Читать книгу Kes teisele auku kaevab - Ann Granger - Страница 5

Meredith Mitchell sirutas end välja ja liigutas sulgteki all jalgu, mõnuledes häbitult laupäevahommiku laiskuses. Täna, ükskord ometi, ei tarvitsenud tal tormata võitlusse, jõudmaks metrooga Islingtonist Whitehalli, et seal välisministeeriumi laua taga tüütuseni higistada. Täna võis ta siin lihtsalt lebada, kellraadio vaikselt kõrva ääres pomisemas, ja meeliskleda selle meeldiva väljavaate üle, et mitte üksi täna pole olemas mitte mingit kontorit – terve järgmise nädala pole mingit kontorit ollagi.

Eesseisev lühike puhkus polnud mingi tühi aegruum. Ta oli võtnud plaani mitu väikest, kuid tähtsat külaskäiku. Juuksuri juurde tõeliselt korraliku lõikuse pärast. Hambaarsti juurde hilinenud korralisele kontrollile. Või mis veel huvitavam: minna sobival ajal poodidesse uusi riideid ostma, tehes seda rahulikult, kiirustamata, lõunatades väljas. See kõik on alles ees…

Kolin, kriipimine, klõpsatus.

Meredith tõusis võpatades istuma, ebameeldiv kloppimine südames. Sulgtekk libises viivitamatult põrandale ja jättis paljad jalad jaheda tõmbetuule kätte. Ta keeras jalad hooga küljele ja lasi üle voodiserva rippu, ise samal ajal kõrvu kikitades. Kindlasti oli sellele süütu seletus. Vahest oli mõni lind korstnast alla tulnud. Seda oli ennegi juhtunud.

Kuid lärm tuli magamistoa ukse suhtes teiselt poolt, kitsast esikust. See oli väike korter ja ei kuulunud talle, vaid oli ühe parajasti Lõuna-Ameerikas viibiva välisministeeriumi kolleegi oma. Kitsas ja kole võis korter ju tõesti olla, kuid see oli käepärane ja Meredithil oli õnn seal üksi elada.

Aga mitte praegusel hetkel. Keegi oli eesukse juures ja tal oli just õnnestunud uks avada ning see keegi astus parajasti korterisse.

Kostis just nagu mingi raske eseme põrandale maandumise mütsatus ja mehe häälepominat. Kell oli kaheksa nelikümmend viis laupäeva hommikul. Kas see murdvaras tõesti arvas, et korter on tühi?

Meredith tõusis ettevaatlikult püsti, varbad toasusse jalga kobamas, sel ajal kui ta ise hommikumantlit selga tõmbas. Telefon oli esikus. Oli ebatõenäoline, et talle antaks piisavalt aega selle kasutamiseks, isegi kui ta telefonini jõuaks. Kõige asjalikum tegutsemisviis oleks püüda korterist ülepea välja saada ja välismaailma turvalises rüpes abi otsida.

Vaikus teisel pool ust osutas, et sissetungija oli liikunud korteri teistesse ruumidesse ja oli ainult mõne hetke küsimus, millal ta tuleb magamistuba üle vaatama. Meredith tõmbas ukse lahti. Jah, esik oli tühi, kuigi põrandal lebas suur purjeriidest reisikott. Kott paistis olevat juba täis topitud – see oli veider. Elutoa uks oli poikvel ning keegi kuuldus seal ringi liikuvat ja üha pomisevat. Süda tagumas, astus Meredith reisikotist mööda ja sirutas käe välisukse lingi poole. Samal ajal paiskus elutoa uks ristseliti lahti ja tume kuju täitis ukseava. Meredith leidis end seismas vastamisi räpasevõitu, higise noormehega, kel seljas nahkjakk, jalas teksased ja jooksukingad ning näol kolmepäevane habe.

Meredith tõi kuuldavale kileda karjatuse. Siis langesid ta käed küljele rippu, ta süda kukkus kurgust tagasi oma õigesse kohta ning hääle nördinud huilgeks tõustes nõudis ta: „Mida pagana päralt sina siin teed? Sa peaksid Lõuna-Ameerikas olema!”

