Читать книгу Ronkmust - Ann Cleeves - Страница 10

Magnus vaatas aknal. Ta oli end sinna sättinud esimesest valgest saadik, varemgi. Ta polnud magada saanud. Ta nägi, kuidas naine läks mööda, last kelguga järel vedades, ja tundis kadeduskihvatust. Tema ise oli kasvanud teistsugusel ajal, mõtles ta. Kui tema oli väike, polnud emad oma laste eest niimoodi hoolitsenud. Mänguaega oli vähe olnud.

Magnus oli seda väikest tüdrukut ka varem märganud. Kord oli ta neile kahele järele läinud, et näha, kus nad elavad. See oli olnud oktoobris, sest ta oli meenutanud vanu aegu, kui pühakutepäeva eelõhtul oli maskeerituna käidud kodust kodusse, kaalikalaternad käes. Magnus meenutas tihti vanu aegu. Mälestused varjutasid mõtteid ja ajasid segadusse.

Naine ja tüdruk elasid selles majas, kus suviti majutati turiste, seal, kus kunagi oli elanud pastor oma naisega. Ta oli natuke aega neid jälginud, aga nemad ei olnud teda märganud. Magnus oli olnud liiga nutikas, et vahele jääda, pealegi polnud ta tahtnud neid hirmutada. Seda ei soovinud ta kunagi. Laps oli laua ääres istunud ja jämedate kriitidega suurtele värvilistele paberilehtedele joonistanud. Ka naine oli joonistanud – söega, rutakate ägedate tõmmetega, seistes tütre kõrval ja kummardudes tema kohale, et paberini ulatuda. Magnus oleks soovinud olla nii lähedal, et pilti näha. Korra oli naine juuksed näolt kõrvale lükanud ja jätnud põsele tahmase laigu.

Nüüd mõtles Magnus, kui kena see väike tüdruk oli – oma ümarate, külmast punaste põskede ja kuldsete kiharatega. Ainult et ema oleks võinud ta teistmoodi riidesse panna. Magnusele oleks meeldinud näha teda seelikuga, roosa atlass-siidist ja pitsist seelikuga, väikeste valgete sokkide ja pandlakingadega. Ta oleks tahtnud näha teda tantsimas. Aga isegi pikkade pükste ja saabastega poleks saanud teda poisiks pidada.

Magnus ei näinud künkaveerelt sinna, kus Catherine Ross lumes lamas. Ta läks akna juurest ära, et teed keeta, siis võttis tassi akna juurde kaasa ja ootas. Tal polnud midagi teha. Mitte midagi pakilist. Öösel oli ta renditalu lammastele heinu viinud. Tal olid mäel mõned loomad. Pakaselistel päevadel, kui maapind oli kõva ja lume all, polnud tal väljas suurt muud midagi teha.

Kui käed rüppe jätta, leiab kurat neile tegevust. Ema sõnad kõlasid ta kujutluses nii selgelt, et Magnus oleks äärepealt ringi pööranud, arvates, et näeb ema tule ääres toolil istumas, hobusejõhvidega vooderdatud vöö piha ümber, üks varras sellesse pistetud, teised käes lendamas. Ema võis sukapaari ühe pärastlõunaga valmis kududa, lihtsa kampsuniga läks nädal. Teda tunti lõuna parima kudujana, kuigi keerulisi Fair Isle’i mustreid polnud talle kunagi meeldinud teha. Mis mõtet sellel on, küsis ta eelviimast sõna rõhutades, lausa välja süljates. On’s kirju kampsun sugugi lämmim?

Magnus murdis pead, millist tegevust kurat talle leiaks.

Väikese tüdruku ema tuli koolist tagasi, tühi kelk järel. Magnus jälgis teda künka jalamist peale, vaatas, kuidas ta poolkummargil edasi rühkis nagu mees. Ta jäi Magnuse maja all seisma ja vaatas üle oja tagasi. Magnus sai aru, et miski oli tema tähelepanu köitnud. Ta mõtles, kas minna välja ja kutsuda naine tuppa. Kui tal on külm, ehk tahaks ta teed juua. Ehk ahvatlevad teda tuli ja küpsised. Magnusel oli natuke küpsiseid järel ja karbis ka tükk ingverikooki. Ta pidas aru, kas naine küpsetab oma tütrele. Arvatavasti mitte, otsustas ta. Ka see on muutunud. Miks peaks keegi enam nii palju vaeva nägema? Suhkru ja margariini kloppimine suures kausis, musta siirupi purgist võetud lusika keeramine. Misjaoks sellega vaeva näha, kui Lerwicki Safeways müüakse aprikoosi-, mandli- ja ingverikooke, mis on täpipealt niisama head nagu tema ema küpsetatud?

