Читать книгу Ronkmust - Ann Cleeves - Страница 7

Viis minutit enne südaööd möllas rahvas Lerwicki tänavatel tururisti ümbruses ja melu kees. Kõik olid auru all, aga mitte purupurjus, pigem veidi svipsis, ning tundsid naerva ja tipsutava inimsummaga ühtekuuluvust. Sally mõtles, et ka isa pidanuks siin olema. Siis oleks ta aru saanud, et pole mingit põhjust tigetseda. Võib-olla talle isegi meeldiks siin. Hogmanay Shetlandil. See siin pole ju New York. Ega London. Mis siin ikka juhtuda saaks? Enamik siinsetest olid talle tuttavad.

Bassi tümps-tümps kandus jalgu mööda üles ja põrises peas; Sally ei saanud aru, kust muusika kostab, aga liikus ikkagi sellega kaasa nagu kõik teisedki. Siis lõid kellad keskööd, oli aeg laulda „Auld Lang Syne’i”, ja Sally embas endast kummalgi pool seisjaid. Ta leidis end üht meest musitamas ja taipas selgusehetkel, et see oli Andersoni keskkooli matemaatikaõpetaja, liiatigi palju rohkem purjus kui tema.

Hiljem ei mäletanud Sally, mis oli edasi juhtunud. Mitte täpselt, mitte õiges järjekorras. Ta nägi, et Robert Isbister, suur nagu karu, seisis Lounge’i ees, punane purk käes, ja vaatas neid kõiki. Võib-olla oli Sally teda otsinud. Ta nägi end muusika rütmis Roberti poole lonkimas, puusi õõtsutades, vaat et tantsides. Noormehe ees seismas, sõnatult, aga ikkagi flirtides. Teadagi flirtides, selles oli Sally kindel. Eks pannud ta ju käe Roberti randmele? Silitas kuldset karvaudet noormehe käsivarrel, nagu too oleks loom. Kainena poleks Sally seda ilma pealgi teinud. Ta poleks ilma pealgi söandanud Robertile läheneda, ehkki oli sellest nädalate kaupa unistanud, kujutledes viimast kui pisiasja. Roberti käised olid suurest külmast hoolimata küünarnukkideni üles kääritud ja ta randmel ilutses kuldvõruga käekell. See jäi Sallyle meelde. See süüvis talle mällu. Vahest polnud see ehtne kuld, aga kes seda Robert Isbisteri teadis.

Siis korraga seisis seal Catherine, kes teatas, et oli nad kojusõiduks auto peale kaubelnud, vähemalt kuni Ravenswicki käänakuni. Sally oleks ihust ja hingest tahtnud pidutsema jääda, aga Catherine oli talle ilmselt augu pähe rääkinud, sest varsti leidis ta end auto tagaistmelt. Ka edasine kulges justkui unenägu, sest äkki oli autos ka Robert, kes istus tema kõrval, nii ligidal, et Sally tundis noormehe teksaseid oma jala vastas ja paljast käsivart oma kuklal. Roberti suust tuli õllelõhna. See ajas Sallyt iiveldama, aga ta teadis, et oksendada ei tohi. Igatahes mitte Robert Isbisteri nähes.

Tagaistmele oli pressitud veel üks paar. Sally arvas, et ta tundis mõlemat. Poiss oli kuskilt South Mainlandist ja õppis Aberdeenis kolledžis. Tüdruk? Tema elas Lerwickis ja töötas Gilbert Baini haiglas õena. Nad lausa kugistasid teineteist. Tüdruk oli all, poiss lamaskles tema peal, näkitses ta huuli, kaela ja kõrvalesti, siis ajas suu nii pärani, nagu tahaks tüdruku tükkhaaval alla neelata. Kui Sally keeras end jälle Roberti poole, suudles noormees teda, aga aeglaselt ja õrnalt, mitte nagu „Punamütsikese” hunt. Sallyl polnud sellist tunnetki, et teda oleks tahetud nahka panna.

