Читать книгу Varjatud sügavused - Ann Cleeves - Страница 5

Tanuma ääres kasvavad leedrid õitsesid. Nende lõhn pani tal pea ringi käima ja kriipis kurku. Mõlemal pool teed heki taga põldudel küpses vili. See oli liiga tihe, et seal oleksid saanud kasvada lilled, kuid maja juures leidus neile endale kuuluval niidul tulikat, ristikut ja hiirehernest. Kaugemal virvendas auke täis asfaldi kohal kuumahämu. Päike oli paistnud kolm päeva ühtejärge.

Saabuval nädalavahetusel oli Peteri sünnipäev ja Felicity pidas mõttes aru, mida nad võiksid ette võtta. Reede õhtul tulevad poisid. Ta mõtles nendest ikka veel nagu lastest, kuigi vähemalt Samuel oli sama vana kui tema ise. Aga kui ilm ikka samasuguseks jääb, võivad nad laupäeval rannas piknikku pidada ning sõita Farne’i saartele lunne ja lõunatirke vaatama. Jamesile meeldiks see väga. Felicity kiikas silmi kissitades taevasse, et näha, kas ta tabab ära külma õhu rinde lähenemise, mis annab endast märku hõreda pilvekesega silmapiiril. Sealt ei paistnud midagi. Võibolla on koguni nii soe, et me saame ujuma minna, mõtles ta, ja kujutas endale ette lainete murdumist oma kehal.

Kui ta tanuma otsani jõudis, ei olnud bussist veel märkigi. Ta vinnas ennast puust pukile, millel olid kunagi seisnud piimaautot oodates talu piimanõud. Puit oli kuum ja lõhnas tõrva järele. Ta heitis selili ja keeras näo päikese poole.

Kahe aasta pärast läheb James keskkooli. Felicity pelgas seda. Peter rääkis, kuidas ta käis linnas erakoolis, mis ei olnud internaatkool. Felicity oli näinud metroos selle kooli triibulistes kuubedes poisse. Tema meelest olid nad väga enesekindlad ja valjuhäälsed.

„Aga kuidas ta seal käima hakkab?” ütles ta. Tegelikult ei olnud ta vastu siiski seepärast. Tema arvates lihtsalt polnud hea, et James’i tagant sunnitakse. Ta oli pikaldase ja uneleva loomuga poiss. Enda seatud tempos töötades saavutaks ta paremaid tulemusi. Sisseastumiskatseteta kool naaberkülas sobiks talle paremini. Felicity meelest olid liiga suured nõudmised isegi Morpethi keskkoolis, kus olid õppinud nende teised lapsed.

„Ma hakkan teda kooli sõidutama ja tagasi tooma,” ütles Peter. „Pärast kooli toimub veel palju asju. Ta võib seniks linna jääda, kuni ma oma töö tehtud saan.”

See suurendas Felicity vastumeelsust niisuguse kava suhtes veelgi. Tema jaoks oli aeg, mille ta veetis koolist koju jõudnud Jamesi seltsis, midagi erilist. Ilma selleta, mõtles ta, on James mulle kadunud.

Ta kuulis, kuidas buss urisedes nõlvast üles sõidab, ajas end istuli ja jälgis päikese käes silmi kissitades selle lähenemist. Juht oli too vanamees Stan. Felicity viipas talle, et oma pettumust varjata. Tavaliselt tuli selles peatuses maha kolm inimest – talu kaksikutest tüdrukud ja James. Täna astus bussist kõigepealt välja võõras noor naisterahvas, kellel olid jalas uhkete rihmadega nahksandaalid ning seljas liibuva pihikuosa ja täispika spiraalseelikuga puna-kuldne varrukateta kleit. Felicityle meeldis kleit väga, meeldisid nii see, kuidas seelik allapoole langes, kui ka lopsakad värvid – tänapäeva noortel paistab ju olevat kombeks valida muidu isegi suvel musti või halle toone – ning kui ta nägi, kuidas naine aitab kottide ja viiuliga koormatud Jamesil bussist väljuda, hakkas ta otsekohe suhtuma võõrasse poolehoiuga. Kaksikud läksid üle maantee ja jooksid mööda põlluteed talu elumaja juurde, buss sõitis minema ning nemad jäid kolmekesi pisut kohmetult heki kõrvale seisma.

„Tema on preili Marsh,” ütles James. „Ta töötab meie koolis.”

Neiul rippus õlal nahkrihma otsas suur punutud kott. Ta sirutas välja väga pruuni, pika ja saleda käe. Kott libises mööda käsivart alla ja Felicity nägi, et selles on kaustad ja raamatukogust võetud raamat.