„See on minu korter,” lausus Toby lihtsalt. Ta hiivas purjeriidest koti üles ja heitis selle enda ees elutuppa. „Mind saadeti koju, persona non gratana.”

„See sa oledki!” ütles Meredith alistunult.

Ta järgnes mehele elutuppa. Too oli oma jaki seljast maha ajanud ja astus parajasti tossudest välja. Toby viskas end sohvale pikali, toetades paari räpaseid sokke käetoele, ja kuulutas: „Ma olen omadega läbi. Pidin Pariisi kaudu tulema, see oli ainus lend, mis mul õnnestus saada. Nad streikisid.” Ta sulges silmad. „See pole minu süü. Mingi järjekordne diplomaatiline jant. Välisministeerium saatis ühe nende omadest koju, niisiis viskasid nemad välja ühe meie omadest ning minu nimi jäi esimesena näppu.” Ta avas silmad. „Kas kohvi on?”

„Ei! Ma olin voodis! Sa ehmatasid mu poolsurnuks! Sa oleksid võinud vähemalt kella helistada!”

„A milleks? Mul on oma võti. Ma tahaks tõesti tassi kohvi.”

Meredith tõrjus tagasi kihu vastu sähvata, et kuna mees oli nii agarasti rõhutanud, et see tema korter on, võiks ta ka ise kohvi teha. Toby oli arvatavasti teekonnast tõeliselt läbi. Meredith läks haavunult kööki. Kui kohv hakkas mulinal klaaskannu tilkuma ja täitis õhu oma aroomiga, torkas Meredithile pähe ebameeldiv mõte. „Sa ei mõtle ometi siia jääda, ega ju? Sa üürisid selle korteri mulle!”

„Siis ma ju ei teadnud, et mul seda endal vaja läheb, eks ole?” Tobyl oli õnnestunud ennast sohva pealt köögilaua äärde lohistada ja ta istus nüüd seal, nägu lootusrikas.

Meredithis kääris viha, kui Toby end õnnelikul ilmel tohutust helbekausist läbi näris. „Toby, sa ei saa siia jääda. Mul on järgmine nädal vaba, mul oli nii palju plaanis…”

„Ma pean jääma, kuhu mujale mul minna on? Mul on vaja välisministeeriumis esmaspäeva hommikul aru anda. Sina lase aga käia. Mina tee peal ees ei ole,” jätkas ta optimistlikult. „Sa võid voodit edasi kasutada ja ma panen elutuppa välivoodi. Ma olen ikka veel näljane nagu hunt. Äkki saaks keedetud muna?”

„Keeda endale ise!” Igal asjal on piirid.

Vannitoas määndus tilkuva külmaveekraani all vaikselt kuhi käkras sokke ja aluspükse. Meredith läks tagasi kööki. „Nii see ei lähe, Toby. Sa oled räpane ja lohakas! Sa oled pannud musta pesu vanni, aga mina kavatsesin just vanni minna. See korter on meie mõlema jaoks liiga väike.”

„Küll me hakkama saame. Ma viin mingil ajal pesu selvepesulasse.”

Hiljem, kui Meredith parasjagu riidesse pani, ründas tema kõrvu rokkmuusika tümakas. Telefon helises ja Meredith kuulis Tobyt seda vastu võtvat.

„Mida? Keda?” karjus mees üle lärmi, enne kui lõugas: „See on sulle!”

Meredith väljus toast ning kahmas Toby käest toru. „Halloo?”

„Mis pagana päralt seal toimub?” prahvatas Alan Markby hääl talle kõrva. „Kes see oli?”

„Oh, Alan, oota väheke! Toby! Keera muusika vaiksemaks, ma ei kuule sõnakestki!” Kuid Toby oli end vannituppa lukustanud ja ta pidi seda ise tegema. Maad võttis õnnistatud vaikus. Ta läks tagasi telefoni juurde ja selgitas lühidalt probleemi olemust.

„Sa ei taha mulle ometi öelda, et ta jääb sinna elama?”

