Читать книгу Punased luud - Ann Cleeves - Страница 10

Inspektor Jimmy Perez sõitis Whalsayle esimese praamiga. Ta oli Laxos Shetlandi Mainlandi lääneterminalis ning ootas kail, kui laev Symbisterist tuli. Kedagi teist järjekorras ei olnud; sel hommikusel ajal toimus liiklus enamasti vastassuunas: inimesed tulid väiksematelt saartelt linna tööle, Whalsay põhikoolis käimiseks liiga vanad, ikka veel pooleldi magavad teismelised Lerwicki bussi peale. Jimmy vaatas lähenevat praami, ootas, kuni pool tosinat autot maha sõidab ja trobikond Andersoni keskkooli kuuenda klassi õpilasi neid ootava bussi juurde kõnnib, alles siis pani ta mootori käima. Täna töötas praami peal Billy Watt. Kogu meeskond koosnes Whalsay meestest; saartevahelistel praamidel oligi nii. Billy näitas Perezele auto koha kätte, vaatas, kuidas too aeglaselt laevale sõitis, nii et kaitseraud jäi raudrambist mõne tolli kaugusele, ning noogutas sõbralikult. Kui Billy Perezelt raha võtma tuli, ei küsinud ta, miks uurija saarele sõidab. Tal polnud vaja küsida: nüüdseks oli enamik Whalsay inimesi Mima Wilsoni õnnetusjuhtumist kuulnud.

Perez oli koos Billyga käinud kuuendas klassis, mäletas teda kui vaikset kahvatut poissi, kes oli alati oma prantsuse keelega hiilanud. Perez juurdles, kas Billy kasutab oma keeleannet ka saari külastavate välismaalastega suhtlemisel. Mitte et Whalsay oleks tegelikult turistikaardil olnud. Turistidel polnud mujal ööbida kui kämpinguonnis, mis veetles tudengeid ja matkaselle, või saare ainsas hotellis. Symbister oli tegus sadam, seal randus kaheksast Shetlandi saarte kalalaevast seitse. Seetõttu polnud Whalsay asukatel vaja elatise teenimiseks tassiga teed või käsitsi kootud käpikuid müüa. Nad säilitasid vanu külalislahkuse ja kudumise traditsioone, kuid sellega ei teenitud raha.

Sandy telefonikõne oli Pereze unest äratanud. Ärganu esimene reaktsioon oli olnud hirm, millel polnud tema kui detektiivi tööga mitte kui mingit pistmist. Tema pruut Fran oli lihavõtete aegu paariks nädalaks lõuna poole läinud ja oma tütre Cassie kaasa võtnud. „Mu vanemad pole teda mitu kuud näinud,” oli Fran öelnud. „Ja ma tahan kõigi sõpradega kokku saada. Siin elades on nii lihtne nendega sidet kaotada.” Perez teadis, et see on naeruväärne, kuid Londonile mõtlemine seostus tal ohuga. Nii et sellal, kui Fran mõtles teatriõhtutele sõpradega, jättes armastavad vanavanemad korvama kuudepikkust lapsehoidmisigatsust, oli mees mõelnud mahalaskmistele, pussitamistele, terrorismile.

Küllap valdas ärevus teda isegi magades, sest telefonihelin tekitas otsekohe paanika. Ta ajas end voodis istukile ja haaras toru; süda tagus nii, et mees virgus hetkega ja sai juba täiesti ärksaks. „Jah?”

Vaid selleks, et kuulda Sandy Wilsonit seosetult pomisemas, nagu suutis ainult tema, et kuulda mingit lugu oma perekonnast, kogemata tulistamisest, surnud vanaemast. Perez kuulas ühe ajupoolega, teist poolt uhtus aga kergendus, nii et ta tabas end laialt naeratamas. Mitte uudise peale, et vana naine on surnud, vaid pinge alt vabanemisest, teadmisest, et Frani ega Cassiega polnud midagi kohutavat juhtunud. Ta nägi, et kell öökapil on peaaegu kolm.

„Kust sa tead, et see oli õnnetus?” oli Perez Sandyt katkestades viimaks küsinud.

„Mu sugulane Ronald oli väljas küülikuid jahtimas ning nähtavus olnud tõesti kehv, nii et üsna selge ju, kuidas see võis juhtuda. Mida muud siin ikka arvata?” Paus. „Ronaldile meeldib naps.”

„Ja mida Ronald ise ütleb?”