„Lily.” Neiu hääl oli selge. „Ma olen üliõpilane. See siin on minu viimane õpetajapraktika.” Ta naeratas nii, nagu oleks ta eeldanud, et Felicityl on hea meel temaga tuttavaks saada.

„Ma rääkisin talle, et ta võib tulla ja meie suvemajas elada,” ütles James ja asus ennast millegagi koormamata mööda tanumat teele, ilma et oleks tundnud huvi selle vastu, kumb täiskasvanu tema asju kannab.

Felicity ei osanud selle peale esialgu midagi öelda.

„Kas ta ikka mainis, et ma otsin endale ulualust?” küsis Lily.

Felicity raputas pead.

„Oh sa heldeke kui piinlik.” Aga tegelikult ei paistnud Lily väga suurt piinlikkust tundvat. Ta näis olevat tähelepanuväärselt enesekindel, mistõttu see vahejuhtum valmistas talle pigem lõbu. „Iga päev ilma autota Newcastle’ist siia sõita on olnud üksjagu õudusunenägu. Direktor küsis kogunemisel, kas keegi teab mõnda majutuskohta. Me pidasime silmas pansionit või kedagi, kes tahab raha eest kostilist võtta. Ja James ütles, et teil on suvemaja üürile anda. Ma püüdsin täna pärast lõunat helistada, kuid keegi ei võtnud kõnet vastu. James ütles, et te olete aias ja et ma peaksin sellegipoolest tulema. Ma eeldasin, et ta on seda asja teiega arutanud. Talle oli raske ära öelda …”

„Oo jaa, seda küll,” oli Felicity päri. „Ta võib väga visa olla.”

„Kuulge, sellest pole häda. Täna on ilus õhtupoolik. Ma jalutan külla ja sealt läheb kella kuue ajal linna buss.”

„Laske ma mõtlen selle üle järele,” lausus Felicity. „Tulge ja jooge veidi teed.”

Suvemajas oli varemgi üürnikke olnud, kuid sellest polnud kordagi päris hästi asja saanud. Esialgu olid nad olnud lisasissetuleku üle rõõmsad. Isegi Peteri vanemate raha arvestades oli kinnisvaralaenu osamaksete tasumine kohutavaid raskusi valmistanud. Aga seejärel arvasid nad, et kuna neil on kolm nooremat kui viieaastast last, võiks seal elada lapsehoidja või au pair-tüdruk. Neil tuli siiski taluda kurtmisi külma maja ja tilkuva kraani ja tänapäevase käimla puudumise üle. Ja nemad ise ei tundnud ennast mugavalt, kui perekonnale niivõrd lähedal elas keegi võõras. Nende meelest tekitas üürniku eest vastutamine täiendavat stressi. Kuigi ükski üürnik polnud osutunud eriliselt tülikaks, oli nende lahkumine tähendanud alati kergendust. „Enam mitte kordagi,” lausus Peter, kui läks minema viimane asukas, kelleks oli koduigatsust põdenud rootslannast au pair-tüdruk. Felicity ei osanud ennustada, kuidas tunneb ennast Peter, kui näeb ukselävel järjekordset neiut, ehkki kooliaasta lõpuni oli jäänud kõigest neli nädalat.

Nad võtsid istet köögilaua ääres, meretuul liigutas avatud akna kõrval musliinkardinaid ja Felicity Calvert mõtles, et tõenäoliselt laseb ta tollel neiul seal majakeses elada, kui ta ise seda tahab. Peter ei oleks vastu, kui see kestab ainult lühikest aega.

James istus keset kääre, väljalõigatud paberitükke ja liimi täiskasvanute kõrval laua ääres. Ta jõi apelsinimahla ning valmistas isale sünnipäevaks õnnesoovikaarti. See oli keeruline teos, millel olid vanadest albumitest võetud Peteri fotod paigutatud suure paelast ja särapurust valmistatud number 60 ümber. Lily imetles kaarti ja küsis lisa varasemate fotode kohta. Felicity tajus Jamesi heameelt õpetaja huvi üle ja teda tabas tänutundepuhang.

„Kui te elate Newcastle’is,” ütles ta, „siis te vist nädalavahetustel suvemaja kasutada ei taha.” Ta arvas, et see oleks veel üks asjaolu, mida ta saaks Peterile rõhutada. Ta on siin ainult nädala sees. Sinu tööpäevad on aga nii pikad, et sa ei pane kohalviibimist tähelegi.

