraldavad pühalikke tulerituaale, et kanda Eluhingust (või praanat) uutesse pühaku- või jumalakujudesse. Et veenduda oma pingutuste kordaminekus, hoiavad nad rituaali lõppedes peeglit kuju nina juures. Kui peegel muutub uduseks, teavad nad, et püha isiku vaim on asunud kuju sisse elama.

Vanadel egiptlastel olid hämmastavalt sarnased uskumused vaimu ja hingamise seoste kohta. Iga kord, kui nad vallutasid uue maa, murdsid nad süstemaatiliselt kõigi eelmiste jumalate ja valitsejate kujudel ninad. Seda ei tehtud mitte ainult oma vaenlaste häbistamiseks – nende eesmärgiks oli tappa kuju vaim, et vallutatud jumalad ei saaks kunagi kaotusest tõusta ja neile uuesti vastu astuda. Vanad egiptlased mõistsid seda nii, et parim võimalus kellegi vaimu tapmiseks oli igaveseks peatada tema hingamine.

Iisraeli Jumala hingus

SEOST VAIMU JA HINGAMISE VAHEL mainitakse Piiblis kõikjal, kuid enamik tänapäeva juute ja kristlasi ei ole sellest suhtest teadlikud. Näiteks vana heebreakeelne sõna rūah ei tähendanud mitte ainult vaimu, hingamist ja tuult, vaid seda kasutati põhimõtteliselt samamoodi kui kreeklased, hindud ja roomlased kasutasid sõnu pneuma, prāna ja spiritus. Vana-heebrea kirjutajad seostasid sõna rūah Jahvega (Iisraeli jumalaga). Niisiis võib terminit rūah Yahweh, mida Vanas Testamendis tihti kasutatakse, tõlkida „Jumala vaimuks,“ „Jumala hinguseks“ või „Jumala tuuleks“ (Jumala hingamine avaldus tuulena).

Mitmeid piiblitsitaate saab märgatavalt muuta, olenevalt sellest, milline tähendus sõnapaarile rūah JHWH valida. Näiteks üks Teise Moosese raamatu 2. värsi tõlgendus kõlab:

Alguses… maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala vaim hõljus vete kohal. 6

Teise tõlke kohaselt puhus üle vete „võimas tuul“. Esimesel pilgul tunduvad tõlked olevat vastuolulised. Aga tegelikult märgivad nad ühte ja sama asja, kuna „võimas tuul“ ja „Jumala vaim“ on lihtsalt rūah JHWH – kõikvõimsa Jumala hinguse erinevad tõlgendused. Tähelepanuväärne on ka see, kui sarnane on antud piiblilõik hindu õpetusele, mis ütleb: „Jumal lõi maailma oma hingusega.“

Rūah JHWH’t mainitakse ka seoses esimese inimese Aadama loomisega. Esimene Moosese raamat 2:7 ütleb: „Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse, nõnda sai inimene elavaks hingeks.“ Selles lõigus on rūah JHWH tõlgitud „eluhinguseks“, mitte „Jumala hinguseks“. Pilt sellest, kuidas Jumal puhub oma vaimu inimese kehasse hingamise teel on midagi enamat kui poeetiline metafoor – see on füüsiline tõsiasi.

Israeliitide põgenemisel Egiptusest kutsus Mooses rūah JHWH appi kui jumala tuule, et Punase mere veed kaheks puhuda:

Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Issand laskis mere taanduda tugevast idatuulest kogu öö ning tegi mere kuivaks – vesi lõhenes. 7

Kui tema rahvas oli kord turvaliselt teisele poole jõudnud, käsutas Mooses Jumala tuult, et see suunda muudaks, mille tagajärjel laskus vesi tagasi loomulikku olekusse ja uputas Egiptuse sõjaväe. Pärast israeliitide vabastamist laulsid nad Jahvele kiitust:

Su vihapuhang paisutas vee, vallina seisis voolus, vood tardusid mere südames. Vaenlane mõtles: „Ajan taga, võtan kinni, jaotan saagi – mu hing täitub sellest. Tõmban oma mõõga, oma käega hävitan nad.“ Sina puhusid tuult, meri kattis nad, tinana vajusid nad võimsasse vette. 8

Vanas Testamendis leidub veel palju viiteid rūah JHWH’le, mida on tõlgitud erinevalt kas „Jumala vaimuks“, „Jumala tuuleks“ või „Jumala hinguseks“. Näiteks Teises Kuningate raamatus ilmub Jumala hingus tohutu keeristormina, mis viib Elia leegitsevas kaarikus üles taevasse. Hiljem, Iiobi raamatus, ütleb prohvet Eliihu:

Jumala vaim on mind loonud ja Kõigevägevama hingeõhk on andnud mulle elu. 9

Hingamine Uues Testamendis

UUES TESTAMENDIS ILMUVAD KÕIK VIITED Jumala vaimule, hingamisele või tuulele sõnana pneuma, mitte rūah, kuna evangeeliumid olid algselt kirjutatud kreeka keeles. Näiteks Johannese evangeeliumis 3:8, räägib Jeesus mõistukõnes, kui ütleb hämmastunud Nikodeemosele:

Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.” [pneumast].