„Ta sunniti lähetusest lahkuma ja ta on mõneks ajaks tagasi Londonis ning tal polnud aega oma asju korraldada.” Telefonitoru peopesaga varjates sosistas Meredith: „Nuhtlus muidugi, kuid see on tema korter ja ta kolis sisse! Ma ei saa teda välja visata, nii et mida ma veel teha saan?”

„Käsi tal minna ja otsida mõni odav hommikusöögiga öömaja, vaat seda! Ja samal ajal võta talt võti ära. Ta kirjutas üürilepingule alla! Sa maksad talle kenakest üüri ja kohe kindlasti mitte ei kaasne rendilepinguga korteri jagamist temaga! Ta pidagu sellest kinni! Ei ole sinu süü, et ta kinga sai.”

„Aga ma ei saa teda minema ajada, kui ta ise ei lähe. Noh, ma mõtlen, seda ei saa talle süüks panna.”

„Meredith!” lausus Markby hääl sõjakalt. „Ära arva, et ma olen armukade või kahtlustav või midagi taolist. Kuid ta kasutab ära sinu head iseloomu. Sa veel kahetsed, kui lased tal sinna jääda!”

Toby paiskas vannitoa ukse lahti ja – voolav vesi saateks – ilmus nähtavale, käterätt ümber kere heidetud. „Ega sa ei pahanda, kui ma sinu seepi kasutan? Ma mõtlesin, et nüüd, kus ma tagasi olen, võiksime helistada ja mõned sõbrad kutsuda ning täna õhtul väheke pidu panna!”

Meredithi käsi telefonitoru ümber tõmbus pingule. „Ma ei vaja kedagi, kes ütleks mulle seda, mida ma juba niigi tean!” lausus ta süngelt torusse.

Järgmise laupäeva pärastlõunal istus Ursula Oxfordis väikeses hoovipoolses magamistoas, mis oli tema isiklikuks kabinetiks ümber tehtud. Ta pidi ümber kirjutama oma märkmed väljakaevamistel leitud skeleti kohta, kuid ta istus akna all kirjutuslaua taga ja vahtis tühja pilguga aeda.

Ta oli olnud täiesti võimetu muutma olematuks seda hirmutavat mõtet, mis talle üleeile pähe kargas. See oli ju lihtsalt liiga õudne? Kuidas ta küll suutis isegi mõelda, et Dan võiks millekski selliseks võimeline olla? Sellepärast, ütles ta endale, et tema kahtluse taga on näriv isiklik süütunne, mis kutsus esile vältimatu katastroofi.

Ursula oli pannud end lausvalesse olukorda, ajanud end nurka, kust polnud mingit väljapääsu. Ta toppis puhta lehe kirjutusmasinasse. Sellistel hetkedel ta paanitses, olles lõksu aetud, süümepiinades, vihates ennast, vihates Dani, igatsedes olla vaba. Vihates kõige rohkem tegevusetust, soovides kõige sellega midagi ette võtta. Kuid mida?

Tol ajal oli see paistnud nii teistmoodi ja ta polnud oma tegude õigsuses põrmugi kahelnud. Oli teada, et Dani ja Natalie maruline abielu käib üle kivide ja kändude ning on kõrvalseisjate jaoks paras mõistatus. Nii nagu nende kodu poolenisti möbleeritud olek, paistis ka nende abielu ebatäielik ja hooletusse jäetud. Ometigi võisid mõlemad olla pedantsed, Natalie oma raamatutes ja Dan oma töös. Ursulat ei üllatanud, et Dan oli õnnetu, ja – järele mõeldes – ta oli võib-olla meelitatud, et mees oli valinud just tema oma pihiisaks. Nüüd nägi ta oma suhtumises omamoodi edevust. Natalie oli Dani alt vedanud, kuid tema, Ursula, ravitseb haavad.

