Читать книгу Elust. Nostalgiliselt - Angela Hofberg - Страница 4

Tüdruku austajate hulgas oli ka Poiss, kes oli temasse tõsiselt armunud. Ta meeldis Tüdrukulegi teistest enam, kuid mitte piisavalt, et kooli- ja labrakasuhtlusest kaugemale minna. Alles ühel abituuriumitalvel toimunud sünnipäeval, kus Tüdruk pärast hellitusterohket ööd Poisi embuses aknast aprillivalguse laiska tõusu jälgides erilist meeleliigutust tundis, jõudis nende vahekord uuele tasandile ning kohtuma hakati ka koolivälisel ajal. Tüdrukule meeldis käia Poisiga, kelle tähelepanu pärast teda mitmed kooliõed kadestasid, kuid armumisest oli asi kaugel. Poisis polnud tema jaoks küllaldaselt vaimset sisu, ja kultuurihuvidega Tüdrukul polnud Poisiga õigupoolest millestki rääkida. Pealegi hellitas Tüdruk eneses ikka veel kahe aasta eest tärganud platoonilist armastust, ehkki ta taipas selle mõttetust ja lootusetust. Aga see tunne toitis tema romantilist fantaasiat ja tundlikku hinge, olles talle luuletamiseks vajalik inspiratsiooniallikas. Tüdruk tujutses sageli ja väntsutas Poissi armutult, varjamata oma tundmuste teisalepööratust. Tihtipeale polnud tal kohtumisteks aega, veelgi sagedamini aga tuju. Poiss ei teinud talle etteheiteid ning talus kõike äärmise kannatlikkusega, tõestades Tüdruku meelest sellega pigem oma tuimust. Pikapeale küpses Tüdrukus veendumus, et nende suhtel pole tulevikku, ning lõpuõhtul tegi ta sellele armutult lõpu peale. Mõne päeva pärast järgnenud labrakalt klassiõe maakodus põgenes Tüdruk viimasele rongile joostes, temaga suhteid klaarida üritanud Poiss lõõtsutades kannul. Samal peol, kust Tüdruk sel kombel Poissi teiste ees naeruvääristades lahkus, sai alguse Poisi suhe teda kaua püüdnud klassiõega. Kui kuuldus sellest Tüdruku kõrvu jõudis, tundis ta ebameeldivat tuksatust – mitte nii polnud see mõeldud. Mõne nädala pärast toimunud järjekordsel sünnipäevapeol pani ta asjad paika. See polnud keeruline. Pruukis vaid käed Poisile kaela panna ja kibedasti kahetseda, ning kõik laabus iseenesest.

Suur suvi oli käes. Tüdruk oli nüüd, kui kool läbi, vaba ja iseseisev. Kodune elu oli ta peres selline, et ta sai segamatult Poisiga kahekesi olla ka öösel. Tõesti, Poiss oli sirgunud kenaks, jõuliseks ja ihaldusväärseks. Ta oli voodis õrn ja kirglik, hommikuks äärmuseni ära piinatud, kuid ometi mõistev ja kannatlik. Tüdruk, tundes iha tekkivat ning leebunud Poisi leplikkusest, otsustas Poisile oma süütuse anda. Ta usaldas selle emale, kellele Poiss väga meeldis. Ent ema, kireva elukäigu ja suurte kogemustega naine, manitses Tüdruku üllatuseks ootama ja mitte veel loovutama naise suurimat varandust. Ja Tüdruk, kes tavaliselt ema arvamust millekski ei pidanud, võttis seekord teda kuulda. Pealegi kavatses ta asuda õppima Tartus, kus elul ehk veel hoopis põnevaid võimalusi pakkuda.

Sisseastumiseksamid lahutasid Poisi ja Tüdruku ligemale kuuks. Poiss sai TPI-sse sisse, Tüdruk jäi ülikooli ukse taha. Tema võitjaloomus ja auahnus olid saanud tohutu löögi, talle tundus, et sellest ei olegi võimalik toibuda. Enesehinnangu madaldumisest toituv masendus ei tahtnud üle minna, ning Poiss ei osanud selles olukorras Tüdrukut aidata, seda enam, et Tüdruk oli taas jõudnud arusaamisele, et ei hooli Poisist kuigivõrd. Kui Tüdruk oli tulnud töölt ja Poiss loengutelt, käidi vahel kinos ja kohvikus, kuid Tüdrukul oli Poisiga igav. Voodis sujus küll päris hästi, kuid enam ei tekkinud Tüdrukul kiusatustki anduda. Poiss kannatas ja tuli ikka, kuni Tüdruk teatas, et neil ei ole midagi ühist. Poisis puudub vaimsus, Tüdrukul ei ole temaga millestki rääkida ning on parem lahku minna.