Et Magnuse mõtted olid ametis küpsetamisega, laskis ta käest hetke, kui oleks võinud naise sisse kutsuda. Too oli juba teelt kadunud. Enam polnud midagi parata. Magnus nägi ainult tema pead, mida kattis müts, imelik kootud tanu, kui naine põllule keeras, ja siis oli ta lõplikult silmist kadunud. Magnus nägi kolme ronka rabinal laiali paiskumas, nagu oleks nende pihta tulistatud, aga oli liiga kaugel, et naise karjumist kuulda. Kui naine silmist kadus, läks ta Magnusel ka meelest. Ta polnud nii tähtis, et tema kujutist vaimusilma ees hoida.

Mööda teed sõitis õpetaja mees Land Roveriga. Magnus tundis teda nägupidi, aga polnud temaga kunagi rääkinud. Oli ebatavaline, et ta kodust nii hilja ära läks. Tavaliselt lahkus ta koolimajast varahommikul ja naasis alles pimedas. Võib-olla oli lumi tema plaane muutnud. Magnus teadis kõigi oruelanike käike. Ema surmast saadik polnud tal muud huvitavat teha olnud. Postkontoris ja bussis pealt kuuldud juttudest oli ta teada saanud, et Alex Henry töötas saarte omavalitsuses. Mingil loodusega seotud alal. Magnus oli kuulnud meeste kurtmist. Kohalik peaks olema mõistlikum, ütlesid nad. Kelleks see Henry end peab, et lajatab neile seadusega? Nad süüdistasid hülgeid kalavarguses ja leidsid, et neid peaks tohtima küttida. Nad ütlesid, et Henry-sugused hoolisid loomadest rohkem kui inimeste elatisest. Magnusele meeldis hülgeid vaadelda, tema meelest olid nad pead veest välja pistes sõbralikud ja naljakad, aga tema polnud ka kunagi kalal käinud. Teda hülged ei seganud.

Kui auto peatus, tabas Magnust samasugune paanikahoog nagu Margaret Henryt nähes. Võib-olla oli Sally lobisenud. Võib-olla oli tema isa tulnud pahandama, et Magnus oli tüdrukud sisse kutsunud. Ta leidis, et Henryl on nüüd veel rohkem põhjust vihane olla. Mees tuli autost välja, kulm kortsus. Ta oli keskealine, suurt kasvu ja turske. Ta kandis veekindlat joppi, mis oli õlgadest kitsas, ja raskeid nahksaapaid. Kui läheb kakluseks, pole Magnusel vähimatki võimalust. Ta astus aknast eemale, et teda ei nähtaks, aga Henry ei vaadanud tema poolegi. Ta ronis üle värava ja läks naise jälgi pidi edasi. Nüüd tärkas Magnuses huvi. Ta oleks tahtnud näha, mis künka jalamil toimub. Kui seal oleks olnud ainult naine, oleks ta vaatama läinud. Ta mõtles, et küllap oli naine õpetaja mehele viibanud, et see peaks auto kinni.

Just siis, kui Magnus pead murdis, mis võis teoksil olla, tuli noor ema tagasi ja komistas teele jõudes. Magnus nägi, et ta on endast väljas. Tema pilk oli jahmunud ja tardunud, Magnus oli säärast pilku ennegi näinud. George Sanderson oli vaadanud niisuguse pilguga siis, kui oli pidanud paadist loobuma, ja ema oli pärast Agnese surma olnud samasugune. Siis mitte, kui Magnuse isa oli surnud. Siis oli tundunud, et elu läheb edasi nagu tavaliselt. Nüüd oleme sinuga kahekesi, Magnus. Sa pead olema suur poiss, et emal oleks kergem. Ema oli rääkinud reipa, koguni lõbusa häälega. Ei mingeid pisaraid.

