Читать книгу Kes teisele auku kaevab - Ann Granger - Страница 4

Oma naha ja karvadega riskides.

Ursula Gretton soovis, et see enesekindlust õõnestav kõnekäänd poleks ennast tema teadvusse surunud. Naine oli aastaid jalgrattaga Oxfordis ringi vändanud, kuigi see oli muutunud aina rohkem ja rohkem iseenesele peale sunnitud takistussõiduks, sest liiklus muutus üha tihedamaks, juhid üha sallimatumaks ja heitgaasid üha haisvamaks. Üks auto lõikas naise eest läbi ja Ursula vankus. Kahekorruseline buss tema selja taga tuututas. Ostude ja lapsekäruga koormatud naine tema kõrval kõnniteel vahtis. Ursula kiristas hambaid ja kirus Dani. Parem olgu tal hea põhjus teda niimoodi siia välja ajada!

Ursula kirus ka oma iidvana, logisevat jalgratast, kuid paleontoloogidel on harva palju vaba raha. Kui nad just ei töötanud kuskil eriti lugupeetud kohas, mida eelistatavalt finantseeris mõni helde juriidiline isik, ega kavatsenud kirjutada uurimisaine kohta otsustava tähtsusega raamatut. Mitte aga töötades lihtsalt Ellsworthi Fondis, väikeses iseseisvas haridusfondis, mis tunneb erilist huvi pimeda keskaja arheoloogia vastu ja millel on mööndavasti piiratud rahalised vahendid.

Viimane oli eriti tähenduslik, sest see fond rahastas Bamford Hilli kaevamisi. Kõik teised fondid, mille poole pöörduti, polnud võimelised aitama. Ellsworth oli oma harta pärast valmis aitama, kuid selle ressursid olid laiali ja taotlused väga erinevad. Muidugi, kui Ian…

Dan ütles – sel korral võib-olla põhjusega –, et Ian Jackson on millelegi jälile saanud ja tal võib väga hästi õigus olla selles, et seal on tähtsam matmispaik, kui keegi siiani avastanud on. Dan oli senini suutnud utsitada fondi kaevamisi toetama.

Dan ütles. Justkui poleks tal Dan Woollardi kuulamise pärast juba piisavalt palju jamasid.

Ma olen täielik tobu! mõtles Ursula vasakut kätt välja sirutades. Ja mitte lihtsalt rattaga laupäevasel päeval sellel tänaval sõitmise pärast. Ma olen täielik tobu, et end sellesse jamasse mässin!

Ta pööras kergendustundega kõrvalteele. Ausalt öeldes hirmutas tihe liiklus teda. Ursula aeglustas maja otsides käiku ning seda märgates tõstis jalad pedaalidelt ja lasi hool vabalt raugeda. Pannud ühe jala maha, hoidis ta jalgratast enda all püsti ja silmitses kahtlevalt maja esikülge. Mis iganes see ka oli, kindlasti oleks mees võinud seda telefonitsi seletada?

Ursula tuli ratta seljast maha, manööverdas jalgratta pargitud autode vahele, lükkas selle üle mõranenud kõnnitee, läbi selle koha, kus oleks pidanud olema värav, ja toetas ratta kivisillutisega eesõues vastu eendakent. Siis ajas ta turvaketi ettevaatlikult esiratta kodaratest läbi ja pani lukku, kuigi ta ei suutnud ette kujutada, milline terve mõistusega inimene säärast vanarauahunnikut üldse näpata tahaks.

Need majad siin olid kunagi olnud 19. sajandi lõpu kaubandusinimestele ja kontoriametnikele ehitatud moodsaimad eluasemed. Nüüd oli neil isesugune hea maine ja „lobisev seisus”1, nagu mõni neid ristis, oli sisse kolinud. Aadressina oli tänav „täitsa kobe” ja siinsed hinnad olid väljunud igasugustest seda sorti kinnisvarale mõistlikest proportsioonidest. Uued omanikud olid enamiku majadest hoolikalt renoveerinud. Seda siin aga mitte. Selle värv murenes. Maja pitskardinatel oli hallikas varjund. Natalie’l polnud ei koduperenaise kalduvusi ega annet ning Dan ei pannud selliseid asju kunagi tähele.

Ursula vajutas kellanuppu ja ohkas.

