Читать книгу Varjatud sügavused - Ann Cleeves - Страница 6

Julie ei suutnud rääkimist lõpetada. Ta teadis, et teeb ennast tolaks, kuid sõnad muudkui voolasid suust ja paks naine, kes oli surunud ennast Delcori firma tugitooli, mille Sal eelmisel aastal väljamüügilt ostis, lihtsalt istus ja kuulas. Ei märkinud midagi üles ega esitanud küsimusi. Lihtsalt kuulas.

„Tema oli kerge laps. Sugugi mitte nagu Laura. Laura oli pärast Luke’i tõeline šokk. Nõudlik preilike olgu magades või nuttes või lutipudeliga huulte vahel. Luke oli …” Julie jäi vait ja püüdis leida õiget sõna. Paks uurija ei seganud vahele, vaid andis talle aega mõelda. „… vaikne ja rahulik. Ta lamas terve päeva ärkvel ja lihtsalt vaatas varje laes. Rääkima hakkamisega läks tal pisut aega, aga selleks ajaks oli mul juba sündinud Laura ja tervisenõustaja arvas, et selles see asi ongi. Ma tahan öelda, et Laura oli nii ergas ja võttis endale kogu mu aja ja imes mu jõust niivõrd tühjaks, et Luke’ile jäid ainult riismed. Tervisenõustaja ütles, et siin pole millegi pärast muretseda. Lasteaeda minnes jõuab poiss kohe teistele järele. Geoff elas ikka veel meiega, kuid ta töötas palju aega kodust eemal. Ta on krohvija. Lõuna pool makstakse rohkem raha ning ta läks ühe agentuuri kaudu sinna ja hakkas tööle Canary Wharfis … Kahe alla kolmese lapsega ja ilma meheta oli mul palju tegemist.”

Selle koha peal naine reageeris, näidates kõigest kerge peanoogutusega, et ta saab aru.

„Ma viisin Luke’i lasteaeda, mis kuulub meie küla kooli juurde. Alguses ta ei tahtnud minna, nad pidid ta seal minu küljest lahti rebima, ja kui ma tunni aja pärast tagasi läksin, nuuksus ta ikka veel. See murdis mu südame, kuid ma arvasin, et nii on kõige parem. Ta vajas seltsilisi. Tervisenõustaja ütles, et ma tegin õigesti. Ja ta harjus sellega ära. Harjus vähemalt kisa tõstmata uksest sisse minema. Aga ta vaatas mind kogu aeg selliste silmadega. Ta ei rääkinud, kuid silmad ütlesid: „Emme, ära sunni mind sinna minema. Palun ära sunni mind minema.”.” Julie istus põrandal ja hoidis lõua alla tõmmatud põlvede ümbert kätega kinni. Ta vaatas üles uurija poole, kes jälgis ja ootas ikka veel. Talle tuli pähe, et see kaljurahnuna suur ja tugev naine on võib-olla ka ise mingisuguse kurbmängu läbi elanud. Seepärast ta saabki seal istuda ilma nende tobedate kaastundlike häälitsusteta, mida tõid kuuldavale Sal ja arst. See naine teadis, et mitte miski, mida ta ütleb, ei tee asja paremaks. Aga Julie ei hoolinud uurija nukrusest ja see mõte oligi tal üürike. Ta naasis oma loo juurde.

„Umbkaudu sellelsamal ajal tuli Geoff Londonist koju tagasi. Ta ütles, et töö sai otsa, kuid ma kuulsin tema kaaslaselt, et ta oli brigadiriga tülli läinud. Geoff on hea töömees ega lase ennast lollitada. See oli tema jaoks raske aeg. Niisama maas istuda ei meeldinud talle kunagi ja ta oli harjunud kõva raha teenima. Ta ehitas mulle uue köögi ja tegi korda vannitoa. Te ei usuks iial, milline see koht välja nägi, kui me siia elama kolisime. Aga siis sai raha otsa …”

Sal oli teed teinud. Mitte pakikestega otse kruusidesse, nagu oli alati teinud Julie, vaid kannu. Julie küünitas kandiku poole ja valas endale veel ühe tassitäie. Mitte et ta oleks rohkem teed tahtnud, aga nii sai ta juurde aega, et jõuda selgusele, mida ta ikkagi tahab öelda.