Vara-kristlastest õpetajad kasutasid ka terminit Hagios Pneuma, mis kreeka keeles tähendab „Püha Vaimu“. Püha Vaimu seost füüsilise hingamisega on mainitud Luuka evangeeliumi lõigus (23:46), mis meenutab hetke, kui Jeesus teeb oma viimse maise hingetõmbe ja hingab välja ristile:

Ja Jeesus hüüdis valju häälega: “Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” Seda öeldes heitis ta hinge. 10

Kui sadu aastaid pärast Jeesuse ristisurma hakkas maailmas domineerima Rooma katoliku kirik, asendati kreeka termin Hagios Pneuma terminiga Spiritus Sanctus, mis tähendab ladina keeles „Püha Vaimu“. Kõige otsesem viide Püha Vaimu seosele hingamisega leidub kohas, kus Johannes kirjeldab ülestõusmisele järgnevaid sündmusi, kui Jeesus mõistatuslikult ilmub lukustatud tuppa, kus apostlid end peidavad:

Jeesus ütles nüüd neile taas: “Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.” Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: “Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.” ( 11 )

Kas Jeesuse tegu, kui ta apostlite peale puhus, oli vaid sümboolne žest? 553. aastal pKr sätestasid Konstantinoopoli II kirikukogu liikmed, et Jeesus oli sõna otseses mõttes kasutanud oma hingeõhku, et anda Püha Vaimu jõud apostlitele edasi. Nad võrdlesid seda tegevust hetkega, kui Jumal puhus eluhinguse Aadama ninasõõrmetesse (Esimene Moosese raamat 2:7).

Kuidas me selle unustada võisime?

TÄNAPÄEVA LÄÄNEMAAILMA KEELTES ON VÄHE sõnu, mis austavad püha sidet Jumala vaimu ja meie füüsilise hingamise vahel. Veelgi halvem on see, et me oleme jätnud vanad tüvisõnad, nagu pneuma või respire ilma nende vaimsest sisust ja säilitanud nende sõnade tähenduse üksnes materiaalsete asjade kohta, nagu õhk, hingeõhk ja füüsiline hingamine. Minu teada on Prantsuse filosoof Henri Bergson ainus tänapäeva Lääne mõtleja, kes püüdis selgitada elu imet, pidades vaimujõu olemasolu tõestamatult kehtivaks, andes sellele nimetuse élan vital ehk „eluimpulss“. Élan vital on ainus tänapäeva Läänemaailmast pärit termin, mis väljendab sedasama „hingamises peituva vaimu“ põhimõtet, mida väljendasid iidsed sõnad prāna, qi, pneuma, rūah ja spiritus.

Heebrea õpetlased ja krislastest teoloogid kasutavad endiselt sõnu rūah ja pneuma nende algses tähenduses, märkimaks „vaimu“ ja „hinge“. Kuid erinevalt vanadest heebrealastest ja varakristlastest on tänapäeva teoloogid ja õpetlased täiesti unustanud, et Püha Vaim asub sõna otseses mõttes meie hingamises. Kord tuli ühe seminari lõpus minu juurde üks vanem katoliku preester, et öelda, kui sügava mulje olid talle jätnud minu sõnad Püha Vaimu ja meie füüsilise hingamise seose kohta. Kuid oli siiski üks asi, mida ta ei suutnud mõista: „Kuidas me võisime kunagi unustada midagi nii ilmset ja nii olulist?“

Läänemaailma teoloogid ei ole siiski ainsad, kes on selle unustanud. Enamik Lääne teadlasi ja filosoofe on unustanud ka elutähtsa seose vaimu ja hingamise vahel. Läänemaailma mõtlemises on üks kõige kahetsusväärsemaid nõrkusi see, et me oleme täiesti mööda vaadanud vaimsest Rosetta kivist, mis võiks aidata meil dešifreerida mõningaid inimeksistentsi kõige sügavamaid saladusi ja varustada meid imelise võtmega, et saaksime avada loomise saladused. Idamaised meistrid avastasid selle võtme tuhandeid aastaid tagasi ja kasutasid seda võimsate hingamiskontrolli süsteemide loomiseks, et vabaneda hirmust, ravida haigusi ja saavutada valgustatuse seisund.

Buddha on kõige kuulsam idamaine õpetaja, kes saavutas valgustatuse hingamisega mediteerides ja vaimse elujõu läteteni minnes. Hingamisega mediteerimine oli peamine vaimne õpetus, mida ta valgustatud seisundini jõudmiseks harrastas. See oli ka peamine vaimne harjutus, mille ta hiljem oma järgijatele edasi andis. Kaks nädalat enne surma kutsus Buddha enda juurde kokku kõik mungad ja teatas, et lahkub peagi nende keskelt. Kui kellelgi on veel mõni viimane küsimus, millele nad vastust tahavad saada, on aeg kohe küsida.

Üks noorimatest munkadest tõstis aupaklikult luba küsides käe.

„Palun öelge mulle, õpetaja, mida te olete kõik need aastad hingamisega mediteerides võitnud?“

Buddha vastas: „Ma pole hingamisega mediteerides mitte midagi võitnud.“

Neid sõnu kuuldes muutusid mitmed kokkutulnud mungad nähtavalt ärevaks. Üks vanematest munkadest tõusis ja protestis:

„Aga õpetaja! Kui te pole hingamisega mediteerides midagi võitnud, miks te siis olete lasknud meil viimase kahekümne viie aasta jooksul hingamisharjutusi teha?“

Buddha vastas: „See, mida ma ütlesin, on tõsi. Ma pole hingamisega mediteerides mitte midagi võitnud, aga las ma ütlen teile, mida ma olen kaotanud. Ma olen kaotanud hirmu haiguste ees, olen kaotanud hirmu vananemise ees ja surmahirmu.“

Kui töötad tõsimeelselt järgmistes peatükkides tutvustatud mediteerimis- ja hingamistehnikatega, saad küllaldaselt võimalusi kogeda iseenda peal Buddha sõnades peituvat tõde.