Читать книгу Kes teisele auku kaevab - Ann Granger - Страница 2

Mõnda aega pärast tema lahkumist ootas poiss kirja, valvates vana kaitsevalli otsas postifurgooni tulekut. Ta võttis oma südameasjaks istuda seal teisipäeva hommikuti, sest tal oli teooria, et naine kirjutab nädalavahetusel ja paneb kirja posti laupäeva õhtul või esmaspäeva varahommikul. Ta ju kindlasti teab, et poiss muretseb, kas temaga on ikka kõik korras ning kas tal on raha ja koht, kus elada. Niisiis oli poiss kindel, et kiri tuleb.

Päevahakul seal üleval niiskel rohul istudes tundusid kõik ümbritseva maastiku värvid justkui äsja pestuna. Kuna üle muldvalli puhus jahe tuul, oli poisil seljas pullover, mille naine talle viimase asjana oli kudunud ja mille palmikumustrit ta nüüd sõrmedega silus. Ta meenutas, kuidas naine oli istunud seda kududes heas valges kohas akna juures.

Poiss teadis, et neljateistkümneaastasena pole ta enam laps ja peaks saama ilma temata hakkama, täpselt nii, nagu ta oli öelnud. Kuid sisimas tundis ta siiski kummalist valu, kui ta naise peale mõtles.

Poiss nägi peaaegu igal hommikul väikest punast, kasti moodi kaubikut piki teed, kivimurrust mööda, lähemale logistamas. Mõnikord toodi farmi kirju. Kaubik ilmus künka tagant ja poiss, süda tagumas, oli valmis selle juurde tormama. Kuid juht raputas vaid naeratades pead ja lisas kiirust. Poisi jaoks ei olnud ühtegi kirja. Kohutav tühjusetunne tuli tagasi, kui ta määrdunud ja kastest niiskete pükstega alla, tee peale läks, et koolibussi oodata.

Selliste päevade õhtul sirvis ta salamahti kaminakella taha topitud lahti tehtud kirju, et näha, kas naine pole mitte isale kirjutanud. Aga kui kiri oligi seal olnud, oli isa selle ära peitnud, vahest sellepärast, et see oli hinnaline ka isa jaoks. Ta ihkas küsida. Ta oleks tahtnud teada, kas ka isa ta valu jagab. Kuid kuna mõlemal juhul oleks ta ilmselt nina pihta saanud, hoidis ta oma küsimused ja tunded endale.

Ühel teisipäeval, kui poiss üles ärkas, teadis ta oma südames, et kiri ei tule talle kunagi. Ta arutles, kas see oli tema süü ja kas ta oli naist kuidagi pahandanud. Ta ei läinud tol päeval varakult välja kaitsevalli peale ootama, ega ka ühelgi teisel päeval enam. Ta tegeles edasi suurekssaamisega. Kuid ta ei unustanud naist iialgi ja lootis, et kus iganes ta nüüd ka oli, on ta seal õnnelik ja võib-olla – lihtsalt juhuslikult – mõtleb ka tema peale.