Ta kuulis mehe sammude kaja, kui need piki koridori tema poole tulid, ja manas endale vaimusilmas ette pildi möbleerimata ja vaibaga katmata esikust. Jumal ise teab, miks nad küll niimoodi elasid. Natalie peaks nende närve kõditavate seksihõnguliste romaanidega kindlasti head raha tegema. Võib-olla peegeldas maja seisukord lihtsalt nende abielu seisundit.

Uks avanes ja mees hüüatas: „Sula!” ning tema lai nägu lõi heameelest särama.

„Päevast,” pomises naine.

„Mul… mul on hea meel, et sa siiski tulid.” Mees vaatas Ursulat läbinisti pateetilise pilguga, ent see tekitas naises siiski üksnes piinlikkust.

„See olgu nüüd küll parem tõeline hädaolukord, Dan. Ma ju ütlesin sulle, et tahtsin sel nädalavahetusel oma märkmeid kirja panna.”

„See ongi hädaolukord!” Mehe hääl kuuldus sünge. Võib-olla siis oligi, kõigest hoolimata.

Ursula tõstis ühe jala üle lävepaku ja peatus siis. „Kas Natalie on kodus?”

„Ei, läks Bamfordi oma ema vaatama.”

„Oh.” Ursula jäi paratamatult kõhklema.

„Noh, ära nüüd ringi keera ja jooksu pista!” ütles mees vihaselt. „Mul pole plaanis sind rünnata! Igal juhul on Ian siiapoole teel.” Mees heitis pilgu oma kellale. „Ta on umbes kümne-viieteistkümne minuti pärast kohal. Ma torkan kannu sisse.”

Häbistatuna oma kahtlustuste läbipaistvuse pärast, järgnes Ursula mehele mööda koridori elutuppa, mis asus maja tagumises otsas. Päike langes maja sellele küljele hommikuti ja paistis praegugi veel säravalt läbi akna ruumi, mille Woollardid olid muutnud laiaotstarbeliseks kabinetiks. Ühel pool seisis Natalie trükitud paberilehtedega üle puistatud kirjutuslaud. Teisel pool oli Dani oma. Võinuks arvata, et siin töötab harmooniline abielupaar. Nii nagu paljud teised asjad Dani ja Natalie juures, oli seegi vale. Kuid toas valitses mugav korralagedus ja seal olid kenad vanad hobusejõhvidega täidetud toolid. Ursula vajus ühele neist ja pani oma õlakoti tooli kõrvale põrandale. Dani võis kuulda tassidega kolistamas köögis, mis nägi välja nii, justkui kuuluks see hoopis mõne kirikusaali juurde. Äkitselt närviliseks muutudes tõusis naine püsti ja hakkas toas ringi kõndima. Ta läks üle toa Natalie laua juurde ja silmitses trükitud lehtede lasu.

„Kas need siin on Natalie uue raamatu korrektuuripoognad?”

Mees hüüdis: „Jah!” ja vandus siis, ilmselt ennast kannu sangaga põletades.

Poognate lasu peal lebas teade. See oli Natalie toimetajalt ja kõlas nii: „Vabandust, et need hiljaks jäävad. Oleks kena need 12. augustiks tagasi saada. Tänan.”

Oli juba kaheksas kuupäev. Kui Natalie kavatses need poognad õigeks ajaks tagasi saata, pidanuks ta ennast liigutama. Vaevalt et see nüüd hea hetk oli minema putkata ja ema külastada, kui just polnud pakilise kutsega tegemist. Ursula hüüdis: „Kas Natalie ema on jälle haige?”

„Mida?”

Dani hääl kõlas kohe sealsamas ja Ursula mõistis, et tal poleks pruukinud karjuda. „Natalie emme!” kordas ta selgemalt, kuid vaiksema häälega.

„Ah, Amy. Ma ei tea. Ta helistab ja Natalie jätab kõik sinnapaika ja kiirustab Bamfordi. Ma ei tea. Ausalt öeldes ei huvita ka.”

„Ta peaks olema juba, ma arvan, üle seitsmekümne?”

„Pole tal häda midagi, kui sa seda mõtled, kuid talle meeldib, kui Natalie teenindades tema ümber tantsib. Ma ikka – me ikka vaidlesime selle üle. Nüüd teeb Natalie seda, mida ise tahab – nii selles kui igas muuski asjas.” Mees ulatas talle kruusi.

„Tänan.” Ursula taandus kohviga oma toolile. „Milles siis asi on?”