„See ei olnud hea aeg. Geoff ei olnud lastega harjunud. Londonis töötades tuli ta koju ainult korra kuus üheks pikaks nädalavahetuseks. Siis oli siin olla tema jaoks uus ja huvitav. Ta muretses laste pärast ja tõi kingitusi. Me kõik pidasime ennast paremast paremini üleval. Ja ta käis igal õhtul klubis semudega joomas. Aga kui ta päriseks tagasi tuli, ei saanud see enam niiviisi jätkuda. Te ju teate, kuidas see on. Radiaatoril kuivavad titeriided ja kogu põrand on mänguasju täis. Kakased mähkmed … Oli kordi, mil ta kaotas kannatuse, ja eriti veel Luke’iga. Laura kihistas naerda ja puges talle. Luke näis elavat omaenda maailmas. Geoff küll ei löönud poissi kunagi. Aga ta karjus ja Luke hakkas nii hirmsasti kartma, et võis arvata, nagu olekski isa teda löönud. Mina karjusin nende peale kogu aeg, kuid nad teadsid, et ma ei mõtle seda kunagi tõsiselt. Nad said nagunii oma tahtmise. Geoffiga oli aga teisiti. Isegi mina hakkasin kartma.”

Ta vakatas viivuks ning mõtles Geoffist, tema tujudest ja sellest süngusest, mis laskus majale pärast tema vihahooge. Ent ta ei suutnud kaua vait olla ja sõnad hakkasid taas tulema.

„Eelkoolis ei olnud Luke’iga mingit vaeva. Tundus isegi sedamoodi, et talle meeldis seal käia. Võib-olla tuli see harjumusest, sest lasteaed oli sellessamas hoones. Tal oli esimeses klassis väga tore õpetaja proua Sullivan. Õpetaja oli neile nagu vanaema, kes võttis neid oma põlvele istuma, kui ta neid lugema õpetas. Ta rääkis mulle, et Luke’il on probleeme – ta ütles, et ei ole midagi tõsist, kuid oleks parem lasta ta läbi vaadata. Ta tahtis, et Luke läheks psühholoogi juurde. Aga meil kas ei olnud raha või siis oli järjekord vastuvõtule liiga pikk ja see jäigi ära. Geoff ütles, et Luke’i ainus häda on selles, et ta on laisk. Siis läks ta meie juurest ära. Ta ütles, et me käime talle närvidele. Veame teda põhja. Kuid ma teadsin vägagi hästi, et tal on armulugu ühe Victoria haigla õega. Nad hakkasid koos elama. Nüüd on nad abielus.”

Ta jäi taas hetkeks vait. Mitte sellepärast, et tal poleks enam olnud millestki rääkida, vaid ta oli sunnitud hinge tõmbama. Ta arvas, et Geoff teadis siiski kogu aeg, et Luke’iga on midagi valesti. Seda võis taibata kahtlustavast pilgust, millega isa mängivat poissi jälgis. Ta lihtsalt ei tahtnud seda endale tunnistada.

Kell oli pool üheksa hommikul. Nad istusid ikka veel naabermajas Sali elutoas. Väljas kõndis majast mööda postiljon, kes põrnitses Sali välisukse juures seisvat politseinikku. Kaugemal ajasid tänaval üksteist taga ja itsitasid kooli minevad lapsed.

Paks naisuurija kallutas ennast ettepoole, kuid mitte selleks, et sundida Juliet jätkama, vaid pigem soovist näidata talle, et ta on valmis ootama ja tema käsutuses on terve igavik. Julie rüüpas sõõmu teed. Ta ei kõnelnud naisele sellest, kuidas Geoff Luke’i vaatas. Ta läks oma looga hoopis aasta võrra edasi.

„Need raevuhood algasid siis, kui poiss oli umbkaudu kuuene. Need tekkisid mitte millestki ja neid ei olnud võimalik ohjeldada. Ema ütles, et see on minu süü, sest ma olen lapse ära hellitanud. Ta ei käinud siis proua Sullivani klassis, aga see õpetaja oli koolis ainus, kellega ma päriselt rääkida sain, ja tema ütles, et tegemist on frustratsiooniga. Luke ei osanud ennast korralikult väljendada, tal oli raskusi lugemise ja kirjutamisega ning äkitselt sai talle sellest kõigest villand. Ta tõukas korra seda poissi, kes teda narris. Poiss komistas ja lõi kukkudes pea katki. Kohal käis kiirabiauto ja te oskate endale ette kujutada, mis tunne oli mul sellel päeval lapsi oodates, et neid koju sõidutada – kõik teised emad näitasid näpuga ja sosistasid. Luke oli hirmus kurb. Ta tahtis minna haiglasse seda poissi vaatama ja kui nüüd mõtlema hakata, siis just nimelt too teine oligi see, kes oma narritamistega kõike alustas. Tema nimi oli Aidan. Aidan Noble. Tema ema suhtus asjasse õigesti, kuid isa tuli meie juurde koju, et meile harja karata. Ta lõugas uksel nii, et kogu tänav kuulis.

