Читать книгу Varjatud sügavused - Ann Cleeves - Страница 4

Felicity Calvertit häiris asjaolu, et ta on hakanud seksile nii palju tähelepanu pöörama. Ta oli kunagi lugenud arsti ooteruumis ajakirja, milles väideti, et murdeeas poisid mõtlevad seksile iga kuue minuti järel. Tollal oli tal seda raske uskuda. Kuidas saavad nood noorukid normaalset elu elada – koolis käia, filme vaadata või jalgpalli mängida –, kui nende tähelepanu nii sageli mujale kaldub? Ja mis saab tema enda pojast? Põrandal legoklotsidega mängivat Jamesi vaadates oli olnud võimatu ette kujutada, et mõne aasta pärast on temagi samasugusel viisil sundmõtete küüsis. Ent praegu arvas Felicity, et kuus minutit on seksuaalse iseloomuga kujutluspiltide vahele jääva ajavahemiku kohta tagasihoidlik hinnang. Vähemalt tema enda puhul. Nüüd oli omaenda keha ja selle reageeringute tunnetamine sõltumata sellest, millega ta parajasti tegeles, olnud juba mõnda aega argitoimetuste rahutust ja vahel ka naudingut tekitavaks taustaks. Tema eas naisterahva jaoks paistis see olevat kohatu. Otsekui oleks ta matustel roosades rõivastes.

Ta viibis aias ja korjas esimesi maasikaid. Ta kergitas ettevaatlikult kattevõrku ning libistas käe selle alla võrgukanga ja maasikapeenra vahele. Marjad olid veel väikesed, kuid Jamesile tee kõrvale pakkumiseks neist piisas. Ta maitses üht maasikat. See oli päikesesoe ja väga magus. Pilku kellale heites nägi ta, et koolibussi aeg on peaaegu käes. Kümne minuti pärast peab ta käed pesema ja mööda tanumat üles kõndima, et poisil õigel ajal vastas olla. Ta ei läinud bussile vastu sugugi mitte alati. James väitis, et on piisavalt vana, et ise kodumajani jõuda, ja see oli muidugi tõsi. Kuid täna oli tal viiul kaasas ja ema nägemine oleks talle rõõmu valmistanud, sest too aitas tal asju kanda. Felicity mõtles üürikest aega sellele, kas bussijuht on eakas või siis too lihaseliste käsivarte ja varrukateta T-särgiga noor mees, ja vaatas seejärel uuesti kella. Ta oli viimati seksi üle mõtteid mõlgutanud kõigest kaks minutit tagasi. Talle tuli jälle pähe mõte, et tema vanuses on see asjaolu üpriski naeruväärne.

Felicity oli nelikümmend seitse aastat vana. Tal oli abikaasa ja neli last. Taevane arm, tal oli juba ka lapselaps. Tema mees Peter pidi mõne päeva pärast kuuekümneseks saama. Need iharusemullikesed tõusid pinnale ebakorrapäraselt ja just siis, kui ta neid kõige vähem oskas oodata. Peterile ei olnud ta sellest rääkinud. Muidugi mitte. Mees ei olnud kohe kindlasti tema himude sihtmärk. Tänapäeval heitsid nad ühte üksnes harva.

Naine ajas ennast püsti, kõndis üle muruplatsi ja läks kööki. Rebaseveski seisis kohal, kus oli kunagi olnud vesiveski. Maja oli suur ja see oli ehitatud kolmekümnendatel aastatel linlasest laevaomaniku pelgupaigaks mererannas. Sujuvalt kaarjate joontega hoone nägigi veskikanalis voolava vee taustal välja nagu laev. Kogukas art déco stiilis laev, mis on jäänud kuivale üpriski veidras kohas lausikul põllumaal, vöör näitamas Põhjamere suunas ja ahter vaatamas silmapiiril kerkivate Northumberlandi mägede poole. Ühe külgseina ääres kulges pikk laevatekki meenutav lahtine veranda, mis ei olnud sugugi praktiline siinkandis, kus väljas istumiseks piisavalt sooja aega on üksnes harva. Felicity armastas seda maja. Õppejõu palga eest poleks nad seda endale iial lubada saanud, ent Peteri vanemad surid varsti pärast seda, kui ta Felicityga abiellus, ja ta päris kogu nende raha.

Felicity asetas maasikakorvi lauale, kontrollis näo esikupeeglis üle, tõmbas sõrmedega läbi juuste ja kasutas veidi huulepulka. Ta oli Jamesi sõprade emadest vanem ega tahtnud sugugi pojale piinlikkust valmistada.