Ei möödunud nädalatki, kui jälle Tüdruk taipas, et oli eksinud. Ta tundis korraga puudust isegi Poisi vaikivast juuresolekust, õrnustest ja hellitustest rääkimata. Tüdruk saatis sõbratariga, kellega Poiss koos õppis, sõna, et soovib teda näha, aga Poiss ei tulnud. Ei tulnud teise ega kolmandagi kutsumise peale. Selleks ajaks oli Tüdruk juba meeleheitel. Kõik möödunu näis korraga ilus ja tähtis, tema enese käitumine andestamatu. Tüdrukule tundus, et Poisi kaotus on katastroof. Ta tegi veel viimase katse ja kirjutas Poisile. Ja seda ta oskas – kooli tuntud sõnameistrina oli mõtteid kaunitesse sõnadesse vormida lihtne. Kiri sai tundeline ja kahetsev, ahastavgi, ja Poiss tuli.

Ta oli sedapuhku ootamatult tõre, lausa jäik, ning Tüdruk pidi tublisti vaeva nägema, et teda üles sulatada. Poiss oli tõsiselt solvunud. Ta leidis, et Tüdruk mängib temaga julmalt ja ta ei pea seda taluma. Poiss kohtles Tüdrukut võõrastavalt külmalt ega pööranud lahkudes Tüdruku pisaratele tähelepanu. Ja ometi tuli ta juba järgmisel õhtul tagasi. Kõik oli jälle korras. Tüdruk oli taas saanud oma tahtmise ja võis rahul olla. Aga mitte päriselt, seda taipas ta peatselt. Poiss polnud siiski see, keda tema vajas. Tüdruk tundis puudust kellestki, kes tema üle valitseks, kellele ta saaks alt üles vaadata, Poiss aga allus talle täielikult. Asjad olid ikkagi tasakaalust väljas ja Tüdruk tunnistas Poisile, et oli siiski eksinud. Ta ei vaja Poissi ja annab ta vabaks…

Lahku mindi kurvalt ja kahetsedes, Poiss ei varjanud oma masendust. Tüdruk romantikuna ootas Poisilt endiselt ilusaid sõnu, aga too oli peaaegu et vait. Tüdruku arvates oli Poiss siiski olnud primitiivne ja tuim, ehkki temaga hea ja armas. Ent nüüd teadis Tüdruk kindlalt, et vajab eeskätt tarka ja intelligentset kaaslast, kelle kultuurihuvid tema omadega kokku langevad. Iseloom tundus selle kõrval hoopis ebaolulisena. Raskemeelsus taandus pikapeale, Tüdruku eluusk oli jälle jõuline ja tiivustav. Süvenev veendumus, et eelseisev elu pakub tema jaoks piiramatult võimalusi, aitas üle ajuti ligi hiilivast üksindustundest.

Järgmisel suvel sai Tüdruk ülikooli sisse. Kaotatud aasta jooksul oli ta teinud enesega järjekindlat tööd – käinud inglise keele kursustel, osalenud innukalt filmiklubis, enese koostatud ulatusliku individuaalprogrammi alusel lugenud läbi pea kogu eesti keeles ilmunud maailmakirjanduse paremiku. Säärase sihiteadliku enesetäiendamise tulemusena paistis ta silma erilise eruditsiooniga ja osutus oma kursusel enamikust mitte üksnes kompetentsemaks, vaid ka mõnevõrra küpsemaks. Eks olnud ta otse keskkoolipingist tulnud kursusekaaslastest ka aasta võrra vanem. Nüüd ümbritsesid Tüdrukut humanitaarsete huvidega noormehed, kelle tundlikkus ja kultuurivaist Tüdruku omaga sarnanes. Ühest neist, boheemlaslikust noorest talendist, kellega Tüdrukut sidus sarnane meelelaad ning kes Tüdrukut visa järjekindlusega piiras, sai paari aasta pärast Tüdruku Abikaasa.

