Читать книгу Kes teisele auku kaevab - Ann Granger - Страница 6

„Veel kohvi?” pakkus Ursula. „Likööri või piisake brändit?”

„Suur tänu, kuid ei. Ma jään magama.”

Meredithi hirm tukkuma jääda oli vägagi põhjendatud. Toby oli kesköö paiku koju tagasi tulnud ja kella üheni oma rokkmuusikat mänginud. Meredith oli vara tõusnud, et siia sõita. Praetud tall piparmündikastmes ja vahukoorega marjapuding olid ta oimetuks teinud. Nüüd istus ta koos Ursulaga perekonna meeldivas aias ning soe päike mõjus kui uimasti. Meredith tegi uuesti katset kõne all oleva probleemiga tegeleda.

„Ma võiksin sulle kutsumata külalistest üht-teist rääkida!” poetas ta.

„Mitte sellistest nagu meie New Age’i kamp! Neid on väga raske paigast liigutada. Seadused on nii keerulised. Nad on eravalduses, selles on asi. Muidugi on see loata sissetung, kuid see on tsiviilasi ja politsei ei ole huvitatud siin liiga karmi käega tegutsemisest. Karavanis on ka väikesi lapsi ja olukord võib vägivaldseks muutuda. Kuid nende viibimisest kaevekohale nii lähedal võib tekkida lausa katastroof.”

„Ma tunnen tõesti kaasa, usu mind!” Meredith nägi vaimus pilti Tobyst, kes magab siruli välivoodis, tühjad õllepurgid prügikastis. Ta rääkis Ursulale Tobyst. „Kuigi see pole päris seesama. Kuid ta on seal ja ilmselt kavatseb ta sinna ka jääda.”

„Ma vean kihla, et sinu politseinikule see ei meeldi!”

„Minule ei meeldi! Muuseas, Alan ei ole „minu” politseinik! Ja Toby mulle täitsa meeldib. Ta on lihtsalt uskumatult lohakas ja lärmakas.”

„Siis on ju meil mõlemal probleeme.” Ursula vaikis hetke ja keerutas lusikat näppude vahel. „Ma poleks pidanud sind oma jamaga tülitama ja sind kaugelt Londonist siia kupatama. Ma ütlesin kõigile, et kirjutan täna oma märkmeid ümber. Ma ei suudaks teistega koos olla, eriti mitte Daniga.”

„Selleks sõbrad ongi.” Meredith silmitses Ursulat. „Mul oli hädasti vaja korterist välja pääseda, nii et see külaskäik on päästerõngas! Aga kui sa oled selle teise asja rääkimise koha pealt meelt muutnud… sest midagi on lahti, on ju? Ja see on sulle tähtsam kui too eelmine?”

„Jah,” lausus Ursula vaevukuuldavalt. „Ma pole meelt muutnud. Ma pean kellelegi rääkima, pigemini siis sulle.” Ta raputas õnnetu näoga pead. „Ma olen ikka täielik lollpea olnud.”

„Seda on ennegi paaril korral öeldud! Kui see on mingi südameasi, siis anna aga aega. See on ainuke ravi.”

„See pole midagi sellist. Aeg võib siin oluline olla.”

Meredith kuulas, kui sõbranna talle oma loo jutustas.

„Võib-olla sa praed ennast olematu asja pärast, Sula,” ütles ta, kui Ursula oli loo lõpus kohmetunult takerduma jäänud. „Abielupaarid tõepoolest tülitsevad ning üks või teine võib kas ajutiseks või ka igaveseks minema kõndida. See on piinlik ja inimesed esitavad küsimusi, niisiis mõtleb teine vabanduse välja. Dan ütles, et ta naine sõitis Bamfordi oma ema juurde. Tõsiasi, mille sa tuvastasid – et ta seda ei teinud –, ei pruugi tingimata midagi kurjakuulutavat tähendada.”

„Ma tean! Kuid nüüd on ta juba mitu päeva ära, ja kui see oli tema käekott, mida ma nägin, siis ei ole tal ei krediitkaarte ega autovõtmeid. Ja ära unusta korrektuurpoognaid! Ükskõik kui logisev nende abielu ongi, Dan ja Natalie on mõlemad oma elukutsele pühendunud. Natalie ei veaks oma kirjastajat alt.” Ta vakatas hetkeks. „Kas sa ei saaks oma politseinikuga sellest lihtsalt rääkida?”

„See ei kuulu tema piirkonda. Ta on ju miilide kaugusel Bamfordis. See pole tema asi.”

„Ta võiks ju midagi soovitada!”

„Ta pole mingi tädi, kelle õla najal nutta!” ütles Meredith Alani reaktsioonile mõeldes ärritunult. „Ma arvan, et sa peaksid kõigepealt proovima uuesti Daniga rääkida. Ütle talle, et sa oled mures. Naermine on halvim, mida ta teha võib.”