Kooli juhataja kutsus mu enda juurde. Tema nimi oli härra Warrender. Ta oli lühike täidlane mees, kellel olid sedasorti hõredad juuksed, mis paljast pealage täielikult kinni ei kata. Ma nägin teda üleeile linnas ega tundnud alguses ära – ta on hakanud parukat kandma. Härra Warrender ei olnud tige. Ta tegi mulle tassikese teed ja puha. Ta ütles, et Luke’il on käitumisraskusi ja et ta ei ole kindel, kas nad tulevad koolis temaga toime. Mul oli piinlik. Ma hakkasin nutma. Siis rääkisin ma talle, mida proua Sullivan ütles frustratsiooni ja selle kohta, et kui nad oleksid varem peale käinud, et Luke spetsialisti juurde läheks, siis ta võib-olla polekski niisuguse seisundini jõudnud. Ja härra Warrender vist võttis mind kuulda, sest Luke kohtuski kellegagi. Talle just nagu tehti mingisuguseid teste ja öeldi, et tal on küll õppimisega raskusi, aga kui teda toetatakse, siis võib ta koolis edasi käia. Ja nii see juhtuski.”

Julie pidas taas vahet. Ta tahtis, et see paks naine mõistaks, millist kergendust ta tundis, kui sai teada, et need vihahood ja tujutsemised ei olegi tema süü. Julie ema oli selles suhtes eksinud. Luke oli eriline, ta oli teistsugune ja oli olnud teistsugune kohe algusest peale. Seda tõsiasja ei oleks muutnud miski, mida ema oleks võinud teha. Ja too naine siin paistis teadvat, kui tähtis see on, sest ta andis viimaks ometi endale loa kõnelda.

„Nii et te ei olnud üksi.”

„Te ei tea,” ütles Julie, „kui hea oli seda tunda.”

Naine noogutas nõusolevalt. Sest kuidas ta võiski teada, kui tal ei olnud kunagi lapsi olnud? Kuidas võibki seda teada keegi, kellel ei ole olnud õpiraskustega last?

„Ma suutsin nüüd taluda seda, et inimesed meist rääkisid ja et kooli väravas sosistati eriabist, mida talle antakse, sest kõik oli avalikult teatavaks saanud ja enamasti olid inimesed meie vastu hirmus lahked. Koolis töötas üks õpetajaabiline, kes aitas just nimelt teda. Ja Luke saigi hakkama. Ma pean silmas seda, et geeniust poleks temast küll kunagi saanud, aga ta püüdis väga ning lugemine ja kirjutamine tal edenesid ja mõnda asja oskas ta hästi. Näiteks taipas ta tõesti kähku kõike, mis oli seotud arvutitega. Need olid head aastad. Ka Laura oli hakanud koolis käima ja mul jäi veidi aega iseenda jaoks. Ma sain küla hooldekodus osalise tööajaga töökoha. Minu töökaaslased ei mõistnud, miks ma seda nii väga naudin, kuid ma nautisin. Töö tekitas minus vist tunde, et ma olen kasulik. Geoff ei olnud lastega kohtumisest kunagi eriti huvitatud, aga rahadega tulin ma välja. Ma tahan öelda, et midagi põnevat ei juhtunud, ei olnud puhkusi ega pööraseid õhtuid kodust väljas, kuid me saime hakkama.”

„Kerge ei saanud see siiski olla,” sõnas uurija.

„Noh, võib-olla ei olnudki kerge,” oli Julie päri. „Aga me tulime omadega toime. Pärast keskkooli minemist hakkas Luke jälle pahandustesse sattuma. Teised lapsed nägid, et teda on kerge mõjutada, ja kasutasid seda ära. Panid ta klassis lollusi tegema. Tema oli alati see, kes vahele jäi. Ta hakkas omandama halba mainet. Te ilmselt teate, kuidas see toimub. Te ilmselt näete seda kogu aeg. Kui ta tabati ühelt ehitusplatsilt varastamast, kutsuti kohale politsei. Varastamast plastmassist vihmaveetorusid. Milleks ta oleks pidanud neid tahtma? Keegi pakkus talle mõne naela, et ta neid sealt võtaks, kuid asi polnud selles. Ta tahtis inimestele meeldida. Talle oli kogu elu tundunud, et ta on ringist välja jäetud. Ta tahtis sõpru.”

Sa saad sellest aru, eks ju, mõtles Julie. Ta ei teadnud, kuidas tema ise oleks ilma sõbrannadeta toime tulnud. Ta oli telefoni juures ja neile helistamas kohe, kui juhtus esimene pahandus Geoffiga. Jagas nendega oma muresid siis, kui Luke haige oli. Ja nad olid otsemaid platsis koos pudeli veiniga. Armastasid muidugi klatšida, aga tema jaoks olid nad olemas.