„Ta ei saanud aru, kuidas see võis juhtuda. Ta on hea laskja ja ta ei tulistanud Mima valduse suunas.”

„Kas ta oli joonud?”

„Ta ütleb, et ei olnud. Mitte eriti.”

„Mida sina arvad?”

„Ma ei saa aru, mida muud võis juhtuda.”

Praamil tuli Perez autost välja ning läks trepist üles kinnisele tekile. Ta ostis automaadist tassi kohvi, leidis istekoha ning jälgis läbi räpase aknaklaasi, kuidas Whalsay koidust ja udust nähtavale ilmub. Kõik oli tuhmilt rohekashall. Ei värve ega selgeid kontuure. Shetlandi ilm, mõtles Perez. Kaldale lähemale jõudnud, suutis ta eristada mäejalamile rajatud majade kuju. Suured uhked majad. Ta oli üles kasvanud Whalsay asukate rikkusest pajatavate müütide najal ega teadnud, kui palju võis seal olla tõtt: Shetlandi saared olid tulvil lugusid maapõue peidetud aaretest ja trollide kullast. Näiteks räägiti, et kunagi muretsenud üks kippar suure kasumimaksu pärast, mida ta oleks pidanud tasuma, sellest hoidumiseks oli tal vaja ettevõtte arvelt raha kulutada. Jõuluhommikul kutsunud ta kogu laevapere sadamasse ning iga mees leidnud seal eest uhiuue Range Roveri, oma nimi peal. Perez ei mäletanud, et ta oleks näinud ühtegi Whalsay meest Range Roveriga sõitmas, ja paategi kasutati igal juhul ühiselt, aga lugu oli hea.

Sandy ootas Jimmyt sadamas oma autos. Perez nägi teda autost väljumas juba enne, kui praami otsad kinnitati. Sandy seisis, käed taskus ja kapuuts niiske ilma tõttu peas, kuni Perez oli autoga laevalt maha sõitnud, seejärel sammus tema juurde. Ta istus juhi kõrvalistmele. Perez nägi, et Sandy polnud silmatäitki maganud.

„Tunnen vanaema surma puhul kaasa!”

Esialgu ei järgnenud mingit reaktsiooni, seejärel muigas Sandy süngelt. „Umbes nii ta olekski tahtnud minna,” ütles ta. „Talle meeldis alati väike draama. Mõnes vanadekodus une pealt suremine poleks talle sobinud.” Sandy vakatas. „Aga ta poleks tahtnud, et Ronald selle pärast sekeldustesse satuks.”

„Kahjuks,” ütles Perez, „polnud see tema otsustada.”

„Ma ei teadnud, mida teha.” Sandy teadis harva, mida teha, aga tavaliselt ta seda ei tunnistanud. „See tähendab, kas ma oleksin pidanud Ronaldi vahistama? Küllap ta sooritas teatud mõttes kuriteo, või kuidas? Isegi kui see oli õnnetus. Haavlipüssi hooletu kasutamine ...”

Pereze arvates oli hooletust kohtus raske tõestada. „Minu meelest poleks sa pidanud midagi tegema,” ütles ta. „Pealegi oled sa ise asjasse segatud. Sina leidsid laiba ja sa tunned kõiki. See pole lubatud. Kindlasti pole sinu otsustada, kas Ronald arreteerida või mitte.” Minu otsustada ka mitte, mõtles ta. See on prokuröri rida. Prokurör pidi juhtumi vormiliselt lahendada võtma ning Jimmy ei tundnud seda naist küllalt hästi, et aimata, millise otsuse ta langetab. Jimmy auto tuuleklaas oli uduseks tõmbunud. Ta pühkis selle lapiga puhtaks. Nüüd oli väljas üksnes udu. Praam oli autod juba peale laadinud ja asutas tagasi Laxosse sõitma. Perez arvas, et saarte vahel edasi-tagasi sõitmine on lõõgastav töö. Võib-olla see oligi Billy Watti kütkestanud. Ehkki Jimmy oletas, et see muutub mõne aja pärast tüütuks.

„Tead, sa peaksid tagasi Lerwickisse minema,” ütles ta töökaaslasele. „Jäta see juhtum nüüd minu hooleks.” Kui juhtum oli olemas, ehkki tõenäoliselt ei olnud.

