Читать книгу Ronkmust - Ann Cleeves - Страница 8

Kui Magnus oleks saanud, oleks ta tüdrukutele meeleldi ronkadest rääkinud. Tema maal olid rongad, olid alati olnud, sestsaadik kui ta oli alles põlvepikku poisike, ja ta oli neid jälginud. Mõnikord tundus, nagu oleksid nad mänginud. Nad tiirlesid taevas, keerutasid end ringi nagu kulli mängivad lapsed, siis panid tiivad kokku ja langesid alla. Magnus lausa tundis, kui põnev see peab olema: vuhisev tuul, kiire allasööst. Siis läks kukkumine jälle lennuks üle ja nende hõiked kostsid nagu naer. Kord oli ta näinud, kuidas rongad libisesid lumiselt pervelt teele, selili, üksteise järel justkui postkontori poisid kelkudega, kuni ema nad Magnuse majast eemale kamandas.

Aga teinekord olid rongad kõige julmemad linnud. Magnus oli näinud, kuidas nad põduralt lambalt silmi peast nokkisid. Ute valu- ja vihakisa polnud neid eemale peletanud. Ka Magnus polnud linde eemale kihutanud. Polnud püüdnudki. Ta polnud suutnud neilt silmi kõrvale pöörata, kui nad urgitsesid, käristasid ja veres tatsasid.

Uue aasta esimesel nädalal mõtles ta kogu aeg Sally ja Catherine’i peale. Ta nägi neid vaimusilmas, kui hommikul ärkas, ning nägi neid unes, kui hilisõhtuti tule juures toolil tukastas. Ta mõtles, millal nad tagasi tulevad. Ta ei uskunud, et nad enam tulevad, aga ei tahtnud mõeldagi, et ei saa nendega enam kunagi rääkida. Kogu nädala olid saared pakase küüsis ja lumme mattunud. Tuiskas nii metsikult, et aknast polnud teed näha. Lumehelbed olid väga peened ja keerlesid tuulega justkui suits. Siis tuul vaibus, päike tuli välja ning peegelduv valgus põletas silmi, nii et Magnus pidi kissitama, et näha. Ta nägi sinist jääd abajal, lumesahka, mis ajas teed puhtaks, postiautot, aga neid ilusaid neiusid mitte.

Korra silmas Magnus küll proua Henryt, Sally ema, seda kooliõpetajat. Too tuli koolimajast välja, jalas paksud karusnahkse voodriga saapad ja seljas roosa jopp, kapuuts peas. Ta oli Magnusest palju noorem, aga käis riides nagu vanamutt, mõtles Magnus. Nagu mutt, kes ei hooli oma välimusest vähimalgi määral. Ta oli väga väikest kasvu ja liikus reipalt, kiirustades, justkui oleks aeg kallis. Naist vaadates lõi Magnus äkitselt kartma, et too tahab tema juurde tulla. Võib-olla oli ta teada saanud, et Sally oli uusaastaööl Magnuse pool käinud. Ta kujutles, kuidas naine teeb stseeni, karjub otse tema nina all, nii et hingeõhk ja süljepritsmed käivad Magnusele näkku. Sa ei tohi minu tütre lähedalegi minna. Korraks sattus Magnus segadusse. Kas see oli väljamõeldis või mälestus? Aga proua Henry ei tulnud künkast üles tema maja poole. Ta kaugenes hoopis teises suunas.

Aasta kolmandaks päevaks olid Magnusel otsa saanud nii leib ja piim kui ka kaerakoogid ja šokolaadiküpsised, mida talle meeldis tee juurde süüa. Ta sõitis bussiga Lerwickisse. Tegelikult poleks ta tahtnud kodust ära minna. Tüdrukud võivad ju tulla just siis, kui teda pole. Ta kujutles, kuidas nad lõkerdades ja libastudes nõlvast üles rühivad, uksele koputavad ja leiavad, et kedagi pole kodus. Kõige hullem, et Magnus ei saa nende käigust teadagi. Lumi oli nii kõvaks paakunud, et jälgi ei jää.

Magnus tundis bussisõitjatest paljusid. Mõnega oli ta koos koolis käinud. Bussis istus Florence, kes oli enne pensionile jäämist Skilligi hotellis süüa teinud. Noorpõlves olid nad omal kombel sõbrustanud. Florence oli kena tüdruk ja tantsis hästi. Kord oli Sandwicki saalis olnud tantsupidu. Eunsoni poisid mängisid seal riili, muusika läks aina kiiremaks ja kiiremaks ning Florence komistas. Magnus oli ta kinni püüdnud ja viivu teda käte vahel hoidnud, enne kui Florence naerdes teiste tüdrukute juurde jooksis. Bussi tagumises otsas istus Georgie Sanderson, kelle jalg oli kunagi õnnetuses viga saanud, nii et ta oli pidanud isegi kalalkäimisest loobuma.