Magnus arvas, et naine oli nutnud, kuigi sellest oli raske aru saada. Mõnikord pani külm tuul silmad vett jooksma. Naine istus Land Roveri juhiistmele ja käivitas mootori, aga auto ei liikunud paigast. Magnus mõtles, kas peaks tema juurde minema. Võiks tuuleklaasile koputada – naine ei kuuleks teda üle diiselmootori müra ja aknad olid udused, nii et ta ei näeks Magnust. Võiks küsida, mis oli juhtunud. Kui naine on kord toas, võiks teha ettepaneku, et ta tuleks koos väikese tüdrukuga millalgi külla. Magnus hakkas plaane tegema, mida tüdrukule süüa ja juua pakkuda. Pisikesed ümmargused küpsised roosa suhkruglasuuriga, šokolaadipulgad. Neil kolmel oleks tore teepidu. Ja tagatoas oli nukk, mis oli kunagi kuulunud Agnesele. Ehk meeldiks heledapäisele lapsele sellega mängida. Magnus ei annaks seda talle päriseks, see poleks õige. Ta oli kõik Agnese mänguasjad alles hoidnud. Aga sellest poleks ju midagi halba, kui tüdruk nuku sülle võtaks ja talle lehvi juustesse seoks.

Mootorimüra katkestas unistused. See oli teine Land Rover, tumesinine, ja selle roolis istus vormirõivas mees. Nähes rasket veekindlat joppi, lipsu ja mütsi, mille mees sõidukist välja tulles pähe pani, läks Magnus paanikasse. Talle tuli meelde viimane kord. Ta istus väikeses ruumis, mille seinad olid võõbatud läikiva värviga, kuulis raevukaid küsimusi, nägi avatud suud ja pakse huuli. Siis oli mundrimehi olnud kaks. Nad olid varahommikul tema järele tulnud. Ema oli tahtnud kaasa minna ja rutanud mantlit otsima, aga mehed olid öelnud, et pole vaja. Ka see oli juhtunud millalgi aasta teisel poolel, aga mitte nii külmal, vaid niiskel ajal, iilinguline läänetuul oli vihmast tiine.

Kas ainult üks oli rääkinud? Magnus mäletas ainult üht.

Mälestus pani ta nii ägedalt värisema, et tass hakkas alustassil lõgisema. Ta tundis, kuidas suu venib irvele, mida ema oli nii väga vihanud, irvele, mis oli olnud tema ainus kaitse küsimuste eest ja mis oli ülekuulajat talumatult ärritanud.

„Kas see on naljakas?” oli mees röökinud. „Väike tüdruk on kadunud. On see sinu meelest naljakas? Kas on?”

Magnuse meelest polnud see sugugi naljakas, aga irve jäi kivistunult suule. Ta ei saanud sinna midagi parata. Ta ei suutnud ka vastata.

„Noh?” oli mees karjunud. „Mida sa naerad, pervert?” Ta oli end pikkamööda püsti upitanud ja sellal kui Magnus nõutult vaatas nagu sootuks kõrvaline inimene, oli mees surunud käe rusikasse ja löönud talle näkku, nii et Magnuse pea paiskus kuklasse ja tool hakkas kõikuma. Suus oli verd ja murdunud hamba killud. Mees oleks teda veel kord löönud, kui partner poleks teda takistanud.

Nüüd mõtles Magnus, et verel oli metalli ja jää maitse. Ta märkas, et hoiab alustassi ikka veel käes, ja pani selle ettevaatlikult lauale. Ta teadis, et see pole sama politseinik. See lugu oli juhtunud aastaid tagasi. Too politseinik on nüüd keskealine, võib-olla pensionil. Magnus läks areldi akna juurde tagasi, pannes vastu kihule end tagatuppa peita ja silmad kinni pigistada. Lapsena oli ta ette kujutanud, et kui ta paneb silmad kinni, siis ei näe teda keegi. Emal oli õigus: ta oli olnud väga rumal laps. Isegi kui ta paneb silmad kinni, jääb politseinik ikka tema maja ette ning rongad tiirlevad ikka taevas – uperpallitavad ja hüüavad, küüned verised. Catherine Ross lamab ikka lumes.