„Ian seletab. Meil on häda käes.” Dan krimpsutas nägu. „Seda on ju tänasel päeval vaja, kas pole? Et veenda sind minuga kohtuma kusagil mujal kui väljakaevamistel? Ma näen sind ainult töö ajal. See kõik võiks muutuda, sa tead ju küll. Ma võiksin… asju teisiti teha.”

„Kui on hädaolukord, siis asu juba asja kallale ja räägi mulle sellest!” lausus naine järsult.

„Pole mingit mõtet, et mina selle läbi hekseldan ja Ian siis jälle omakorda uuesti. Ning tal on ajakohasemat infot kui minul. Lühidalt, meil on külalised.”

Ursula oigas. Ükskõik millisel väljakaevamisel on suur tõenäosus langeda selliste väliste segajate küüsi, mõnikord on segajad heade kavatsustega, pelgalt uudishimust ajendatud, teinekord mitte. „Aareteotsijad? Metallidetektoritega idioodid?”

Need olid need kõige hullemad. Kui need midagi leidsid, lasid nad sellega jalga ning ajastu jaoks väärtuslikud niidiotsad ja kaevekoha olemus kadusid.

„Ei, New Age’i rändurid. Veoautod ja koerad ja lapsed, kõik. Tagasihoidliku hinnangu järgi ühtekokku kolmkümmend inimest või rohkem, trambivad igal pool ringi. Süütavad lõkkeid. Lapsed ajavad üksteist taga. Koerad kaevavad auke.”

Ursula vahtis talle õudusega otsa. „Kas platsil?”

„Otse meie kohal mäenõlval – meie ja kaitsevalli vahel. Ian räägib sulle ülejäänust.”

Ursula kortsutas kulmu. „Aga kuidas Felstonitega on? Kas nad ei saa neid minema ajada? Kindlasti ei taha Felstonid hipisid oma maa peale telkima?”

„Muidugi ei taha ja usu mind, meil oli väga hirmuäratav vastasseis, vana Lionel Felston vehkis haavlipüssiga ja Brian lubas neile alles näidata. Sellest polnud aga mingit kasu. Nähtavasti peavad nad kohtuorderi hankima.”

Uksekell helises uuesti. „Ian!” ütles Dan ukse poole startides.

Ursula alustas: „Kas Karen ja Renee on platsil omapead…?”

Kuid Dan oli juba esikusse kadunud ja oli kuulda, kuidas ta Ian Jacksoni majja lasi. Mõne hetke pärast paiskus tuppa Bamfordi muuseumi kuraator – lühike, punase näo ja liivakarva juustega mees.

„Sula? Dan juba rääkis sulle, ma oletan? Mida, Dan? Oi, teed, kohvi, mida iganes.” Jackson viskus toolile, mehe kollakaspruun tviidjakk kerkis üles tema kõrvade taha. „Vabandust, et ma hiljaks jäin, aga ma põikasin kõigepealt Bamfordi ja astusin politseijaoskonnast läbi ning ajasin nende pealikuga juttu. Ta on peainspektor, Markby nimeks.”

Ursula hakkas just suud lahti tegema, kuid sulges selle siis uuesti.

„Ma rõhutasin asja pakilisust ja seda, kui tähtis see väljakaevamine muuseumi jaoks on, ja palusin tal saata mõned oma kutid sinna, et ajada need New Age’i inimesed edasi liikuma. Mulle paistis see küllalt lihtne. Kuid temast polnud mingisugust abi! Ütles ainult, et uurib asja, kuid et see sõltub asjaoludest ja et mõnikord pole vaenamisest abi, asi võib minna vägivaldseks ja me ju ometi ei tahaks otse kaevekoha kõrvale mingisugust löömat, eks ole.”

Jackson krahmas kinni kruusist, mille Dan talle ulatas. „Ma läksin päris närvi kohe. Ma ütlesin talle: „Ma olen maksnud oma pearaha2 ja kui ma palun abi oma kohalikust võmlast, ootan ma tegusid!” Ta ütles, et tunneb kaasa. Ma ütlesin talle, et ta võib oma kaastunde endale hoida ja et kas ta ikka saab aru, et muuseum on selles tema mõistmatus linnas kultuurioaasiks.”

Mees jäi jälle hetkeks vait. Dan oli selle tiraadi ajal end Natalie laua servale kohmetus poosis istuma sättinud. Ursula pilk rändas tagasi parandamata paberipoognate lasule.