Sandy paistis õnnetu. Ta küll niheles istmel, kuid ei teinud nägugi, et kavatseks autost lahkuda. Perez juurdles, mis tunne oleks temal, kui kedagi tema perest tabaks nii ootamatu surm. Kui midagi juhtuks Frani ja Cassiega. Kord ammu olid mõlemad olnud liiga lähedalt seotud ühe juhtumiga, mille kallal ta töötas; Perez poleks iial suutnud kõigis oma mõtetes erapooletuks jääda ning andis vastutuse üle teisele ametnikule.

„Ma ei tunne Whalsayt,” ütles Perez pikkamisi. „Küllap oleks abiks, kui sa mõnda aega siin oleksid ja mulle paikkonda tutvustaksid. Kuid ära sekku. Tutvusta mind oma perele ja ole seejärel vagusi. Saad aru?”

Sandy noogutas tänulikult. Tema pikk hele tukk lehvis lauba kohal.

„Me jätame siis sinu auto siia, eks ole? Sa ei suuda juhtida. Lähme Setterisse ja vaatame, kust sa vanaema leidsid.”

„Ma liigutasin tema laipa,” tunnistas Sandy. „Oli pime ja külm, haava ma siis ei näinud. Ma arvasin, et ta on haige ja võib veel elus olla. Anna andeks.”

Hetkeks sugenes paus. „Ma ise oleksin just samamoodi toiminud,” ütles Perez.

Sandy juhatas Pereze oma vanaema maja juurde. Perez võis need korrad, kui ta oli Whalsayl käinud, ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kord oli siin ette tulnud vandaalitsemist – ühele võidusõidujaulile oli auk sisse tehtud ja alus siis sadamasse jäetud. Kedagi teist polnud parasjagu võtta ja Jimmy oli huvi pärast asja uurima tulnud. Siis oli Sandy tema ja Frani oma sünnipäevale kutsunud – peole, mille olid Lindby kultuurimajas korraldanud Sandy vanemad. Perez teadis, et eelmisel õhtul oli Sandy oma nooremate sõpradega Lerwickis olnud, kuid sinna polnud Perezt kutsutud. Whalsay sünnipäev oli vanamoeline kogukonnapidu: keedetud lambaliha tuhlistega, ansambel, tants. See oli Perezele meenutanud lärmakaid, kuid südamlikke tantsupidusid kodusaarel Fair Isle’il.

Tema harvad retked Whalsayle polnud talle andnud mingit õiget ettekujutust ei saare geograafiast ega sealsete inimeste omavahelistest suhetest. Väljastpoolt tulijad näevad Shetlandi saari ühtse kogukonnana, mõtles ta, aga asi pole sugugi nii. Kui paljud neist, kes elavad Lerwickis, on kunagi käinud Fair Isle’il või Foulal? Mõned Biddista asukad suutsid kümneid aastaid oma saladusi endale hoida. Kaugemalt tulijad on siin alati seiklushimulisemad kui me ise.

Sandy juhatas, et Symbisterist tuleks sõita paremale pööravat teed mööda, ja peagi olid nad saare lõunarannikul Lindbys. Asula koosnes veepiirini ulatuvatest hajusatest taludest, mida ümbritsesid vanade lagunenud hoonete murenevad seinad. See polnud küla inglise mõistes, vaid ainult pool tosinat enamasti suguluses olevat peret, keda eraldasid ülejäänud Whalsayst lammaste karjatamiseks kasutatav kõrgendik, turbavõtukoht ja kõrkjatega ääristatud lahesopp.

Setter meenutas Perezele samuti vanu aegu kodusaarel, väikest talukohta, mida pidas vana mees, kellel töö oli hakanud üle jõu käima, kuid kes ei lasknud kellelgi end aidata.

Keegi oli kanad välja lasknud, märjad ja sopased linnud siblisid ukse juures umbrohusel maalapikesel. Kõik oli korratu ja umbekasvanud. Lehmalauda seina ääres roostetas iidne, nüüdseks juba tuvastamatu põllutööriista osa. Tänapäeval tahtsid inimesed paremat sissetulekut, kui seesugune väike maaomand anda suutis.

Fair Isle’il olid lõuna poolt tulijad mõne talu üle võtnud ja rajanud väikeettevõtteid: infotehnoloogia, mööbli valmistamine, paadiehitus. Leidus isegi uusasukaid Ameerika Ühendriikidest. Jimmy teadis, et ta on halemeelne romantik, aga talle meeldis vana eluviis.

„Mis sellest kohast nüüd saab?” küsis ta Sandylt. „Kas see oli su vanaema oma või oli ta rentnik?”

„See oli tema jagu. On alati tema jagu olnud. Ta päris selle oma vanaemalt.”