Aga Magnus valis omaette istme ning keegi ei alustanud temaga juttu ega teinud teda märkamagi. Nii läks see alati. Harilik asi. Nad vist ei näinudki teda. Juht oli kütte põhja lükanud. Kuum õhk pahises istmete alt üles ja sulatas saabastelt lume, kuni vesi nirises mööda vahekäiku edasi ja tagasi, olenevalt sellest, kas buss sõitis üles- või allamäge. Aknad olid udused, nii et alles siis, kui kõik läksid maha, sai Magnus aru, et ollaksegi kohal.

Lerwick oli nüüd lärmakas paik. Lapsepõlves tundis Magnus kõiki, keda ta tänaval kohtas. Viimasel ajal oli linn aga isegi talviti võõraid ja autosid täis. Suvel läks asi hullemakski. Siis veel turistid. Nad tulid öise parvlaevaga Aberdeenist, pilgutasid silmi ja vahtisid, nagu oleksid sattunud loomaaeda või teisele planeedile, pöörasid pead ikka siia ja sinna, et kõigele pilk peale heita. Mõnikord liuglesid sadamasse hiiglasuured ristluslaevad ja jäid hoonetest kõrgemana silma paistes ankrusse. Laevareisijad võtsid linna tunniks ajaks üle. See oli invasioon. Turistid pakatasid õhinast ja tegid kõva kisa, aga Magnus tajus, et nad olid pettunud, nagu poleks linn nende ootustele vastanud. Nad olid maksnud lõbureisi eest rasket raha ja tundsid end petetuna. Võib-olla ei erinenud Lerwick kuigivõrd neist kohtadest, kust nad olid tulnud.

Sel hommikul hoidis Magnus kesklinnast eemale ja astus bussist maha linnaserva kaubakeskuses. Clickimin Loch oli jääs; kaks laululuike tiirutasid selle kohal, otsides lapikest lahtist vett, kuhu laskuda. Tervisejooksja sörkis mööda teerada spordikeskuse poole. Tavaliselt meeldis Magnusele kaubakeskuses väga. Talle meeldisid eredad tuled ja värvilised sildid. Ta imestles laiu vahekäike ja täis riiuleid. Keegi ei tülitanud teda, keegi ei tundnud teda. Vahel juhtus mõni kassapidaja nii sõbralik olema, et kommenteeris hea sõnaga tema ostusid. Magnus naeratas vastu ja meenutas, mismoodi käis elu siis, kui kõik veel teda sõbralikult tervitasid. Sisseostud tehtud, läks Magnus tavaliselt kohvikusse, tellis piimaga kohvi ja midagi magusat: aprikoosi-vanillipirukat või tüki šokolaaditorti, mis kleepus nii hullusti, et seda tuli lusikaga süüa.

Täna oli Magnusel kiire. Kohvi joomiseks polnud aega. Ta tahtis esimese bussiga koju sõita. Ta seisis bussipeatuses, kaks kandekotti jalge ees. Kuigi päike paistis, sadas kerget lund, peent nagu tuhksuhkur. See jäi Magnuse kuuele ja juustele pidama. Seekord oli buss ainuüksi tema päralt. Ta võttis platsi selle tagaotsas.

Catherine tuli peale kakskümmend minutit hiljem, siis kui pool Magnuse koduteed oli juba sõidetud. Magnus ei märganud tüdrukut kohe. Ta oli nühkinud udusele aknale puhta sõõri ja vaatas välja. Ta tundis küll, et buss peatub, kuid oli mõtetesse süüvinud. Siis sundis miski teda pead pöörama. Võib-olla hääl, kui Catherine piletit küsis, ehkki see polnud Magnuse teadvusse jõudnud. Võibolla parfüüm, lõhn, mille Catherine oli aastavahetusööl tema majja toonud, aga see ei oleks ju võimalik. Lõhn poleks bussi eesotsast temani jõudnud. Magnus kergitas nina, aga tundis ainult diislikütuse ja märja villa hõngu.