„Tal oli üks eriline sõber,” rääkis Julie edasi. „Üks poiss, kelle nimi oli Thomas. Nad tutvusid siis, kui Luke hakkas keskkoolis käima. Ta oli kergelt ülekäte läinud. Tal oli ühtelugu pahandusi politseiga, kuid temaga rääkides võis aru saada, miks see nii oli. Tema isa oli sellal, kui poiss üles kasvas, enamjagu aega vanglas ja ema ei hoolinud temast vist kunagi kuigi palju.

Mina ise ei oleks küll mitte mingil juhul Thomast Luke’i sõbraks valinud, aga ta ei olnud tegelikult paha poiss. Ja paistis, et talle meeldis meie majas aega mööda saata. Lõpuks ta peaaegu elas meie juures. Tüli ta ei teinud. Nad olid üleval Luke’i toas, vaatasid videoid või mängisid arvutis ja seal viibides nad ei varastanud midagi, ega ju? Ega pruukinud heroiini, nagu paljud nende kaaslased. Ja nad said omavahel tõesti hästi läbi. Vahel võis kuulda, kuidas nad mingisuguse tobeda nalja peale naersid, ja mul oli lihtsalt hea meel, et Luke’il on sõber.

Siis sai Thomas surma. Uppus ära. Poisid lõid North Shieldsis kai peal vallatledes aega surnuks. Thomas kukkus vette, kuid ta ei osanud ujuda. Ka meie Luke oli seal. Ta hüppas vette ja püüdis Thomast päästa, kuid jäi hiljaks.”

Julie vaikis mõnda aega. Väljas sõitis mööda traktor, mille järelkärule olid laaditud heinapallid. „Luke ei tahtnud sellest rääkida. Ta sulgus tundideks oma tuppa. Ma arvasin, et ta lihtsalt vajab aega, et sellest üle saada, teate ju küll. Et leinata. Ta ei läinud enam kooli, aga ta oli siis juba viieteistkümnene ega kavatsenudki mingisuguseid eksameid teha, nii et ma arvasin, et olgu siis pealegi. Ma kõnelesin selle daamiga, kes hooldekodu peab, ja ta ütles, et võib-olla leiab ta Luke’ile mingisuguse köögiabilise töö, kui poiss kuueteistkümneseks saab. Ta käis mõned korrad koos minuga tööl ja nendele vanainimestele hakkas ta lausa meeldima. Kuid ma oleksin pidanud taipama, et ta vajab abi. Ta ei pidanud ennast normaalselt üleval, ent meie Luke ei olnudki ju vist kunagi päris normaalne? Nii et kuidas ma oleksin aru saanud?

Ta ei pesnud ennast enam ega söönud ja oli ööd läbi üleval. Vahel ma kuulsin tema häält ja ta oleks otsekui rääkinud kellegagi oma peas. Siis ma tõin kohale arsti. Arst laskis viia ta St George’i haiglasse. Te ju teate seda vaimuhaiglat. Seal öeldi, et tal on väga sügav depressioon. Posttraumaatiline stress. Mulle oli väga vastumeelne tal seal külas käia, kuid see, et ta ei viibinud kodus, oli meile kergenduseks. Ma tahan öelda, et ma tundsin ennast niiviisi mõeldes küll süüdlasena, aga see vastas tõele.”

„Millal ta koju tuli?” küsis paks naine. See oli tema esimene küsimus.

„Kolme nädala eest. Ja ta nägi parem välja. Tõesti. See tähendab, et Thomase pärast oli ta ikka veel kurb. Mõnikord puhkes ta juba ainuüksi Thomase peale mõeldes nutma. Ja ta käis veel ambulatooriumis arsti juures. Kuid peast segane ta ei olnud. Ei olnud hull. See oli mul mitme kuu jooksul esimene õhtu kodust välja minna. Ma vajasin seda tõesti, aga kui ma poleks arvanud, et temaga on kõik korras, siis ma ei oleks läinud. Mulle ei tulnud kordagi pähe, et ta võib endaga midagi niisugust teha.”

Naine kallutas ennast lähemale, võttis Julie käe ja kattis selle oma suure kämblaga.

„See ei olnud teie süü,” ütles ta. „Luke ei sooritanud enesetappu.” Ta silmitses Juliet, et teha kindlaks, kas see, mis ta ütles, jõudis temani ja kas ta sai öeldust ikka tõepoolest aru. „Ta oli surnud juba enne seda, kui ta vanni asetati. Ta tapeti.”