Poiss ja Tüdruk abiellusid ühel ja samal aastal ja Poiss sai juba mõne kuu pärast isaks. Nende taaskohtumine pärast toonast novembrilahkumist leidiski aset alles Tüdruku paaripanekul. Ta eelistas pealinna trafaretsele ja ametlikule registreerimistseremooniale tagasihoidlikumat ja intiimsemat ning et Tüdruku emakodu asus maal, abiellutigi rajoonikeskuses. Kuna Poiss töötas sel suvel malevarühmaga just selles rajoonis – nagu hiljem selgus, oma tulevase abikaasa tõttu –, ilmus ta ootamatult Tüdrukut õnnitlema. Tüdruk oli üllatunud ja liigutatudki, ta oli Poisi tegelikult oma uues elus unustanud.

Uuesti kohtusid nad, nüüd juba Naine ja Mees, klassikokkutulekul, millega tähistati kümne aasta möödumist kooli lõpetamisest. Poiss oli pärast kõrgkooli asunud tööle – ikka oma abikaasa tõttu – samasse rajooni ning tema oli ka kokkutuleku peaorganisaator. Oli tõepoolest kummastav juhus, et kokku tuldi paigas, kus aastate eest oli peetud Tüdruku pulmi. Naist valdas valulik nostalgia. Tema abielu oli täiesti äpardunud. See oli lõputute võitluste tallermaa, kus kumbki esitas oma nõudmisi. Naine nõudis Abikaasalt pereisa kohustuste täitmist, too aga esmajoones vabadust. Abikaasa, kes, nagu hiljem selgus, oli abiellunud eeskätt soovist puritaanlikust kodust pääseda, oli juba enne lapse sündi leidnud, et on abieluks täiesti sobimatu. Naine jõudis äratundmisele, et ta on teinud suure eksisammu. Lõpututest abielukriisidest vintsutatud Naine kurtis klassiõdedele oma õnnetut saatust ja vale valikut. Mees, kes juba koolipõlves oli napsitama kippunud, jõi end kiiresti purju ning käitus Naisega väljakutsuvalt ja agressiivselt. Naine, närviline ja õnnetu, vastas samaga. Magamisvõimalused majakeses olid kehvad, Naine veetis öö sõbrannadega madratsil ega teadnud, kus või kellega on Mees.

Järgmine hommik oli kirgas ja kastene. Naine kõndis pulmapaigus, meenutas valuliselt seitsme aasta tagust aega ja järgnenud katsumusi. Ta oli saanud igatsetud targa ja intelligentse Abikaasa, kellega tal nüüdseks oli kaks last. Ometi, millist kisendavat vajadust tundis ta selle järele, mis omal ajal vaimse harmoonia vajaduse kõrval üpris tähtsusetu tundus: helluse, õrnuse, hoolimise järele. Eeskätt seda vajas ta nüüd. Vaimsus ja hingelisus oli see, mida ta omal ajal oma tulevases Abikaasas otsinud ja leidnud oli, paraku oli Abikaasa hingelisus asendunud kalkuse ja küünilisusega, mis kasvas võrdeliselt tema kuulsusega. Või kas see oligi vaimsus. Ehk oli ta selleks pidanud midagi pindset ja silmatorkavalt eksponeeritavat, oskamata näha sügavusse, suutmata eristada tõelisi väärtusi? Ilma jäänud tundmustest, mida tema tundlik natuur eriliselt vajas, elas Naine pidevas armastusepuuduses. Kokkutulekupaik osutas valusalt toonasele ekslikule valikule.

Kogu hommikupooliku vältis Mees Naist. Kui aga tellitud buss ennelõunal ette sõitis, et seltskond rajoonikeskusesse viia, hoidis Mees, kes korraldajana veel peopaigale jäi, Naist jõuga kinni. Ägeda kähmlemise tulemusena pääses Naine lõpuks bussi. Ent kui buss hakkas metsateele keerama ja Naine viimast korda nägi Meest järveäärse majakese ees seismas – üksi, käed abitult rippu –, haaras ta koti, sööstis kaaslaste aasimise saatel ukseni ja nõudis peatumist. Nüüd jooksis tema … Lähenemine Mehele üle majaesise platsi oli aeglane ja vaevaline. Selles oli kahetsust, häbi, aga ka väljakutset. Nad jäid kauaks sõnatusse embusse.