Seda meest, kes autot juhtis, ei näinud Sally kuigi hästi. Otse juhi taga istudes nägi ainult tolle pead ja parkaõlgu. Juht ei rääkinud ei tema ega ka Catherine’iga, kes istus kõrvalistmel. Võibolla oli ta pahane, et pidi neid sõidutama. Sally kavatses temaga lobiseda, lihtsalt et olla sõbralik, aga Robert suudles teda uuesti ja see röövis kogu ta tähelepanu. Autos ei mänginud muusika, ei kostnud üldse mingeid hääli peale mootorimürina, mis oli hirmus käre, ja Sally kõrvale litsutud paari musimuisutuse.

„Pea kinni!” Seda ütles Catherine. Mitte valjusti, aga see katkestas vaikuse, nii et kõik ehmusid. Inglise aktsent kriipis Sally kõrvu. „Pea siin kinni. Meie Sallyga läheme siin maha. Kui sa just ei taha meid kooli juurde viia.”

„Jääb ära.” Tudeng tõmbus medõest eemale ainult nii kauaks, et seda öelda. „Me jääme niigi peost ilma.”

„Tule kaasa,” kutsus Robert. „Tule peole.”

Kutse oli ahvatlev ja mõeldud Sallyle, aga Catherine vastas: „Ei, me ei saa. Sally ütles kodus, et tuleb meile. Teda ei lubatud linna. Kui me varsti tagasi ei ole, tulevad tema vanemad otsima.”

Sally pani pahaks, et Catherine rääkis tema eest, aga mõistis, et sõbrataril on õigus. Ei tohi kõike ära rikkuda. Ema läheks marru, kui kuuleks, kus ta käis. Isa oli üsna mõistlik, aga ema puhta pöörane. Lummus purunes ja Sally naasis jälle tegelikkusesse. Ta harutas end Roberti kaisust lahti ja ronis üle tema autost välja. Külm võttis hinge kinni, tekitas uimase ja eufoorilise tunde, nagu oleks ta veel joonud. Tema ja Catherine seisid külg külje kõrval ning vaatasid eemalduva auto tagatuledele järele.

„Närakad,” salvas Catherine nii mürgiselt, et Sally pidas aru, kas tema ja autojuhi vahel oli midagi juhtunud. „Nad oleksid võinud meid koju viia.” Ta kobas taskus, leidis tillukese taskulambi ja näitas teerajale valgust. Selline see Catherine kord oli. Alati ettenägelik.

„Aga ikkagi,” Sally tundis, kuidas halemagus naeratus näole kerkib, „oli tore õhtu. Kuradi tore õhtu.” Kui ta koti õlale viskas, lajatas midagi rasket talle vastu puusa. Ta võttis kotist veinipudeli, mis oli lahti tehtud ja pärast punn suhu löödud. Kust see oli tulnud? Sallyl polnud kõige udusematki mälestust. Ta näitas pudelit Catherine’ile, et tema tusatuju hajutada. „Vaata. See aitab meil koju jõuda.”

Nad itsitasid ja läksid komistades mööda jäist teed.

Neid üllatas valgusruut, mis oleks nagu eikuskilt tekkinud. „Kus kurat me oleme? Me ei saa veel päral olla.” Esimest korda tundus, et Catherine’i valdab ärevus, ebalus, segadus.

„See on Hillhead. Nõlvamaja.”

„Kas siin elab keegi? Ma arvasin, et see maja on tühi.”

„See kuulub ühele vanamehele,” ütles Sally. „Magnus Taitile. Ta on peast soe, nagu öeldakse. Erak. Meile on selgeks tehtud, et temast tuleb eemale hoida.”

Catherine’i hirm oli kadunud. Või siis mängis ta hulljulget. „Ta on seal ju ihuüksi. Peaksime sisse minema ja talle head uut aastat soovima.”

„Ma ju ütlesin sulle. Ta on peast soe.”