Ta avastas oma vea üsna varsti. Nagu peatselt paistma hakkas, osutus Dani pidev nurisemine oskuslikuks emotsionaalse väljapressimise vormiks, mis oli täiuslikkuseni lihvitud Dani suhtlemises oma naisega ja mis nüüd pöördus Ursula poole. Mees tahtis kogu tema aega ja tähelepanu, oli ühtaegu armukade ja omastamishimuline ning – nagu Ursula kahtlustas – mitte alati täiesti aus. Õigemini oli tal võime näha asju sellisel viisil, et tema ise paistis alati parimas valguses. Üheski tülis polnud Dan iial süüdi, alati oli süüdi teine isik. Hilinemise põhjuseks oli alati see, et teised pidasid Dani kinni. Sedeldamisel juhtus eksitus sellepärast, et töövagunis oli vähe valgust ja Ursula käekiri loetamatu. Nii see muudkui käis.

Kahtlemata praktiseeris Natalie samalaadset emotsionaalset survet Dani peal ja kumbki neist eksisteeris vastastikku piina tekitavas suhtes. Ursula avastas liiga hilja, et ükskõik mida välise mulje põhjal ka arvata võiks, ei tea mitte keegi ühe abielu kohta täit tõtt, välja arvatud need kaks inimest, keda see seob.

Sel hetkel oli Ursula otsustanud, et tema enam kaasa mängida ei taha. Danist eemalepääsemine oli siiski – kuna nad töötasid koos – iseasi.

Ursula kriipseldas hajameelselt oma märkmikku. Natalie. Kas Dan rääkis tõtt? Või oli talle ette söödetud järjekordne versioon sündmustest, mis on läbinud Dani reaalsust enese jaoks sobivaks kohandava filtri? Isegi praegu üritas Ursula ausalt mängida ja tõendeid mehe kasuks pöörata. Natalie ema tõepoolest elas Bamfordis. Ursula oli tema majagi näinud. Amy Salter oli mõnikord haige ja teadupärast helistas ta kiiremas korras oma tütrele, et too appi tuleks. Kõlas loogiliselt.

Kuid loogikat polnud lõpetamata korrektuurpoognates. Ka mitte krediitkaarditaskus ega autovõtmetes.

Ja mida oli mees öelda tahtnud? Ta võib asjaolusid muuta? Oli see lihtsalt Dani jutt või oli ta juba midagi teinud, kas ta teadis, et miski on muutunud?

Vaadakem tõele näkku: Ursula ei suutnud töötamist isegi mitte teeselda. Ta koristas oma paberid kokku ja läks alumisele korrusele, et pista pea isa kabineti ukse vahelt sisse. „Isa?”

„Mis on, kullake?” pomises oma tööga hõivatud isa.

„Mul on vaja paariks tunniks välja minna. Kas sobib, kui ma auto võtan? Sul ei lähe seda ju täna õhtul vaja, ega?”

„Autot?” Isa tõstis pea, pöördus ja tuiutas hajameelsel pilgul tütart. „Ah jaa, auto… muidugi võta auto.”

„Ma ei jää hilja peale.”

Juba oli isa taas oma raamatute taha kadunud. Nende akadeemiline pere oli olnud suur ja õnnelik. Kuid Ursula ema oli surnud ja tema õed abiellunud. Kuidagimoodi oli Ursula lihtsalt edasi kulgenud, elades kodus, kus oli nii mugav ja lihtne, odavam ka, eksisteerides mõnusas suhtes oma isaga ja võib-olla – hoolimata oma kahekümne üheksast eluaastast ja muljetavaldavast haridusest – tegelikult kunagi täiskasvanuks saamata.

Nii rääkis Ursula iseendale, kui ta autoga välja tagurdas ja Bamfordi poole teele asus. Ta oli ettevaatlik autojuht ja sõiduks kulus tal terve tund, kuigi enamik teekonnast kulges kiirteed mööda. Bamford oli pühapäevaõhtuse vaikuse paik. Kell kutsus palvetajaid õhtupalvusele ning inimesed ruttasid üksi või paarikaupa kiriku või kabeli poole. Pubid polnud veel avatud.