Maja sai kiiresti korda. Naine ja Mees läksid duši alla ja pesid teineteist õrnalt, ise lakkamatult suudeldes, imades koos veega ka teineteise lõhna ja maitset. Tee voodini oli pikk, alateadlikult lükkasid nad iga paari sammu järel suudlemiseks seisatades tipphetke edasi. Mees oli endiselt silmapaistvalt kauni keha ja meheauga, sitke ja jõuline. Korraks libises Naisel läbi pea mõte, et Mees võis öösel olla samal kušetil kellegi teisega, ja siis tungis Mees temasse. Naine oli puhkenud, üleni avali ja talle näis, et ta on Mehest üleni täidetud. Oh, milline … ägas Mees tema sees olles. Naine, keda tema Abikaasa polnud seitsme abieluaasta jooksul vaevunud või osanud orgasmini viia, taipas, et see, mida Mees talle pakub, ongi täiuslik nauding. Ta oleks tahtnud sulada, lahustuda, hajuda … Mees, keda ta karjed esiotsa heidutasid, sai neist hetke pärast oma naudingutele lisa. Kui nad hiljem märgade ja otsatult rambetena suitsu tegid, Naine nuttis, kahetses, palus andestust. Ta lubas Mehele anda kõik selle, mis tal omal ajal saamata jäi, lubas olla temaga kõikjal ja niikaua, kui vaid Mees teda tahab. Nad olid kurvad ja õnnelikud ja õigupoolest alles nüüd tõeliselt koos.

Õhtul istusid nad järvekaldal, vaatasid taevasse tõusvat kuud ja jõid ära peost järele jäänud viinaveerandiku. Kas sa ikka veel armastad mind? küsis Naine. Ma olen sind alati armastanud, vastas Mees morni õrnusega. Sel ööl nad ei maganud. Kui hommikuhahetus akna taga helendama lõi, tuli neil näkku vaadata karmile tegelikkusele. Oli aeg lahkuda teineteisest saja kilomeetri kaugusele ja minna oma teed. Oma laste, abikaasade juurde. Elada vanas maailmas ja katsuda sinna mahutada ka uus, nende ühine. Kui Mees juba autot käivitas, kutsus Naine ta veel kord enda juurde. Ta astus Mehega järve äärde ja palus tal see hommik meelde jätta. Tõusva päikese kumas sätendas järvel hõljuv udulaam kuldselt, järveümbruse põõsastik kaikus lindude meeletust hõiskamisest. Naine romantikuna nägi udulaamast läbimurdvas hommikupäikeses alguse sümbolit. See ei kordu enam kunagi, ütles Naine. Hellake, kullake, nüüd algab uus, oli Mees kindel. Ta viis Naise rajoonikeskusesse Tallinna bussi peale.

Algas nende meeletu armulugu. Mees sõitis korduvalt Tallinna, Naise korradada olid kohtumispaigad. Kuna Naine käis igal nädalavahetusel maakodus, kus lapsed tema emaga suvitasid, oli võimalus kohtuda ka lähedal asuvas metsas. Armupaigaks oli sageli Mehe auto. Naine ei tundnud enam Mehega olles igavust, tõtt-öelda ei tulnud talle kordagi pähe, et tal pole Mehega millestki rääkida. Või kas nad rääkisidki? Naise hiline seksuaalne ärkamine oli kui uuestisünd. Ta säras ja õitses, luges päevi ja tunde jällenägemiseni, emotsionaalseid laenguid kätkesid ka sagedased telefonikõned teineteise töö juurde. Esmakordselt tajus Naine füüsilise läheduse õndsust, armatsemine Mehega tegi teda järjest isukamaks, ta ihales Meest üha enam ja enam. Mehe esimese vihje peale oleks ta olnud valmis oma abielu lahutama, kuigi ta selle rusuvust nüüd tänu Mehe olemasolule üsna osavõtmatult taluda suutis.

