Читать книгу Punased luud - Ann Cleeves - Страница 7

Anna laps veetis oma elu esimese öö intensiivravipalatis. Ämmaemandad ütlesid, et muretsemiseks pole vähimatki põhjust. Väikesel armsal poisil pole viga midagi. Kuid ta vajas hingamisel ikka veel veidi abi ning teda pidi natuke aega kuvöösis hoidma. Pealegi oli Anna kurnatud ja vajas puhkust. Hommikul toovad nad lapse tema juurde ja aitavad tal teda toita. Pole mingit põhjust, miks nad mõlemad ei võiks mõne päeva pärast kodus olla.

Anna magas hooti, vajus unne ja ärkas jälle. Arst oli talle veel valuvaigisteid andnud ning tema unenäod olid väga eredad. Kord äkki ärgates juurdles ta, kas selline tunne võiks olla uimasteid tarvitades. Ülikoolis polnud see pahe teda kunagi ahvatlenud. Talle oli alati tähtis selge mõistuse juures püsida.

Anna tajus, et Ronald on tema kõrval. Paaril korral kuulis ta meest mobiiltelefoniga rääkimas. Ta arvas, et mees räägib oma vanematega. Anna tahtis talle öelda, et ta ei tohiks haiglas telefoni kasutada, kuid unisus sai temast võitu ja sõnad ei kõlanud arusaadavalt.

Anna ärkas, kui valgeks läks, ja tundis end palju kosunumalt, küll veidi muserdatult ja vaevatult, kuid virgena. Ronald magas sügavalt nurgas toolil, pea kuklas, suu lahti, ja norskas valjusti. Ilmus ämmaemand.

„Kuidas mu lapsuke elab?” Nüüd oli Annal raske uskuda, et laps on olemas, et ta polnud kogu sünnitamise kogemust ette kujutanud. Ta tundis, nagu oleks eelmisest õhtust täiesti distantseerunud.

„Ma toon ta teie juurde. Praegu läheb tal väga hästi, ta hingab ise normaalselt.”

Ronald liigutas toolil ja ärkas samuti. Lõuaorasega, pilk magamisest veidi mõttelage, nägi ta välja nagu tema isa.

Laps lebas plastkastis, mis meenutas Annale kalakasti. Ta lamas selili. Tema nahk oli kergelt kollakas; Anna oli raamatuid lugenud ja teadis, et see on normaalne. Poisi keha kattis tume ude ja kummalgi peapoolel oli roosa laik.

„Ärge selle pärast muretsege,” ütles ämmaemand. Ta pidas endastmõistetavaks, et suudab Anna mõtteid aimata. „See on tangisünnituse tagajärg. See kaob mõne päevaga.” Ta võttis lapse sülle, mähkis teki sisse ja ulatas Annale. Anna langetas pilgu tillukesele laitmatule kõrvale.

„Kas hakkame talle süüa andma?”

Ronald oli nüüd täiesti ärkvel. Ta istus Anna kõrvale voodile ämmaemanda vastu. Ta sirutas sõrme ja vaatas, kuidas laps sellest kinni haaras.

Ämmaemand näitas Annale, kuidas on kõige parem last toita. „Võtke padi niimoodi sülle, hoidke selle käega tema pead ja suunake ta sedasi rinnanibu juurde ...” Anna, kes oli tavaliselt praktilistes asjades väga pädev, tundis end kohmaka ja saamatuna. Siis haaras laps temast kinni ja hakkas imema ning Anna tundis lausa kõhuga, kuidas poiss tõmbab.

„Vaat nii,” ütles ämmaemand. „Teil on loomulikku annet. Kui kõik läheb hästi, võite juba homme koju saada.”

Kui naine oli läinud, istusid vanemad endiselt voodil ja vaatasid last. Poiss uinus ühtäkki sügavalt, Ronald tõstis ta ettevaatlikult üles ja pani tagasi plasthälli. Annale oli antud eraldi palat vaatega hallidele majadele ja merele. Nad mõtlesid välja kuulutuse teksti, mis võiks Shetland Timesis ilmuda.

„20. märtsil sündis Ronald ja Anna Cloustonil poeg James Andrew, Lindbyst pärit Andrew ja Jacobina Cloustoni ning Inglismaalt Herefordist pärit James ja Catherine Browni esimene lapselaps.”

Jamesi sünniaeg oli planeeritud, nagu oli planeeritud kõik Anna elus. Ta arvas, et kevad on lapse ilmaletoomiseks ideaalne aeg ning Whalsay on lapse kasvatamiseks imehea koht. Sünnitus oli olnud valusam ja verisem, kui ta oli ette kujutanud, kuid nüüd oli see möödas, ja polnud ühtki põhjust, miks nende pereelu poleks pidanud sujuma.

Ronald ei saanud silmi pojalt ära. Anna oleks pidanud aimama, et mehest võib saada jumaldav isa.

„Miks sa ei võiks koju minna?” küsis Anna. „Käi duši all ja vaheta riided. Kõik tahavad uudiseid kuulda.”

„Võiksin minna küll.” Anna sai aru, et mees ei tunne end haiglas mugavalt. „Aga kas ma peaksin sind täna õhtul vaatama tulema?”

„Ei,” vastas Anna. „Tee on nii pikk, praamisõit veel pealekauba. Sa pead hommikul vara kohal olema, et meid koju viia.” Annale tundus, et ta tahaks veidi aega pojaga kahekesi olla. Ta naeratas, kujutledes, kuidas Ronald saarele tiiru peale teeb, tulvil uudiseid sünnitusest ja pojast. Ta peab kõik sugulased läbi käima, korrutama lugu sellest, kuidas naisel veed ära tulid, kui nad parajasti Co-opi poes olid, rääkima raskest sünnitusest ja karjuvast lapsest, kes maailma kisti.