Читать книгу Elust. Nostalgiliselt - Angela Hofberg - Страница 5

Elule ärkas Naine, kes oli Elukaaslast leinanud ahastuse ja meeleheitega, alles kolmandal aastal. Selleks ajaks oli ta loobunud katsetest Mehega kontakti saavutada. Naine tundis end üksiku ja hüljatuna, tajudes ühteaegu eneses eluihku ja -jõudu. Võimalusi suhete loomiseks oli, ehkki mitte enam sel määral kui aastate eest. Aga armumist ei tulnud ja pealiskaudsete vahekordadeni ei lubanud minna Naise väärikus ja loomupärane korralikkus. Igatsusmälu toimis ja Mees tõusis üha sagedamini Naise mõtetesse. Ta ootas ärevusega eelseisvat klassikokkutulekut – traditsiooniliselt oleks see tähendanud nende suhte järjekordset taasteket. Kõigi üllatuseks Mees, kes oli olnud klassi ürituste eestvedaja ja väsimatu pidutseja, sinna ei tulnud. Naine taipas valusa selgusega, et Mees oli temast tõesti loobunud. Kokkutulekul kõneldi Mehe olulisest ärikohtumisest välispartneritega, kuid nagu klassiõde, kellega Mehel oli tööalaseid kontakte, hiljem Naisele rääkis, oli see Mehe enese liikvele lastud bluff.

Naine, kelle lapsed olid nüüdseks juba kodust lahkunud, koges üha kibedamalt oma tarbetust. Järjest sagedamini vaatas ta kurva kahetsusega tagasi kolmekümnele aastale, mil ta Mehega seotud oli. Ta nägi lõputuid lahkuminekuid ja teineteiseleidmisi, haakumisi ja eemaletõmbumisi, Mehe aastakümnetepikkust osadust tema elus, ka foonil viibides iseenesestmõistetava ja püsivana. Kõik see katkematu hoolitsus ja abi … Naist läbis valus äratundmine oma eksimustest, mõistmatusest ja oskamatusest, võlast, ehk süüstki. Nüüd, kogenenuma ja elutargemana osanuks ta väärtustada kodu ja turva, mida Mees talle pakkuda oleks võinud. Naine ei kahetsenud küll hetkegi aastaid Elukaaslasega, perioodi, mille lühiaegsust korvas kogetu võimas intensiivsus, ent elu tervikuna, võimalus, mida Poiss oli pakkunud talle tema teadliku elu algul, oli jäänud olemata.

Ta oli Poisist loobunud väärtuste nimel, mida ta küll veel nüüdki oluliseks pidas, kuid mille isiklik valus elukogemus pjedestaalilt alla oli tõuganud. Ta oli teinud vale valiku. See tundlikkus, mille põhjal Tüdruk omal ajal Abikaasa oli valinud, oli aja jooksul arenenud äärmuslikuks egotsentrismiks ja rafineeritud vaimseks sadismiks. Tarkus ja rumalus olid omadused, mille alusel ta nooruspäevil inimesi oli hinnanud, veendununa, et tarkusega kaasneb ka kõik muu positiivne. Abikaasa kõrgintellektuaalsuse varjus peituv inimlik tühisus, julmus ja ebamoraalsus oli ta ajapikku viinud äratundmisele, et hea ja kurja mõisted on elus märksa olulisemad. Ehkki primitiivne, oli see järeldus paraku tema jaoks valusalt eluline. See oli olnud tema naiivne valik. Nüüd, oma kogemuse ja elutarkusega osanuks Naine elada ja otsustada. Aga enam polnud võimalust ja aega. Enam ei saanud valida.

Siiski, hilissuvel maakodus puhates ajas rahutus Naise rajoonilinna Mehele helistama. Oma üksindusest kuhtunud meeltega vajas Naine Meest eeskätt kui inimest, kes temast hooliks. Talle piisanuks sellestki, kui hool ja tähelepanu oleks tunnetatav ja tajutav kauguste tagant, sealt ehk enamgi. Mees tundus telefonis üsna rabatud olevat, kuid sõitis juba samal õhtul edukuse mõõdupuuks peetava luksuslimusiiniga õuele, kaasas šampanja ja rikkalik šokolaadikarp, õigustades endiselt indiaanipärast hüüdnime Lahtine Käsi, mille naine oli talle aastate eest pannud. Muudatused nende välimuses olid kindlasti märgatavamad kui varasematel aastatetagustel taaskohtumistel, ent vastastikune sõbralik soojus oli endine. Naine nägi oma äsjasest peapesust kohevate juustega välja reibas ja värske. Silmatorkavalt pruuniks päevitunud, kandis ta lühikesi liibuvaid pükse ja lopsakaid rindu esile tõstvat avara lõikega särki. Mees oli kosunud, väikse õllekõhuga. Ta tumedates, endiselt tihedates juustes oli küll tublisti halli, kuid naeratus oli endiselt särav ja vastupandamatu. Mehe aeg oli piiratud, töö nõudis teda üsna varsti tagasi. Naine, kes tundis end ebakindlalt, varjas seda pealiskaudse lõbususega, kõneles kergelt möödunud aastate raskustest ning nüüd juba murdeeast väljunud laste identiteedikriisist. Mees oli napisõnaline nagu ikka, kuid kõneldust järeldus tema ja ta pereliikmete stabiilselt edukas, lausa õnnelik elu. Ta ei küsinud midagi Naise eraelu kohta ja nagu tihtipeale varemgi, tundis Naine nõutusesarnast ebakindlust, kas ta Meest üldse enam huvitab. Nad jõid šampanjat, Mees üsna januselt. Naise imestuse peale kinnitas ta, et saab kohalike liiklusinspektoritega hästi läbi. Õhus oli rabedust ja pinget. Kas sul on armuke? küsis Naine väliselt hooletu kergusega. Alati on olnud, sa peaksid teadma, vastas Mees ebamääraselt. Kui Mees kella vaatas, hoidis Naine teda veel üheks suitsuks jääda paludes kinni. Tädi sõidab homme ära, kas sa tuled veel? küsis ta ettevaatlikult, sisimas põletavat häbi tundes. Hetkeks Mees otsekui tardus. Tulen ikka, kostis ta siis vaevumärgatava pausi järel napilt. Hiljem, juba auto juures, suudles Mees Naist kiirustades ja libistas käe pehmelt üle Naise rinna. Naine tõusis Mehele vastu ja tundis tema paisunud isasust oma reiel. Ma ootan sind. Naine kummardus avatud autoaknasse, avali ahvatlus ise.