„Kuidas tema mehega on?”

„Tema suri väga noorelt. Mu isa oli alles poisike.”

„Kas vanaemal oli testament tehtud?”

Tundus, et see mõte vapustas Sandyt. „Koht jääb mu isale,” ütles ta. „Vanaemal polnud teisi lähisugulasi. Mina ei tea, mida isa sellega teeb. Vahest võtab maa kasutusele ja müüb maja maha.”

„Sa ütlesid, et sul on sugulane – Ronald. Kas temal pole pärimisväljavaateid?”

„Ronald on mu sugulane ema poolt. Tema ei võida Mima surmast midagi.”

Nad seisid ikka veel maja ees. Perez oli see, keda kohalikud nimetasid mustaks shetlandlaseks; tema esiisa oli maale uhutud Hispaaniast tulnud, kuid lähikonnas uppunud Armaada laevalt. Ta oli pärinud perekonnanime, tumedad juuksed ja vahemerelise nahatüübi. Nüüd tundis ta, kuidas külm kontidesse tungib, ja arvas, et on pärinud ka armastuse päikesepaiste vastu. Ta ei jõudnud suve ära oodata.

„Me peaksime aia, kust laip leiti, lindiga eraldama,” ütles Perez leebelt. „Isegi kui prokurör peab juhtumit õnnetuseks, tuleb seda praegu käsitleda kui võimalikku kuriteopaika.”

Sandy tõstis pilgu ja vaatas talle ühtäkki kohkunult otsa. Perez taipas, et viide tavapärasele politseitööle oli Mima surma taas tõeliseks teinud.

Sandy lükkas ukse lahti ja nad astusid kööki. Jälle naasis Perez oma lapsepõlve. Tema vanavanemad ja paar vanaldast tädi olid sellistes majades elanud. Teda kandsid minevikku niihästi lõhnad kui ka mööbel: siin valitses söetolmu ja turbasuitsu, erilise seebi, niiske villa lõhn. Vähemasti oli toas soe. Pliidi koldes olid söed ilmselt eelmisel õhtul kinni kaetud ja sealt õhkus ikka veel küllaga soojust. Perez jäi selle ette seisma ning asetas käed kaetud pliidiplaadile.

„Ma ei tea, mis lehmast saab,” ütles Sandy ühtäkki. „Mu isa lüpsis teda täna hommikul, aga ma tean paganama hästi, et ta ei taha seda iga päev kaks korda teha.”

Perez eemaldus vastutahtsi pliidist.

„Lähme välja,” ütles ta. „Sa võiksid mulle näidata, kus ta suri.”

„Ma mõtlen kogu aeg, et kui ma poleks seda viimast napsu võtnud, oleksin vahest õigeks ajaks siia jõudnud ja ta päästnud,” ütles Sandy. „Võib-olla oleksin üldse keelanud tal välja minna.” Ta vakatas. „Aga ma astusin sisse ainult selleks, et kaineks saada, enne kui vanematekoju tagasi lähen. Kui ma oleksin otse koju läinud, oleksin järgmisel hommikul esimese praamiga ära sõitnud ja keegi teine oleks ta leidnud.” Ta vakatas. „Ta helistas mulle sel nädalal ja küsis, millal ma koju tulen. „Tule külla ja võta koos minuga üks klõmakas, Sandy. Me pole ammu juttu ajanud.” Ma oleksin pidanud õhtu temaga veetma selle asemel, et poistega Pier House’i minna.”

„Mida ta nii hilisel ajal väljas tegi?” küsis Perez. Ta püüdis kujutleda, mis võis pärast pimeduse saabumist viia vanaldase naise sooja tule äärest märjale külmale põllule.

„Nööril oli pesu. Võib-olla ta läks seda ära tooma.”

Perez ei lausunud sõnagi. Sandy tegi talle maja ümber ringkäigu. Pesu oli ikka veel nööril, nüüd juba nii märg, et tilkus nööri alla rohule. See oli pigem konarlik rohumaa kui aed, ehkki pesunööriga kõrvuti samas suunas jooksev maariba oli taimede istutamiseks üles kaevatud. Sandy nägi, et Perez silmitseb seda. „Seda tegi mu isa. Mima tahtis panna vao tuhlist ja teise kaali. Ta pani lehma söötmiseks igal aastal ka kapsaid lavasse.”

„Pesukorvi ei ole,” ütles Perez. „Kui ta oleks välja pesu järele tulnud, kuhu ta siis selle oleks pannud?”

