Читать книгу Elust. Nostalgiliselt - Angela Hofberg - Страница 3

Nende lugu oli kestnud kolmkümmend aastat. Nad tutvusid keskkoolis, kui Poiss maalt linna õppima tuli. Arukas, sihvakas ja nägus, pälvis ta kohe kooliõdede tähelepanu. Tüdruk omakorda oli silmatorkav nii oma välimuse kui temperamendi poolest. Kaunis, naiselikult pehme ja sarmikas, sellest ehk liigselt iseteadlikki, oli ta samas tulvil nooruslikku naiivsust, sinisilmset eluusku, mida tema ülireipast olekust lausa kiirgas. Oma kauni ja dramaatilise häälega oli ta kooli põhietlejaid, tema nobeda pastaka all sündis kirjandeid ka koolikaaslastele. Loominguline alge väljendus ka sahtlipõhjaluuletustes, milles ta valas välja oma sentimentaalsed palangud. Tüdruk oli nimelt platooniliselt armunud ühte vilistlasse, kes kooli ansambli kitarristina tüdrukuid hullutas. Too oli kord ühel koolipeol Tüdruku tantsima võtnud ja sellest piisas, et Tüdruk aastateks tema järele õhkama jäi. Vaatamata sellele, et Tüdruku seltskondlikust aktiivsusest sugenes talle mitmeid austajaid. Eriti tormiliseks läks seltsielu abituuriumis, mil pea igal nädalavahetusel suurema või väiksema seltskonnaga midagi ette võeti. Pidutsedes purjutati põhjalikult ja juhtus mõndagi. Tänu põhimõttele säilitada süütus kuni abiellumiseni või vähemasti anda see oma tulevasele mehele, suutis Tüdruk, loomult temperamentne ja kirglik, mõistusepäraselt toimida ka kõige meeletumates olukordades.