Korraga jäi Mees nende Tallinnas kokkulepitud kohtumisele tulemata. Pärast korduvaid katseid Mehega ühendust saada, mille tulemuseks oli vaid sekretäri puiklevate vastuste kuulmine, taipas Naine, et Mees väldib teda sihilikult. Naine oli rabatud. Toimuv oli seda ootamatum ja mõistetamatum, et see tabas Naist keset kõige lõkendavamat õnnepalangut. Ehkki mingeid Mehe lubadusi ja tõotusi polnud olnud, olid nad nii kramplikult teineteisesse klammerdunud, et lahkumine polnud võinud mõttessegi tulla. Meeleheide oli tappev. Naine süüdistas nüüd oma ema, et too oli omal ajal talle vale nõu andnud ja soovitanud süütust hoida. Vastasel korral, oli ta kindel, oleks ta Mehega abiellunud. Ja nüüd oleksite te juba lahutatud, möönis ema rahulikult. Kõige raskem oli Naisele, kelle sirgjoonelisele loomusele oli ebamäärasus ja puiklemine võõras, leppida teadmatusega. Ta kirjutas Mehele tööaadressil mitu ahastavat kirja, kuid vastust ei tulnud.

Et Naine veetis suve lõpul oma puhkust maal, nägi ta rajoonikeskuses ootamatult Mehe autot. Ta astus sellele ette, nii et Mees pidi peatuma. Nüüd ei saanud ta teda enam vältida. Sõideti tuttavale metsalagendikule, kus Naine kõikvõimalikul viisil, anudes ja ähvardades, üritas Meest kõnelema panna. Asjata. Mees teatas vaid, et Naine pole milleski süüdi, kuid nad ei saa enam kohtuda. Naine rippus nuttes Mehe kaelas, oma kehaga Mehe vastu liibudes tundis ta, kuidas Mees värises ja võitles, kuid jäi siiski vääramatuks. Mees sõidutas Naise ta maakoju, avas sõnatult autoukse, ja kõik oligi möödas. Mehe skorpioniloomuses oli alati olnud midagi tabamatut, ta mõtted ja tunded olid varjatud juba koolipõlves, aga Tüdruk polnud vaevunudki nendeni jõudma. Nüüd, pingest ja valust lõhkemas, tuli ta järeldusele, et toimunu sai olla üksnes Mehe kättemaks omaaegsete kannatuste ja alanduste eest. Samas tõrkus miski temas seda uskumast.

Sügis oli tulnud vara. Naine kadus tundideks mitme kilomeetri kaugusel olevasse metsatukka, kus nad Mehega teineteist nautinud olid, kõndis põlluvaheteel. Ülal tinahallide pilvede all lõikusid laotusse lahkuvad linnukolmnurgad, lõhnas mulla ja kartulivarte järele. Suvi oli läbi. Kõik oli läbi. Naine tahtis, et ta elugi oleks lõppenud. Tema, kelle senises elus olid lapsed olnud kõige olulisemad, jättis nad süümeta oma ema hooleks ja keskendus oma kannatusele. Kurbus mu sõber, valu mu vend, tuikas üha Naise hinges ammu loetud luulerida. Lindude kaaslasi kutsuvad huiked tõmbasid Naistki kaasa. Ta oleks tahtnud tõusta kõrgusesse nende juurde, lahkuda koos, jätta kõik, mis kuulub siia ja seob teda maaga, kisub teda alla ja sügavusse. Romantilise liialdajana arvas ta nüüd teadvat, mis on põrgu: valu ja väljapääsmatustunne, ahastus ja abitus. Lootusetus. Ja see kõik lõputuna.

Nüüd pidi ta edasi elama teadmisega, et oli omal ajal teinud elu suurima vea, põlates ära Poisi, keda ta nüüd Mehena enam saada ei võinud, aga kelleta ta ometi, nagu talle tundus, elada ei suuda. Aga elama pidi. Kohustused elu ees vormusid tema lastes, tema emas, ehk mingil määral Abikaasaski, kelle äraspidist suhtumist abiellu ta tänu Mehega kogetud õnnele ja alateadvusse surutud teadmisele kuuenda käsu rikkumisest edaspidi kannatlikumalt taluda suutis. Üks eluetapp oli tema jaoks lõppenud. Naine oli teada saanud, mis on hellus ja hoolimine, kogenud tõelist seksuaalnaudingut ja kirge. Ehkki sellest ilmajäämist oli raskemgi taluda kui selle puudumist tema senises elus, pidi Naine edasi elama teadmises, et ta elu kulgeb nüüdsest raamides, mis ta ise abielu sõlmimisega enesele seadnud oli. Vaid ajuti suutis ta neist välja rabeleda, et ebakindel kooselu järjest kaugeneva Abikaasaga vähegi talutavaks muuta.