Ta küsis kiiresti: „Kuidas Felstonitega on?”

„Nemad ütlevad, et ei saa endale kohtumäärust lubada. Kuid me ei saa politsei kiirele tegutsemisele lootma jääda! Vana Lionel võib tõesti kellelgi ajud sodiks lasta! Hullemaks see enam minna ei saa ja keegi peab midagi tegema!”

Jackson nõjatus teed üle kruusi ääre loksutades ettepoole. „Ma ei taha olla ebaõiglane. Karavani eestkõneleja – Pete – on mõistlik tüüp. Kuid ma tõesti ei arva, et võime kõiki neid teisi usaldada. Seal on üks kummaline kuju, kes muudkui tahab luukeret näha, luusib ringi, püüdes kergitada presendi nurka, kui meid vaatamas pole. Ma ütlen sulle, Sula, meil kõigil on kukla taha silmi vaja, seni kui nad seal on, ja me ei saa tööd tehtud! Me kulutame kogu oma aja valvamisele, samal ajal kui Felstonid ja rändurid mängivad kindlusepiiramist. Mingil juhul ei saa me platsi valveta jätta seni, kuni nad läinud on ja asi mutt! Ja ma pean silmas, et ka öösiti.”

Tekkis vaikus. Ursula katkestas selle kõhklevalt. „Kuidas haagistöötoaga on?”

„Olen sellele mõelnud. Me võiksime sinna paar voodit sisse panna, sellega pole probleemi. Ma mõtlen, et kui nad teaksid, et paar tükki meie omadest on öö otsa kaeveväljal, oleks sel mõju. Nad pole ohtlikud, kui te saate aru, mida ma mõtlen. Asi on lihtsalt selles, et nad võivad oma nina vahele toppida või üle väljakaevamise jalutada. See on füüsilise kohaloleku säilitamine. Ma mõtlesin, et sina ja mina võiksime täna öösel seal magada, Dan. Kuid homme ma ei saa, sest tital tulevad hambad ja ma ei taha Beckyt täiesti omapead jätta.”

„Mina võin ka homse öö seal magada,” lausus Woollard.

Teised kaks vaatasid talle küsivalt otsa ja ta punastas.

Ursula küsis otsekoheselt: „Kuidas Natalie’ga jääb?”

„Ma ju ütlesin sulle, ta on oma ema juures Bamfordis.”

„Ma võtan omakorda esmaspäeva öö ja teisipäeva ka, kui teile sobib,” sõnas Ursula. „Vahest jääb Karen siis koos minuga ööbima.”

Jackson oli aina sõrmedega oma kruusi mudinud. „Kuulge, ma pean teilt kahelt üht teenet paluma. Ma mõtlen seda, et teie olete fondiga otseselt seotud. Ma pigem hoiaksin kogu lugu vähe aega ainult meie teada. Pole mingit mõtet fondile sellega muret valmistada. Kui Ellsworth saab teada, et seal elab mingi hipikaravan, võivad nad mõelda, et asjad lähevad käest ära.” Mees õhetas näost. „Ma pean silmas uimasteid ja nii edasi. Neil on ju narkotsi, eks ole? Sedasorti inimestel? Või mõtleks fond, et me ei saa sellistes tingimustes korralikult töötada?”

„Me ei saagi,” märkis Dan napilt.

„Peale selle,” Jacksoni hääl kerkis, „küsisin ma neilt just lisaraha. Me oleme nii keerulises järgus. Te mõlemad teate, et ma usun, et suudame Wulfrici matuse leida. Täisvarustuses saksi pealiku! Mõelge ometi, mida see Bamfordi muuseumi jaoks tähendab!”

Jacksoni nägu hõõgus entusiasmist, siis muutus igatsusest nukraks. „Ma arvasin, et suutsin fondi veenda. Nad olid rahul, kui leidsime ühe täieliku skeleti, ent siis, kui see polnud Wulfrici oma, hakkasid nad skeptiliseks muutuma, et kas me üldse kunagi tema hauakoha leiame. Ma tean, et te mõlemad olete mind toetanud, ja ma olen tänulik. Kuid ma olen piinavalt teadlik sellest, et me pole leidnud midagi, mida ma saaksin oma teooria toetuseks Ellsworthile näidata. Mul peab olema rohkem aega, ja mitte midagi sellist ei tohi juhtuda, mis fondi usaldust veelgi kõigutaks.”

