Читать книгу Elust. Nostalgiliselt - Angela Hofberg - Страница 6

Naine kavandas kartulivõtu ja kõik muud maatööd ennelõunale. Õhtupoolikuti pesi ta end hoolega puhtaks, vahetas riided ja hakkas ootama. Ta oli ammu unustanud, mis on ootus. Viimastel aastatel oli tal tulnud oodata üksnes laste kojusõitu, kuid see ootus ei kätkenud eneses sellist hingelist elevust ega seksuaalset igatsust. Nüüd oli ootus magus, pinev ja erutav, andis juba ärgates sütitava impulsi, kuid õhtu-õhtult, lootuse haprudes, muutus see aina kurnavamaks ja masendavamaks. Naine polnud kahelnud Mehe lubaduses ja nüüd ei suutnud ta taibata, miks too ei tule. Ta oli küll hoomanud, et tema kutse muutis Mehes hetkeks ebalevaks, kuid mõeldes sellele, mis nad olid koos läbi elanud, näis Naisest loobumine reetmisena. Naine tundis solvunud pettumust, alandustki, tema loomupärane uhkus polnud tal kunagi lasknud end pakkuda, seekord oli ta seda häbitult teinud. Ning Mees polnud seda mikski pidanud, oli tulemata jätmisega ta lihtsalt ära põlanud. Või mis see siis oli? Mees oli olnud kinnine ja tabamatu isegi kõige intiimsematel hetkedel, tema käitumine nii tavatu ja arusaamatu, ulatudes enesealandusest julmuseni, et Naine võis üksnes ette kujutada, mida ta tõeliselt tundis. Ent tuimaks ei saanud Naine teda enam ammu pidada. Tõele au andes pidi Naine enesele tunnistama, et oli Meest, kes oli edukas nii karjääri tehes kui isiklikus elus, pigem seganud, teda harjumuspärasest kõrvale kiskunud, ta tasakaalu ikka ja jälle kõigutanud. Ometi oli Mees ju ikka tulnud …

Naine tuiutas tundide kaupa aknal, kõik ergud viimseni pingul ja tundes, kuidas äng koos hämaruse sünkjastumisega kasvab. Hiljem, voodis, ootas ta tundide kaupa, pilk aknale naelutatud, pimedusse lõikuvat autotulede valgusvihku, kuni koiduvalgus ta lõpuks unele murdis. Une ja ärkveloleku rahutuil piirimail, päevade ja ööde valusas venimises tuli lõpuks taltumine. Naine kinnitas enesele, et see on lihtsalt järjekordne tagasilangus, paus, mõõn, tühik, nagu neid nende senises ühenduses Mehega juba korduvalt oli olnud. Ta meenutas aastatetaguseid tumedaid ahastusaegu ja nendele hiljem järgnenud kirkaid teineteiseleidmisi. Mees polnud teda kunagi lõplikult hüljanud, nagu tema Meestki. Nende elu oli kulgenud otsekui spiraali keerde pidi, üles ja alla, neid ajuti kokku liites ja taas eemaldades. Ja ehkki nad olid üha teineteisest lahkunud, olid nad jäänud ometi ühendatuks sellesama eluspiraali kaudu, mis ei lasknudki kumbagi teisest lõplikult eemalduda.

Naine ei teadnud, et seekord on spiraal katkenud. Ta kuulis alles järgmisel nädalalõpul Tallinna jõudes, et Mees oli samal õhtul pärast tema juurest lahkumist kihutades avariis surma saanud. Naine ei saanudki teada, oli ehk seegi olnud valik.