„Sa kardad,” sõnas Catherine poolsosinal.

Kardan jah, kardan põrgumoodi, ehkki ei tea, miks. „Ära räägi lollusi.”

„Eks tõesta.” Catherine võttis Sally kotist pudeli. Ta jõi sõõmu, korkis pudeli kinni ja andis tagasi.

Sally trampis jalgu, et näidata, kui tobe on väljas külma käes seista. „Me peame tagasi minema. Minu omad ootavad, nagu sa ise ütlesid.”

„Me võime ju öelda, et käisime naabritele esimestena head uut aastat soovimas. Mine. Tõesta, et sa ei karda.”

„Üksi ma ei lähe.”

„Olgu. Lähme koos.” Sally ei oleks osanud öelda, kas Catherine’il oli algusest peale see nõu olnud või mängis ta end ise nurka ega saanud enam taganeda, ilma et eneseuhkus oleks kannatanud.

Maja asus teest eemal. Õiget jalgrada polnud. Kui nad lähemale jõudsid, näitas Catherine taskulambiga valgust, mis langes hallile kiltkivikatusele, seejärel turbahunnikule eestrepi kõrval. Nad tundsid korstnast tõusva suitsu lõhna. Tuulekoja ukse roheline värv kippus paljalt puidult kooruma.

„Mine siis,” sundis Catherine. „Koputa.”

Sally koputas areldi. „Võib-olla on ta magama läinud, ainult tule põlema jätnud.”

„Ei ole läinud. Ma näen teda.” Catherine astus tuulekotta ja prõmmis rusikaga siseuksele. Ta on pöörane, mõtles Sally. Ta ei tea, kuhu oma nina topib. Kogu see lugu on jabur. Ta oleks tahtnud ära joosta, minna oma igavate ja mõistlike vanemate juurde, aga enne, kui ta jõudis paigastki liikuda, kostis toast hääl. Catherine tegi ukse lahti ja nad koperdasid koos sisse, äkilisest valgusest pimestatuna silmi pilgutades.

Vana mees tuli nende poole ja Sally jäi teda ainiti vaatama. Ta küll taipas, et teeb seda, aga ei saanud sinna midagi parata. Ta oli Magnust seni ainult eemalt näinud. Sally ema, kes tavaliselt suhtus eakatesse naabritesse heatahtlikult, pakkus õige ristiinimese kombel abi, kui oli vaja poes käia, viis neile puljongit ja pirukaid, oli Magnus Taitist kaugele hoidnud. Kui Magnus toimetas õues, oli ema Sally sealt kiiruga mööda vedanud. „Sinna ei tohi minna,” oli ema öelnud, kui Sally oli väike. „Ta on paha inimene. Seal on väikesele tüdrukule ohtlik.” Seega oli Magnuse renditalu Sallyt põnevile ajanud. Linna ja tagasi sõites oli ta alati seda piielnud. Ta oli silmanud lambaid pügava Magnuse kummargil selga, näinud päikese taustal tema siluetti, kui Magnus maja ees seisis ja teele vaatas. Nüüd, nii mehe lähedal, tundus Sallyle, nagu oleks ta muinasjututegelasega silmast silma kohtunud.

Magnus vaatas vastu ja Sally mõtles, et see mees on tõesti justkui pildiraamatust. Troll, mõtles ta järsku. Vaat missugune ta oma jändrike jalgade, lüheldase töntsaka kere, kühmus selja, kriipssuu ja kollaste puseriti hammastega välja nägi. Sallyle polnud kunagi meeldinud muinasjutt kolmest kitsest. Väiksena oli ta hirmsasti kartnud koduteel üle ojasilla minna. Ta oli kujutlenud, et silla all elab tulipunaste silmadega troll, kes varitseb küürakil, et talle kallale karata. Ta mõtles, kas Catherine’il on kaamera kaasas. Vanamehest saaks ägeda filmi.

