Читать книгу Punased luud - Ann Cleeves - Страница 6

„Anna Clouston sünnitas eile õhtul lapse,” ütles Mima. „Ilmselt oli sünnitus raske. Anna oli kakskümmend tundi tuhudes. Ta jäetakse mõneks päevaks sisse, et tal silma peal hoida. See oli poiss. Veel üks mees, kes võib Cassandra üle võtta.” Mima heitis Hattiele vandeseltslasliku pilgu. Tundus, nagu pakuks see Mimale lõbu, et Annal oli raske sünnitus. Mimale meeldisid kaos, korratus, teiste inimeste ebaõnn. See andis talle ainet keelepeksuks ja hoidis teda elus. Vähemasti nii väitis ta oma köögis istudes ja teetassi või viskiklaasi taga kõkutades ning Hattiele saare sündmustest pajatades.

Hattie ei teadnud, mida Anna Cloustoni lapse kohta öelda; ta polnud laste võlust kunagi aru saanud ega mõistnud neid. Laps oleks lihtsalt veel üks tüsistus. Nad seisid Setteris, majatagusel põllul. Kevadise päikesevalguse uhk valgustas sinisest kilest ajutist tuulevarju, käru, lindiga märgitud kaevandeid. Hattie nägi neid justkui esimest korda ning mõtles, kuidas nad olid taluvalduse selle otsa segi keeranud. Enne kui tema oma ülikooli meeskonnaga kohale jõudis, oli Mimale avanenud vaade üle madala kallaka aasa lahesopini. Nüüd oli paik isegi kevade algul porine nagu ehitusplats ning Mima vaadet häiris prahihunnik. Käru oli rohu sisse roopad vajutanud.

Hattie suunas pilgu üle segadiku silmapiiri poole. See oli kõige lagedam arheoloogiliste väljakaevamiste plats, kus ta iial oli töötanud. Shetland oli üksainus taevas ja tuul. Siin ei pakkunud varju ükski puu.

Ma armastan seda kohta, mõtles ta äkki. Ma armastan seda rohkem kui ühtegi teist paika maailmas. Ma tahan siin veeta oma ülejäänud elu.

Vanusest hoolimata üllatavalt nõtke Mima oli pesu nöörile riputanud. Ta oli nii pisike, et pidi nöörini ulatumiseks end välja sirutama. Hattie meelest nägi ta välja nagu laps, kes kikivarvul keksleb. Pesukorv oli tühi. „Tule sisse ja söö hommikust,” kutsus Mima. „Kui sa natuke kaalus juurde ei võta, siis viib tuul su minema.”

„Pada ja katel,” lausus Hattie, järgnedes Mimale läbi rohu maja juurde. Ja Hattie arvates nägi tema ees traaviv Mima nii habras ja õrn välja, et torm võinuks ta õhku tõsta ja merele kanda. Minnes rääkis ja naeris Mima kogu aeg ning tuul keerutas teda nagu tuulelohe saba, kuni ta silmist kadus.

Köögi aknalaual potis õitsesid hüatsindid ja nende lõhn täitis toa. Need olid kahvatusinised, valgete triipudega.

„Ilusad.” Hattie lükkas kassi toolilt maha, et saaks istuda, ja võttis laua ääres istet. „Kevadised.”

„Ma ei saa tegelikult nende mõttest aru.” Mima küünitas end, et riiulilt kastrul võtta. „Need on inetud lilled ja nad haisevad. Evelyn kinkis need mulle ja arvas, et peaksin tänulik olema. Aga ma teen neile varsti otsa peale. Ma pole seni veel ühtegi toataime ellu jätnud.”

Evelyn oli Mima minia ja ohtrate kaebuste sihtmärk.

Kõik nõud ja söögiriistad Mima majas olid veidi räpased, ometi sõi tavaliselt nii nõudlik, nii heitliku isuga Hattie alati kõike, mida Mima talle valmistas. Täna tegi Mima munaputru. „Kanad munevad jälle hästi,” ütles ta. „Sa pead mõne muna Kalurionni kaasa võtma.” Munad olid sõnnikused ja külgekleepunud õlekõrtega, kuid Mima lõi need otse kaussi ja hakkas neid kahvliga kloppima. Läbipaistvat munavalget ja tumekollast rebu pritsis vahariidest laudlinale. Sama kahvliga kaapas Mima pakist tüki võid ja kukutas selle Rayburni pliidil olevale pannile. Või särises ja Mima kallas munad sisse. Ta viskas paar viilu leiba otse pliidiplaadile ja peagi oli tunda kõrbelõhna.

„Kus Sophie siis täna hommikul on?” küsis Mima, kui nad sööma hakkasid. Tal oli suu täis ja valehambad ei sobinud päris hästi suhu, niisiis läks Hattiel natuke aega, enne kui ta aru sai, mida teine ütles.

Sophie oli väljakaevamistel Hattie abiline. Tavaliselt tegeles Hattie planeerimise ja ettevalmistustega. Lõppude lõpuks oli see tema doktoritöö, tema projekt. Ta tahtis iga hinna eest kõik õigesti teha. Kuid sel hommikul oli ta innukalt vara väljakaevamiste platsile kippunud. Vahetevahel oli hea Sophiest eemale pääseda ning sama palju rõõmustas Hattie võimaluse üle Mimaga nelja silma all lobiseda.