Naine ja Mees kohtusid alles järgmisel klassikokkutulekul viie aasta pärast. Mees oli teinud karjääri, tal oli nüüd isikliku autojuhiga ametiauto, kokkutulekupaik oli eelmisest märksa uhkem. Pidu toimus suurejoonelises saunsuvilas, mille teisel korrusel asusid väikesed magamistoad. Naine, kes polnud siiski suutnud taluda oma Abikaasa järjest tihenevaid ja hoolimatult avalikke kõrvalehüppeid ning täielikku ignorantsust laste suhtes, oli oma abielu lahutanud. Hiljutisel idamaareisil raskesse viirusesse nakatumisest veel kurnatud ja nõrk, jäi Naine kiiresti purju, kurtis taas klassiõdedele oma nurjunud elu ja nuttis lõpuks lohutamatult. Mees, kes samuti oli kaugel kainusest, kandis Naise süles teisele korrusele ja edasi läks kõik väga kiiresti. Naine peksis ja rabeles, kuid äkki oli Mees tema peal, tema sees, ja nad olid jälle koos. Viis lahusolekuaastat olid kadunud olematusse. Naudinguniit sõlmis nende kehad ühtseks ja jagamatuks tervikuks, läbides viimse kui närvilõpme. Miks Sa ometi lõpetasid? käis Naine peale, kui taas maa peal oldi. Ma kartsin oma lapsi jätta, vastas Mees väsinult. Ja nüüd enam ei karda? Selle küsimuse suutis Naine endale jätta. Kui teised hommikul ära sõitsid, saatis Mees talle järele tulnud autojuhi tagasi, nad läksid voodisse ja jäid sinna kogu päevaks. Õhtul viis Mehe autojuht Naise tema suvekoju ema ja laste juurde.

Algas jälle uus ajajärk Naise elus. Ta oli sel perioodil seotud suhtega kõrgel positsioonil oleva mehega, kes pidas nende vahekorda rangelt salajas ning keda Naise lähimadki sõbrannad teadsid vaid kui Casanovat, nagu Naine teda tema elukommete pärast kutsus. Salamees Casanova oli abielus, kuid tal oli veel teisigi kõrvalsuhteid, nagu Naine peatselt taipas. Vahekord Casanovaga oli Naise sagedaste armukadedushoogude tõttu dramaatiline ja kannatusterohke, kuid Casanova oli Naisega kannatlik, hoolis ta lastest ja näis Naist siiski teistele eelistavat. Naine põlgas meest tema silmakirjalikkuse pärast, kuid koges temaga senitundmatuid armunaudinguid ja tunnistas sõbrannadele oma täielikku seksisõltuvust. Et Naine oli korduvalt Casanovat valedelt ja vassimiselt tabanud, ei tundnud ta erilisi südametunnistusepiinu taas alanud suhte pärast Mehega. Ka Mees taipas, et Naine, olgugi lahutatud, on mingil moel seotud. Et ta ise aga oma lahutusest juttu ei teinud, ei esitanud ta ka Naisele mingeid küsimusi ega nõudmisi.

Tänu mehe sagedastele ametisõitudele kujunes nende suhe regulaarseks. Kohtuti kiirustamisi ja palavikuliselt kella jälgides, sest tuli arvestada laste koju jõudmise ja Naise tööajaga. Need elu ja olude tingitud piirangud vaid õhutasid tuld, mis siiski kunagise ägedusega võrreldes tasasemalt miilas. Samas kujunesid need rutakad andumised Naise ja Mehe elus nii iseenesestmõistetavaks. Mehe olemasolu andis Naise elule tasakaalu ja turva, tänu sellele ei pööranud ta enam tähelepanu Casanova ilmselgetele valedele. Kuna ta Meest saada ei võinud, väljaspool voodit aga Casanovat ei tahtnudki, leppis ta selle eluviisiga.