Ta pani kruusi käest. „Hea küll, ma lähen tagasi Bamfordi ja vaatan, mida ma saan täna õhtuks korraldada. Siis hakkame vahikorda pidama, kuniks karavan edasi liigub.” Kõneldes suundus Jackson toast välja. Dan saatis teda ja nende hääled kandusid esikust tuppa, arutades magamiskottide ja matkapriimuste vajaduse üle.

Ursula ohkas. Kõik see kõlas ju väga kenasti, kuid ta polnud eriti vaimustatud väljas künkanõlval tundmatute hipide laagri vahetus naabruses magamisest, selleks et neid eemal hoida. Ka ei ole Kareni seltskond just taeva kingitus.

Ta langetas käe tooli kõrvale ja kobas oma õlakoti järele. Ta sõrmed puudutasid lahtise tõmblukuga ääristatud nahka ja ta sobras taskurätti otsides kotis. Võttis hetke aega, enne kui ta mõistis, et miski on valesti, ning sai üle tooli serva vaadates aru, et ta polnud kättpidi mitte oma, vaid kellegi teise kotis. Ta oli pannud oma koti midagi märkamata teise koti kõrvale tooli juurde maha. Tundes uudishimu, tõstis ta teise koti üles. Kott oli lahti, nii et sinna korraks sissepiilumine polnudki õieti nuhkimine. Nahast tasku krediitkaartidega, huulepulk, märkmik, pastakas, rahakott, kaks supermarketi ostutšekki, autovõtmed…

Dan tuli tagasi, olles Iani välja lasknud. Ursula pillas koti käest ja haaras enda oma, kui mees sisse tuli.

„Ma nüüd parem lähen.” Ursula tõusis püsti.

„Sa ei pea minema tormama, tead ju küll, Sula.”

„Ma ütlesin sulle, mu märkmed…”

„Sa võid kulutada viis minutit rääkimisele!” Mees peaaegu karjus need sõnad ja need kajasid toas vastu.

„Millest rääkimisele?” küsis Ursula vaikselt.

Dan lasi õlad longu ja ütles mornilt: „Meist.”

„Ei ole mingit „meid”. Ma ütlesin sulle, see on läbi. Kõik oli kena, kui see kestis, kuid see oli viga.”

Jonn vormis mehe loppis näojoontesse leppimatuid kurde. „Ma ju rääkisin sulle, Natalie ja minuga on kõik! Asi on lihtsalt selles, et ta ei tunnista seda. Kuid ta nõustub lahutusega, kui sina ja mina ta lihtsalt fakti ette seame.”

„Ma ei taha, et sa minu pärast lahutad. Ma ei abielluks sinuga, kui sa seda teeksidki. Jumala pärast, Dan! Me lõpetasime selle peaaegu kuu aega tagasi! Ma mõtlesin, et sa oled hakanud leppima sellega, et meiega on absoluutselt kõik läbi!” Naine teadis, et tema hääles kõlab ärritus, kuid see oli sama hea kui kõnelda seinale. „Aga ei! Sina ja Natalie, te olete tõepoolest paras paar! Kumbki teist ei kuula ainsamatki sõna, mida keegi teine ütleb!”

„Ma armastan sind!” karjus Dan talle, endal nägu sarlakpunane. Mees astus sammu ettepoole, tema käed sirutusid välja, aga siis paistis ta end uuesti koguvat ja peatus. Tema käed langesid tagasi rippu.

„Ei sa armasta! Sa ainult arvad, et armastad! Kui sa vaid sellele objektiivselt mõtleksid, saaksid sa aru, et sa pole minusse juba ilmatu kaua aega armunud!”

„Jama!” andis mees vastu. „Veelgi enam, ma ei usu, et sa mind enam ei armasta! Kui vaid Natalie siin poleks…”

„Hästi, teda pole ju siin!” nähvas Ursula. „Ja ka mina lähen kohe.”

„Ma ei lase sul minna,” ütles Dan raevunult. „Ei lase ennast maha jätta, mitte pärast kõike seda, mis oli!”

Ursula oli ukseni jõudnud, kuid pööras mehe hääles allasurutud viha kuuldes ümber ja vaatas tema poole tagasi. Dan seisis tigedalt põrnitsedes keset tuba, silmis säärane ehtne raev, et naine hetkeks päris kartis teda. Siit silmas Ursula käekotti, mis tooli tagant välja paistis. See pidi olema Natalie oma – või kuidas?