Sophie meeldis Mimale. Eelmisel hooajal olid tüdrukud kogukonnakeskusse tantsupeole kutsutud ning Sophie oli olnud peo hing, nii et mehed olid lausa järjekorda võtnud, et temaga kaheksases riilis jalga keerutada. Ta oli nende kõigiga flirtinud, isegi abielumeestega. Hattie oli taunivalt ja murelikult, ent ka armukadedana pealt vaadanud. Mima oli Hattiele selja tagant ligi astunud ning talle üle valju muusika kõrva karjunud: „See plika meenutab mulle mind ennast selles eas. Mehed tunglesid ka minu ümber. Talle on see kõik lihtsalt väike lõbu. See ei tähenda midagi. Sa ise peaksid ka natuke rõõmsam olema.”

Kuidas ma talvel Whalsay järele igatsesin! mõtles Hattie. Kuidas ma Mimast puudust tundsin!

„Sophie töötab natuke aega Kalurionnis,” vastas ta. „Paberitöö. Tead küll. Ta tuleb varsti.”

„Nii?” päris Mima, linnusilmad kruusiserva kohal säramas. „Kas sa leidsid endale sedaaegu mehe, kui ära olid? Vahest mõne kena välimusega akadeemiku? Kellegi, kes neil pikkadel talveöödel sulle voodis sooja teeks?”

„Ära noki, Mima.” Hattie lõikas röstsaial nurga ära, kuid jättis selle söömata. Tal polnud enam kõht tühi.

„Võib-olla peaksid endale saarelt mehe otsima. Sandy pole ikka veel naist leidnud. On temast hullemaidki. Vähemasti on tal rohkem elu sees kui ta emal.”

„Evelynil pole häda midagi,” ütles Hattie. „Ta on meisse hästi suhtunud. Mitte iga saareelanik pole kaevamisi toetanud, aga tema on alati meie eest seisnud.”

Kuid Mima polnud veel valmis Hattie armuelu teemat sinnapaika jätma. „Vaata ette, tüdruk. Sa leiad endale õige mehe. Sa ei taha haiget saada. Mina tean sellest kõike. Minu Jerry polnud pühak, kelleks teised teda pidasid.” Siis läks ta murde peale üle. „Tiad, ilma meheta saab elada. Mina olen piagu kuuskend aastat ilma meheta eland.”

Ja Mima pilgutas silma, pannes Hattie mõtlema, et ehkki Mima võis tõesti kirjade järgi kuuskümmend aastat ilma abikaasata elanud olla, oli tema ellu mehi ilmselt küllaga jagunud. Hattie juurdles, mida vana naine sellega veel öelda tahab.

Niipea kui nõud said pestud, läks Hattie tagasi väljakaevamisplatsile. Mima jäi tuppa. Oli neljapäev, päev, mil ta võõrustas Cedricut – meesterahvast, kes tal külas käis. Hattie oli talv läbi selle paiga peale mõelnud ning need mõtteheietused olid teda soojendanud nagu armsam. Kiindumus arheoloogiasse, saarde ja selle rahvasse olid tema mõtetes kokku sulanud: Whalsay, üksainus projekt ja üksainus püüdlus. Esimest korda mitme aasta jooksul tundis ta kõditavat erutust. Tõesti, mõtles Hattie, mul pole vähimatki põhjust nii arvata. Mis minuga lahti on? Ta tabas end laialt naeratamas. Ma pean ennast jälgima. Inimesed arvavad, et ma olen hull, ja panevad mu jälle luku taha. Kuid see sundis teda veelgi laiemalt naeratama.

Kui Sophie kohale jõudis, pani Hattie ta proovikaevandit ette valmistama. „Kui Evelyn tahab aidata, peaksime teda õpetama seda õigesti tegema. Puhastame põhikaevandist eemal prooviala.”

„Kurat, Hat! Kas meil on teda oma platsile tõesti vaja? See tähendab, ta on üsna lahke, aga tõeline tüütus.” Pikkade kollakaspruunide juustega Sophie oli pikka kasvu ja heas vormis. Ta oli talvel Alpides puhkemaja teenijatüdrukuna töötanud, et sõpra aidata, ning tema ihu oli pruun ja õhetav. Sophie oli sundimatu ja rahulik ning sai kõigega hõlpsasti hakkama. Ta tekitas Hatties neurootilise logardi tunde.

„Shetlandil on meie töö üheks tingimuseks kogukonna kaasamine,” ütles Hattie. „Sa tead seda.” Oh jumal, mõtles ta, nüüd on mu jutt nagu keskealisel kooliõpetajal. Nii ülespuhutud!

Sophie ei vastanud. Ta kehitas õlgu ja jätkas tööd.

Hiljem ütles Hattie, et ta läheb Utrasse, et Evelyniga kaevamistööde väljaõppest rääkida. See oli ettekääne. Tal polnud mahti olnud Lindbys oma lemmikpaikades ära käia. Päike paistis ikka veel ja Hattie tahtis ilusat ilma igati ära kasutada. Kui ta majast möödus, sõitis Cedric parajasti oma autoga ära. Mima oli köögiaknal ja lehvitas mehele. Hattiet nähes tuli ta ust avama.

„Kas tuled tuppa ja jood tassi teed?”

Kuid Hattie arvates tahtis Mima temalt lihtsalt veel mõne infokillu välja pigistada ja omalt poolt nõuandeid jagada. „Ei,” vastas ta. „Täna pole mul aega. Kuid Sophie teeb varsti puhkepausi, tahad ehk teda seltsi kutsuda.”

Ja Hattie sammus edasi mööda rada, päike nägu soojendamas, tundes end nagu laps, kes koolist poppi teeb.