Читать книгу Varjatud sügavused - Ann Cleeves - Страница 3

Julie tuigerdas taksost välja ja vaatas, kuidas see ära sõidab. Ta seisis veidi aega õueväraval, et ennast kokku võtta. Pärast kõiki neid lastele loetud epistleid oleks parem majja minnes mitte purjus välja näha. Tähed taevas keerlesid ja kõikusid ning ta oleks äärepealt oksendama hakanud. Aga ta ei hoolinud sellest. Esimene üle ilmatu pika aja tüdrukute seltsis veedetud õhtu oli olnud tore. Ehkki sugugi mitte tüdrukud ei olnud need, kes õhtu eriliseks tegid, mõtles ta, ja taipas, et tema näol särab armunu suur ja tobe naeratus. Õnneks oli väljas pime ja kedagi ei olnud seda nägemas.

Ukse juures peatus ta uuesti ja soris silmapliiatsite, huulepulga, määrdunud pabertaskurätikute ja müntide keskelt võtit otsides kotis. Sõrmed leidsid baari menüü nurgast rebitud paberitükikese. Telefoninumber ja nimi. Helista mulle varsti. Ja siis südameke. Esimene meesterahvas, keda ta oli pärast Geoffi lahkumist puudutanud. Ta tundis ikka veel mehe selgroolülisid oma sõrmede all nagu siis, kui nad tantsisid. Kahju, et ta oli sunnitud varakult ära tulema.

Ta klõpsutas koti kinni ja kuulatas. Mitte midagi. Vaikus oli nii täielik, et ta kuulis tänaõhtuse muusika suminat, mis oli nagu mingisugune kõrvadel lasuv surve. Kas sai võimalik olla, et Luke magab? Laura oleks võinud magamises vabalt kuuluda Inglismaa koondisse, aga Luke ei olnud vist magamisest kunagi õiget maiku suhu saanud. Isegi nüüd, mil ta oli koolist ära tulnud ja tal polnud vaja millegi pärast üles tõusta, oli ta tavaliselt juba emast varem ärkvel. Julie lükkas ukse lahti, jäi uuesti kuulatama ja libistas siis jalast kingad, mis olid tahtnud tal hinge välja võtta sellest ajast peale, kui ta mitu tundi tagasi metroost välja tuli. Jumala eest, viimati tantsis ta niiviisi kahekümne viiesena. Majas valitses vaikus. Ei olnud muusikat, televiisorit ega piiksuvat arvutit. Olgu issand selle eest tänatud, mõtles ta. Olgu see kuradima issand tänatud. Ta tahtis magada ja seksikaid unenägusid näha. Kusagil väljas käivitus auto.

Ta süütas tule. Hele valgus pani tal pea valutama ja pööras mao taas pahempidi. Ta laskis kotil käest kukkuda ja jooksis poole tee peal komistades trepist üles. Ta ei kavatsenud mitte mingil juhul uuele esikuvaibale oksendada. Vannitoa uks oli suletud ja ta nägi selle alt pilust paistvat valguseviirgu. Boilerikapist kostis vaikset vulksumist, mis tähendas seda, et tühjenevasse paaki voolab vett juurde. Ja kas see polnud tüüpiline? Et Luke’i hommikul duši alla saada, kulub mitu tundi veenmist, sestsamast otsustab ta aga keset ööd vanni minna. Julie koputas vannitoa uksele, kuid asjaga ei olnud enam kiiret. Iiveldus oli taas üle läinud.

Luke ei vastanud. Ilmselt oli talle jälle tusatuju peale tulnud. Julie teadis, et see ei ole poisi süü ja et ta peab kannatlik olema, ent mõnikord oli tal tahtmine Luke’i kägistada, kui too temaga imelikult käitus. Ta kõndis üle trepimademe Laura tuppa. Alla tütre poole vaadates muutus ta ootamatult sentimentaalseks ja mõtles, et peab püüdma veeta tema seltsis rohkem aega. Neliteist on tütarlapse jaoks raske iga ja Juliel oli viimasel ajal Luke’iga nii palju muret olnud, et Laura tundus juba peaaegu nagu võõrana. Ta oli suureks kasvanud, ilma et Julie oleks seda märganudki. Tüdruk lamas selili, turris juuksed paistsid padja taustal väga tumedad, ta norskas kergelt ja tema suu oli lahti. See aastaaeg on heinapalavikku põdejate jaoks raske. Julie nägi, et aken on lahti, ja kuigi ilm oli väga palav, pani ta selle kinni, et õietolm tuppa ei pääseks. Maja taga langes kuupaiste aasale, millelt oli rohtu niidetud.

Julie läks vannitoa juurde tagasi ja lajatas lapiti peopesaga vastu ust. „Kuule, kas sa kavatsed terve öö seal olla?” Kolmanda hoobi peale läks uks lahti. See polnudki lukus. Õhus oli tunda vänget ja imalat vanniõli lõhna ning Julie tajus, et see ei ole tema õli. Luke’i riided olid korralikult klosetipoti kaanele kokku volditud.

Luke oli alati, isegi juba imikuna ilus olnud. Palju nägusam kui Laura, kellele see ei olnud kunagi õiglane tundunud. Küsimus oli blondides juustes ja tõmmudes silmades ning pikkades tumedates ripsmetes. Julie vaatas ainiti oma vannivette vajunud poega, kelle juuksed tõusid pinnale nagu adrulehed. Luke’i keha ei näinud ta lillede pärast. Lilled hõljusid lõhnastatud vee pinnal. Olid ainult õienupud, varsi ega lehti ei olnud. Suured härjasilmad, mis olid kasvanud viljapõldudel siis, kui Julie oli laps. Üleõitsenud moonid, mille punased õielehed olid nüüd poolläbipaistvad. Ja hiigelsuured sinised õied, mida ta oli varem külarahva aedades näinud, kuid millele ta ei osanud nime anda.

Julie ilmselt kisendas. Ta kuulis oma häälitsust nii, nagu oleks selle kuuldavale toonud keegi teine. Ent Laura magas edasi ja Julie oli sunnitud teda raputama, et ta üles ärkaks. Tüdruku silmad läksid äkitselt väga pärani. Ta nägi kohkunud välja ning Julie avastas ennast pomisemas midagi, millest ta ise teadis, et see on vale: „Pole midagi, kullake. Kõik on korras. Aga sa pead üles tõusma.”

Laura keeras jalad voodist välja. Ta värises, kuid ei olnud veel päriselt virgunud. Julie võttis tal ühe käega ümbert kinni ja toetas teda, kui nad üheskoos trepist alla komberdasid.

Nad seisid niiviisi teineteist emmates naabermaja ukselävel ja vari, mis nendest tänavalaterna valgel seinale tekkis, viis Julie mõtted mingisugusele jaburale kolmejalgsete inimeste tõule. Või kõrtsist kõrtsi tuiamisele, mida nii väga armastavad tudengid. Ta hoidis kellanuppu all seni, kuni teisel korrusel süttisid tuled, kostsid sammud ja tal oli olemas keegi, kellega seda õudusunenägu jagada.