Читать книгу Punased luud - Ann Cleeves - Страница 5

Anna tegi silmad lahti ning nägi verest viirulist ja läikivat kätepaari. Nägu polnud näha. Kõrvus kajas läbilõikav kisa. Alguses arvas Anna, et ta on Utras ning Ronald aitab Josephil jälle siga tappa. See oleks selgitanud verd, punaseid käsi ja kohutavat kiledat häält. Siis taipas ta, et tema ise kisendab.

Keegi asetas kuiva käe tema laubale ja pomises sõnu, millest ta aru ei saanud. Ta nähvas mehele vastuseks mingi rõveduse.

Valu ei läinud üle.

Selline tunne on surres.

Küllap rohu mõju hakkas lõppema, sest kui Anna jälle eredasse kunstlikku valgusse silmad avas, tabas teda selgusehoog.

Ei, selline tunne on sünnitades.

„Kus mu laps on?” Ta kuulis oma sõnu, mis olid petidiini tõttu veidi pudised.

„Tal oli hingamisega raskusi. Me andsime talle äsja natuke hapnikku. Tal pole viga midagi.” Naisterahva hääl. Shetlandlanna, veidi üleolev, kuid veenev, ja see oli kõige tähtsam.

Kaugemal naeratas kohmetult mees, kelle küünarnukil oli verd.

„Andke andeks,” ütles ta. „Platsenta peetus. Parem oli see siinsamas välja võtta kui teid operatsioonisaali saata. Ma arvasin, et pärast tangisünnitust te enam seda ei sooviks, aga küllap seegi variant polnud kuigi meeldiv.”

Anna mõtles jälle Josephi peale, poegivatele lammastele, ronkadele, kes lendavad minema, emakook nokas ja küüniste vahel.

Ta polnud seda oodanud. Ta polnud arvanud, et sünnitamine on nii valus ja verine. Ta pööras pead ja nägi Ronaldit; mees hoidis ikka veel tema kätt.

„Anna andeks, et ma sind sõimasin,” ütles Anna.

Ta nägi, et mees on nutnud. „Ma kartsin kohutavalt,” ütles Ronald. „Ma arvasin, et sa sured.”