Magnus vaatas tüdrukuid vesiste silmade hajusavõitu pilguga. „Tulge sisse,” kutsus ta. „Tulge sisse.” Ta ajas hambad naeratuseks irevile.

Sally tabas end vadistamast. Seda juhtus, kui ta närvitses. Sõnad voolasid suust, ilma et ta oleks õieti teadnudki, mida ütleb. Magnus pani ukse nende selja taga kinni ja jäi selle ette seisma, tõkestades ainsa väljapääsu. Ta pakkus neile viskit, aga Sally oli mõistlik ega võtnud seda vastu. Kes teab, mida mees võinuks sinna sisse puistata? Ta võttis oma kotist veinipudeli, naeratas lepitavalt ja vadistas edasi.

Sally tahtis püsti tõusta, aga mehel oli nuga – pikk, terav, musta käepidemega. Ta lõikas sellega kooki.

„Me peaksime ära minema,” ütles Sally. „Tõsiselt, mu vanemad hakkavad muretsema.”

Aga teised poleks nagu kuulnudki ning Sally vaatas õudusega, kuidas Catherine võttis koogitüki vastu ja pistis suhu. Sally nägi koogipuru sõbratari huultel ja hammaste vahel. Vanamees seisis nende kõrval, nuga käes.

Sally vaatas väljapääsu otsides ringi ja nägi puurilindu.

„Kes see on?” küsis ta järsult. Sõnad tulid suust enne, kui ta neil sabast sai.

„See on ronk.” Magnus seisis teda silmitsedes liikumatult, siis pani noa hoolikalt lauale.

„Kas pole südametu teda niimoodi vangis hoida?”

„Tal oli tiib murdunud. Ta ei lendaks isegi siis, kui laseksin ta vabaks.”

Aga Sally ei kuulanud vanamehe seletusi. Ta mõtles, et Magnus tahab ka neid oma majas kinni hoida, panna nad vangi nagu selle julma noka ja vigase tiivaga musta linnu.

Siis tõusis Catherine jalule ja pühkis koogipuru kätelt. Sally järgis tema eeskuju. Catherine läks vanamehele nii lähedale, et oleks ulatunud teda puudutama. Ta oli Magnusest pikem ja vaatas talle ülevalt alla. Ühe hirmsa hetke kartis Sally, et sõbratar tahab Magnust põsele suudelda. Kui Catherine seda teeb, eks siis pea temagi. See kõik käis julgustüki juurde. Vähemalt Sallyle tundus nii. Siiatulekust peale kulges kõik üheainsa julgustükina. Magnuse habe oli lohakalt aetud. Põsekortsude vahel turritas jäiku halle harjaseid. Vanamehe kollased hambad ilatsesid. Sally oleks pigem surnud kui teda puudutanud.

Aga see hetk läks mööda ja juba nad olidki väljas, lõkerdades nii ägedalt, et Sally arvas, et ta pissib püksi või et nad kukuvad kahekesi koos lumehange. Kui nende silmad jälle pimedusega harjusid, polnud enam vaja taskulambiga teed otsida. Taevast valgustas peaaegu täiskuu ja nad tundsid koduteed.

Catherine’i kodu oli vaikne. Tema isa ei armastanud aastavahetuspidustusi ja oli varakult magama heitnud.

„Kas tuled sisse ka?” küsis Catherine.

„Parem mitte.” Sally teadis, et pidi just nii vastama. Mõnikord ei saanud ta aru, mida Catherine mõtleb. Mõnikord teadis ta seda täpselt. Nüüd teadis ta, et Catherine ei tahtnud, et ta sisse läheks.

„Las ma võtan pudeli enda kätte. Peidan süütõendi ära.”

„Jaa.”

„Seisan siin ja vaatan, kuni sa koju jõuad,” pakkus Catherine.

„Pole vaja.”

Aga Catherine seisis aiamüürile naaldudes ja vaatas. Kui Sally pead pööras, püsis ta endiselt seal.