Suvemaja asus teisel pool seda niitu, kus kasvasid need aasalilled. Niit ja aed oli ainsad neile kuuluvad maalapid. Suurest majast vaadates tundus see hoone olevat nii pisike ja maad ligi, et oli raske uskuda, et seal võiks keegi elada. Niidule oli tallatud teerada ja Felicity pani imeks, kes võis seal käia pärast seda, kui rohi oli kõrgeks kasvanud. Küllap vist James. Kui tal oli mängusõpru, siis kasutas ta suvemaja oma koopana, ehkki nad hoidsid seda hoonet lukus ja Felicityle ei meenunud, et poeg oleks viimasel ajal temalt võtit küsinud.

„Suvemaja on liiga suurejooneliselt öeldud,” lausus ta. „Seal on ainult üks tuba üleval ja teine all ning maja tagaküljele on juurde ehitatud vannituba. Meie maja ehitamise ajal elas seal aednik. Enne seda oli seal minu arust sigala või igatahes mingisugune abihoone.”

Ukse ees oli tabalukk. Felicity keeras luku lahti, kuid lõi siis ootamatut ebakindlust tundes kõhklema. Ta soovis, et oleks saanud enne võõra suvemajja kutsumist sellele pilgu peale heita. Ta oleks pidanud Lily seniks kööki jätma, kuni ta ise järele vaatab, mis seisukorras see elamine siin on.

Aga ehkki ta tajus otsekohe rõskust, oli maja küllaltki korras. Kamin oli tühi, kuigi Felicity ei mäletanud, et oleks kollet puhastanud pärast seda, kui vanim tütar ja tolle mees jõulude ajal siin olid. Potid-pannid rippusid seinal omal kohal ja lauda kattev vahariie oli puhtaks pühitud. Pärast lõõskavat palavust niidul oli siin meeldivalt jahe. Ta lükkas akna lahti.

„Talus niidetakse heina,” ütles ta. „Lõhna on siiamaani tunda.”

Lily oli majja astunud. Oli võimatu öelda, mida ta sellest kohast arvab. Felicity oli lootnud, et külaline armub majakesse, ja tundis ennast kuidagi solvatuna. Jäi mulje, nagu oleks ettepanek sõbrustama hakata tagasi lükatud. Ta juhatas naise pisikesse vannituppa. Seal juhtis ta tähelepanu asjaolule, et dušš on uus ja keraamilised plaadid on hiljaaegu uutega asendatud, ning tundis end seda tehes maja meeleheitlikult maha müüa püüdva kinnisvaraagendina. Miks ma küll niiviisi käitun, mõtles ta. Ma pole ju kindel, et üldse tahan teda siia.

Lily tegi viimaks häält. „Kas me teisele korrusele saame vaadata?” Ja ta hakkas mööda köögist algavat kitsast puutreppi üles minema. Felicity tundis samasugust kõhedust nagu siis, kui ta majakese uksel peatus. Ta oleks tahtnud esimesena seal olla.

Ent taas oli kõik rohkem korras, kui ta oleks oodanud. Voodi oli üles tehtud ning vatitekk ja varulinad lebasid kenasti kokku volditult jalutsis. Värvitud kapil, tualettlauakesel ja laual seisvatel perekonnafotodel oli tolmu, kuid puudusid praht ja segadus, mis jäid siia harilikult pärast tütre ööbimisi. Avaral aknalaual oli kann valgete roosidega. Üks õieleht oli lillelt pudenenud ja ta tõstis selle hajameelselt üles. Muidugi, mõtles Felicity. Mary on siin käinud, kuigi ma ei ole seda temalt kordagi palunud. Kui armsake ta on! Nii tagasihoidlik ja abivalmis! Mary Barnes käis kaks korda nädalas nende juures koristamas.

Alles siis, kui Felicity majast väljudes tabalukku kinni keeras, torkas talle pähe, et need roosid ei saanud siin olla rohkem kui mõne päeva vanused ja et Mary kui fantaasiavaene naisterahvas poleks ilma kellegi juhtnöörideta iial sellise viimistleva nüansi peale tulnud.

Nad seisid viivu suvemaja ees. „Noh?” küsis Felicity. „Mida te arvate?” Ta tabas oma häälest võltsilt rõõmsameelse noodikese.

Lily naeratas. „Kaunis koht,” ütles ta. „Tõesti on. Aga on vaja nii paljudele asjadele mõelda. Ma astun teiega näiteks järgmisel nädalal ühendusse, kui nii sobib?”

Felicity oli kavatsenud ta vähemalt küla bussipeatusesse sõidutada, kuid Lily lükkas tema pakkumise tagasi ja kõndis üle niidu minema. Felicity ei suutnud ennast nii kaugele viia, et oleks teda hõiganud või talle järele jooksnud, ning seisis seetõttu paigal ja jälgis punakuldset inimkuju seni, kuni too kõrge rohu sisse kadus.