Paari aasta pärast saabus Naisele iseäranis raske aeg. Ta ema sai insuldi ja tema põetamine nõudis mõnda aega Naiselt täielikku pühendumist põetamisele. Sellesse aega langes ka ekstsessiderohke vahekorra lõpetamine Casanovaga, mis viimase visa vastupanu tõttu kujunes pikaks ja piinarikkaks. Äärmiselt vaevatud, räbaldunud närvidega, sõitis Naine perifeerias asuvasse sanatooriumisse, kus eneselegi üllatuseks armus esmapilgust kirglikult oma raviarsti, napisõnalisse ja sünge ilmega leske. Naine oma toonases hingeseisundis sirutus intuitiivselt mehe poole, kes lisaks oma abistaja staatusele näis kehastavat kõike Naisele vastandlikku: kindlameelsust, vaoshoitust, tasakaalukust. Armumine oli meeletu ja esiotsa lootusetu, sest resigneerunud ja naispatsientide pealetükkivusest tüdinenud doktor avaldas mõnda aega Naise otserünnakutele tõrjuvat vastupanu. Tõmme oli siiski sedavõrd tugev, et temast sai Naise Elukaaslane. Esmakordselt kuulus Naise ellu mees, keda ta ei pidanud kellegagi jagama ning kes kohtles teda tänu oma elukogemusele ja psühholoogivaistule imetlusväärse oskusega. Nende teineteisemõistmine oli täielik, sest lisaks paljudele muudele omadustele, mida Naine temas hindas, oli Elukaaslane väga vaimne.

Taaskohtumisel Mehega, mil Naine leebelt, kuid kindlalt mõista andis, et intiimne kontakt nende vahel enam kõne alla tulla ei saa, oli ta veendunud, et sellega nende suhe ka lõpeb. Ent ta eksis. Mees viis ta Tallinnas komandeeringus olles endiselt lõunale, vahel sõideti ka Naise juurde koju kohvi või šampanjat jooma. Naisel oli Mehest, kelle tagasihoidlikke õrnusi ta mõnel korral tõrjuma pidi, kahju, seda enam, et Mees oli leplik ja mõistlik. Suviti, ümberistumisel sõiduks Elukaaslase juurest maakodusse, läks ta vahel Mehe töökohta ja kõneles värvikaid episoode oma kooselust Elukaaslasega. Ja mõnikord viis Mees ta autoga kohale. Mehe abi oli sel perioodil suurem kui kunagi varem. Oma töösuhete tõttu sai ta hõlpsasti aidata ehitusmaterjalidega Naise maakodu tarbeks, hankida defitsiitseid remondimaterjale ta korteri jaoks ja leida vajalikke töömehi. Mees oli sõbralik ja heatahtlik ning Naine, kes polnud juba koolipõlves suutnud mõista, mis toimub tegelikult Poisi hinges, jõudis viimaks veendumusele, et Mees on tema kui naise vastu ükskõikseks muutunud. Tõtt-öelda kippus küll mõni aasta hiljem aset leidnud ekstsess seda arvamust kõigutama. Nimelt lõppes kooli 100. aastapäeva pidustustele järgnenud restoraniõhtu Naise korteris, kuhu kogunes väike seltskond. Mees oli märgatavalt purjus, Naisega eriliselt väljakutsuv ja tige ning keeldus kindlalt koos ülejäänud seltskonnaga lahkumast. Naine oli sunnitud ta kaaslaste abil lihtsalt ukse taha tõstma. Paari päeva pärast ta helistas mehele ja vastastikused vabandused klaarisid selle juhtumi.

Pärast viie aasta pikkust vaimselt ja füüsiliselt harmoonilist ühendust, mis vaatamata oludest tingitud külastuslikule vormile – Elukaaslane ei nõustunud elama Tallinnas, Naine aga ei saanud eirata laste soove ning elupaika muuta – oli püsinud tugev ja tundeküllane, suri Elukaaslane ootamatult. Naisele oli löök sedavõrd ränk, et võidelnud kuude kaupa lakkamatult nuttes surmamõtetega, oli ta sunnitud lõpuks minema haiglasse depressiooniravile. Mehega ta ei kohtunud, kuid too helistas vahel, saatis autojuhiga talvekartuleid ja oli lihtsalt olemas. Ta tuli tema juurde alles leinaaasta lõpus ning püüdis lahkudes Naist ettevaatlikult emmata. Naine, kaotusvalust endiselt hell, tõrjus ta pehmelt, kuid kindlalt. Ja siis Mees kadus. Naine üritas suhet taastada, helistas talle mitmel korral, tegi sõbralikult etteheiteid ja kutsus külla. Paari aasta pärast ta loobus. Ta teadis nüüd juba, et Mehel on uue elukorraldusega riigis edukalt toimiv firma ja ta on äärmiselt hõivatud. Naine oli pettunud ja löödud. Ta ei suutnud mõista, kuidas saab Mees siiski sel moel nende ühisest elust välja astuda ja miks ta seda teeb.