Magnus ei oodanud, et Catherine teda märkama teeks. Aitas sellestki, et tema läks tüdrukut nähes elevile. Talle olid meeldinud mõlemad tütarlapsed, aga Catherine oli teda rohkem kütkestanud. Neiu juustes olid needsamad sinised triibud, aga nüüd oli tal seljas pikk mantel, suur hall mantel, mis ulatus peaaegu pahkluudeni ning oli alt servast märjaks ja poriseks saanud. Sall oli käsitsi kootud, erkpunane, punane nagu värske veri. Catherine oli väsinud moega ja Magnus pidas aru, kellel ta võis külas käia. Tüdruk vajus teda märkamata eesistmele, nähtavasti liiga tülpinud, et tahapoole minna. Magnus küll ei näinud oma kohalt, aga arvas, et Catherine istub seal kinnisilmi.

Catherine väljus Magnuse peatuses. Magnus hoidus tahapoole, et ta esimesena välja lasta, aga ometi paistis, et tüdruk ei tunne teda ära. Kuidas seda olekski võinud talle pahaks panna? Küllap on kõik vanad mehed tema meelest ühte nägu, täpselt nagu turistid Magnuse enda meelest. Ent alumisel trepiastmel jäi Catherine seisma, pööras ringi ja nägi Magnust. Ta naeratas ja sirutas käe, et aidata mehel alla astuda. Tal olid käes villased kindad, nii et Magnus ei tundnud tema nahka, aga ikkagi võttis puudutus ta võdisema. Ta oli oma keha reaktsioonist ka ise üllatunud, lootis, et neiu ei taju tema erutust.

„Tere,” sõnas Catherine oma musta siirupi häälega. „Palun tolle öise külaskäigu pärast vabandust. Ma loodan, et me ei seganud sind.”

„Mitte sugugi.” Magnus oli ärevusest hingetu. „Mul oli hea meel, et te tulite.”

Catherine naeratas laialt, nagu oleks Magnus midagi lõbusat öelnud.

Nad läksid mõne sammu vaikides. Magnus soovis, et ta oskaks midagi öelda. Veri kohises tal kõrvus nagu siis, kui ta oli liiga kaua kaalikaid harvendanud, põllul päikese käes kõpla kohal küürakil ähkides.

„Homme läheme jälle kooli,” ütles tüdruk äkki. „Koolivaheaeg on läbi.”

„Kas sulle meeldib koolis?” küsis Magnus.

„Eriti ei meeldi. Igav on.”

Magnus ei teadnud, mida selle peale kosta. „Ka mulle ei meeldinud koolis,” sõnas ta natukese aja pärast. Et juttu üleval hoida, küsis ta lisaks: „Kus sa täna hommikul käisid?”

„See polnudki täna hommikul. Eile õhtul läksin. Ma ööbisin sõbra pool. Pidasime pidu. Mind toodi autoga bussipeatusse.”

„Kas Sally ei tulnud kaasa?”

„Ei, teda ei lubatud. Tal on väga ranged vanemad.”

„Kas oli ka tore pidu?” küsis Magnus siira huviga. Ta ise polnud kuigi palju pidudel käinud.

„Ah,” kohmas Catherine. „Tead küll …”

Magnuse meelest olnuks tal veel midagi öelda. Talle tundus koguni, et ehk avaldab Catherine talle mõne saladuse. Nad olid jõudnud sinna, kus Magnus pidi nõlvast üles kodu poole minema, ja hüvastijätuks jäädi seisma. Magnus ootas, et tüdruk räägiks edasi, aga tema ainult seisis. Sel hommikul olid ta silmad värvimata, ehkki ääristatud musta kontuuriga, mis oli laiali läinud ja määrdunud, nagu oleks värv kogu öö peal olnud. Viimaks oli Magnus sunnitud vaikuse katkestama.

„Vahest astud sisse?” küsis ta. „Võtad koos minuga klõmaka külmarohtu. Või teed.”

Magnus ei mõelnudki, et tüdruk võiks nõus olla. Catherine oli hästikasvatatud laps. Seda oli näha. Kindlasti on talle õpetatud, et võhivõõra poole ihuüksi ei minda. Tüdruk silmitses teda kutset kaaludes.

„Klõmaka jaoks on kellaaeg varane,” ütles ta.

„Siis teed?” Magnus tundis, kuidas suu tõmbub sellele lollakale irvele, mis oli ema alati pahandanud. „Joome teed ja sööme šokolaadiküpsiseid.”

Ta hakkas üpris enesekindlalt maja poole minema, teades, et tüdruk järgneb.

Magnus ei keeranud kunagi ust lukku, niisiis tõmbas ta selle lahti ja astus kõrvale, et tüdruk saaks esimesena sisse minna. Oodates, kuni tüdruk saabastelt lund maha trambib, vaatas ta ringi. Väljas laiutas vaikus. Kedagi polnud nägemas. Keegi ei teadnud, et see ilus olevus talle külla tuli. Neiu oli tema aare, ronk puuris.