Sandy vangutas pead, nagu ei saaks aru, miks selline üksikasi tähtis on.

„Mis seal toimub?” Perez nookas kaevandite poole põlluservas.

„Arheoloogilised väljakaevamised. Üks magistrant uurib seda doktoritöö raames. Ta on mõned järgmised kuud siin, töötab koos abilisega. Kaks neidu. Nad olid möödunud aastal mõne nädala siin ja tulid alles hiljuti tagasi. Praegu elavad nad Kalurionnis. Sel aastaajal pole palju neid, kes tahaks seal ööbida. Üks professor käib aeg-ajalt asjade käigul silma peal hoidmas. Ta on praegu siin, elab Pier House’i hotellis. Ta tuli koos tüdrukutega.”

„Me peame temaga rääkima,” ütles Perez.

„Ma arvasin, et sa tahaksid seda teha. Ma astusin su praami oodates Pier House’ist läbi. Mees ütles, et saab siin meiega kokku.”

Perezt üllatas, et Sandy oli nii palju algatusvõimet ilmutanud, juurdles, kas peaks teda kiitma või kõlaks see vaid üleolevalt. Kontoris peeti Sandyt alati omalaadseks naljanumbriks. Perez oli aegajalt temasse samamoodi suhtunud. Ta mõtles ikka veel, kuidas vastata, kui üks suur kogu udust välja ilmus, nagu oleks Sandy mehest rääkides ta esile mananud. Tal oli seljas täispikk Barbouri jopp, jalas suured saapad. Ta oli suur mees, väga heleda peaga, pöetud juustega. Ta lähenes neile, käsi pikal. „Tere! Mina olen Paul Berglund. Te tahtsite minuga rääkida.”

Võõrapärasest nimest hoolimata oli tal Põhja-Inglismaa hääldus. Vali hääl sobis sellele mehele. Perez polnud kindel, mida ta oli teadlase puhul oodanud. Mitte sellist suurt, kindla jutu ja pöetud peaga meest.

„Sandy ilmselt selgitas, et eile öösel juhtus siin õnnetus,” ütles Perez. „Me eelistaksime, et teie tudeng täna siit eemale hoiaks.”

„Pole probleemi. Hattie ja Sophie tulevadki varsti tööle. Ma jään siia ja räägin neile, mis juhtus. Kas ma võin majas oodata? Ilm on rõskevõitu.”

Hetkeks Perez kõhkles, meenutas siis, et tegemist on õnnetuse, mitte millegi enamaga. Poleks tark seda üle dramatiseerida. „Kas tohib, Sandy?”

Sandy ei kõhelnud. Jälle see Whalsay külalislahkus. „Muidugi. Miks mitte?”

Berglund keeras ringi ja jättis nad omavahele. Perez tundis end veidi naeruväärsena, sest kohtumine oli olnud nii põgus, aga praegu ei osanud ta mehelt midagi erilist küsida. Arheoloogia kohta pärides oleks ta oma võhiklust näidanud. Pealegi, mis seost sai arheoloogide tööl olla Mima Wilsoni surmaga? Selle asemel suunas ta oma küsimused Sandyle.

„Kas tudengid on midagi leidnud?” Perezt huvitas mõte kaevamistega elatist teenida. Talle tundus, et ta naudiks seda. Üksikasjalik, piinlikult täpne liikumine teiste inimeste elus. Kui juhtum oli sobiv, meeldis talle tema töös üle kõige just see.

Sandy kehitas õlgu. „Ma pole kuigi suurt huvi tundnud,” vastas ta. „Ma ei usu, et siin midagi erilist oli. Mõni potikild. Ei midagi põnevat. Ehkki nad leidsid paar nädalat tagasi vana kolba. Val Turner, kultuuripärandi fondi arheoloog, tuli jaoskonda sellest ette kandma. Ta ütles, et ilmselt pole leid kahtlane, ja prokurör ei tundnud huvi.”

Perezele justkui meenus, et ta oli sööklas selleteemalist jutuajamist kuulnud.

„Mu ema oli siin, kui nad selle välja kaevasid.” Sandy hääl oli kolbast rääkides elavamaks muutunud, kuid Pereze meelest oli Sandy erutamiseks vaja aaret. Kullakange. Kalliskive. Ta oli ikka veel nagu poisike.

Nad seisid hetke ja vaatasid maasse kaevatud auku, õlad niiskuse tõttu kühmus. Nagu leinajad lahtise haua ees, mõtles Perez.