„Kui kaua Natalie on oma ema juures olnud?” päris ta, soovides et ta oleks elementaarse ettevaatusabinõuna enne siiatulekut välja uurinud, kus Natalie on.

„Ma… Kolm päeva nüüd.” Mees pööras pea kõrvale.

„Millal ta tagasi tuleb?”

„Ma ei tea ja mind ei huvita ka! Mulle sobiks hästi, kui ta kunagi tagasi ei tuleks! Sina ei tea, missugune on elu koos temaga! Ja sestsaadik, kui ma kohtasin sind, Sula, on see olnud agoonia, teades, et…”

Ursula katkestas teda. „Dan, ega midagi ei ole juhtunud, ega ju?”

„Mida muud peaks juhtuma, kui et ma sinusse armusin?”

„Viimast korda, lõpeta niiviisi rääkimine! Su jutt kõlab just nagu mõnest Natalie raamatust!” See oli ebasõbralik ja ta ei tahtnud Danile haiget teha. Ta tahtis ausust – kui mehel seda üldse oli. „Ma pidasin silmas, et kas sinu ja Natalie vahel juhtus midagi, midagi tavapärasest erinevat?”

„Jumala eest, lõpeta see Natalie’st heietamine!” Mehe nägu oli punaseks värvunud ja tema puhmas habe näis turri tõusvat. Esiku tolmust pühkimata orvad kajasid ta häälele vastu. „Mida sa üritad mulle teha? Ma armastan sind ja sina ütlesid, et armastad mind! Me oleme siin omapead ja Natalie on läinud!”

„Kuhu läinud, Dan?” Vaatamata ettevaatusele kargasid sõnad välja nagu süüdistav nähvak.

„Ma ütlesin sulle, oma ema juurde! Võib-olla ei tule ta tagasi! Kui ta ei tuleks…”

„Mida sa sellega silmas pead, ei tuleks?” Kahtlustus ragises naise hääles.

„Ma pean silmas, et kui ta ei tuleks, võiksime alati niimoodi koos olla! Asjaolud võivad muutuda, just nagu ma ütlesin. Ma võin nad muutuma panna. Mõtle sellele, Sula.” Dani hääl vaibus ja ta astus sammu ettepoole.

Ursula kohkus automaatselt tagasi, kui mees sosistas: „Ma teeksin ükskõik mida, kui see tähendaks, et sina ja mina võiksime koos olla, ükskõik mida, ma vannun!”

„Lõpeta!” Ursula pöördus ja pages, kiirustades piki koridori, sõrmed kobasid eesukse lingi järele. „Ma ei tahtnud sellel väljakaevamisel töötada, kui kuulsin, et sina sellega seotud oled, sest ma teadsin, et sa lased meist üha edasi ja edasi!”

Ta sõrmeküüs murdus vastu tõrksat ukselinki. Mis selle asjandusega küll on, oli see kinni kiilunud?

„Nii läks ainult sellepärast, et Ian ei saanud kedagi teist ja fond palus mind…”

Jumal tänatud, uks avanes viimaks ometi! Ta peaaegu kukkus üle astme eesõue.

„Oota, Sula!” hüüdis mees.

Kuid Ursula oli oma jalgratta juba ketist lahti teinud ja lükkas seda välja tee peale. Minema vändates kuulis ta Dani ikka veel oma nime hüüdvat. Tema pea pööritas ja ta mõtteis kasvas aeglaselt üks uus ja kohutav kahtlus.

„Napakas, napakas!” pomises ta pead all hoides pedaale tallates kuuldavalt. Üks autojuht, keda ta polnud tähele pannud, tagus oma autopasuna lülitusnuppu ja karjus: „Napakas, napakas! Punane tuli!” Ta nägi seda just õigel ajal. Oodates rohelise fooritule süttimist, kordas ta veel viimast korda valjusti: „Napakas!”

Kuid see polnud viimane kord, mil ta seda mõtles, seda õudset, sõnulseletamatut, uskumatut, kuid mitte võimatut mõtet, mis oli ennast nii ebameeldivalt tema peas sisse seadnud. Hullumeelne, nagu see kindlasti pidi – pidi! – olema, ei läinud see mitte ära.