Ursula parkis auto tühjale kõrvaltänavale, mitu jardi Amy Salteri majast eemale, ja jäi paika silmas pidades istuma, teadmata, mida edasi teha. Siin olid väikesed ridaelamud, esiküljed otse vastu kõnniteed, mida märgistasid korralikult puhtaks küüritud kivist uksepakud. Kõik majad olid kenad ja hoolitsetud, värskelt värvitud uste ja säravaks poleeritud vaskkaunistustega. Majadel olid pitskardinad. Puuvilja- või lillekausid olid sätitud pitsi ja klaasi vahele, täpselt esimese korruse tänavapoolsete akende keskpaika. Need majad olid vanamoodsa korralikkuse kehastused. Vaevalt küll, et Ursula võiks minna ja koputada uksele ja pärida otsesõnu Natalie asupaiga järele, põhjustades sellega võib-olla tarbetut ärevust ja andes võimaluse süüdistada ennast õelas keelepeksu levitamises. Ja mis siis, kui Natalie ongi seal? Avaks isegi ukse? Mida ta siis öelda võiks? Kuidas Ursula talle otsa vaataks?

Ta trummeldas närviliselt vastu rooliratast. Siis avanes äkitselt Salteri maja uks. Nähtavale ilmus Amy Salter, kenasti riides ja ilmselgelt täie tervise juures, sehkendas oma käekoti kallal ja sulges siis enda järel ukse. Ta hakkas kärmel sammul piki tänavat minema. Ta ei olnud – pani Ursula tähele – enne lahkumist mitte kellelegi majas midagi hõiganud.

Kui Amy oli ümber nurga pööranud ja silmist kadunud, hüppas Ursula autost välja ning kõndis otsustaval sammul roheliseks värvitud ukse poole ja koputas rebasepeakujulise vaskse koputiga. Heli kajas sees just nii nagu siis, kui maja on tühi. Sellele vaatamata proovis ta uuesti ja kergitas isegi postipilu luuki, kummardus ja hüüdis läbi avause: „Natalie!” Ei midagi. Ursula läks tänavapoolse akna juurde, surudes nina vastu aknaklaasi lapikuks, kuid pitsiline pimedus varjas toa enda taga.

Järsku lendas kõrvalmaja teise korruse lükandaken lahti ja nähtavale ilmus kellegi naise pea. „Kas te soovite proua Salterit, kullake?”

„Ee, jah…” Ursula vaatas käega silmi varjates üles.

„Ta läks õhtusele teenistusele, Kõikide Pühakute kirikusse. Ta teeb seda alati, iga kord – nagu kellavärk, välja arvatud siis, kui ta terve pole.”

„Ah nii, selge siis. Ee… proua Woollard, see tähendab proua Salteri tütar, tema nähtavasti ei ela praegu siin? Mul oleks teda tõesti vaja.”

„Te mõtlete Natalie’d? Oi ei, kullake. Ma olen kindel, et teda siin ei ole. Ma ei mäletagi õieti, millal ma teda viimati nägin.”

„Selge. Tänan.”

Aken prantsatas kinni. Ursula taganes auto juurde. Kui sa tahad mõnele salasepitsusele jälile jõuda, ei ole just tark seda niimoodi tänava peal teha, kus naabrid ilmselt iga su liigutust jälgivad.

Kuid kas see oli üldse mingi salasepitsus? Ja kui oligi, mida peaks tema sellega ette võtma?

Ja siis, koju sõites, tuli talle nagu välk selgest taevast pähe mõte: „Meredith! Loomulikult!”

Meredith koristas tol pühapäeva hilisõhtul korterit. Toby oli just välja läinud ja sel ajal, kui ta kodus oli, suutis Meredith kõikjal ümberringi kuhjuvat kaost ainult vaadata. Nüüd, tulivihaselt omaette pomisedes kloppis ta patju, korjas kokku vaibale laiali puistatud ajalehti, pesi tasse, puhastas vanni ja kihutas ringi päevinäinud, viletsaks jäänud tolmuimejat.

Lõpuks viskus ta sohvale ja tegi valjul häälel teatavaks: „Ma EI kavatse seda taluda!”

Vähemalt oli ta Toby laupäevaõhtuse peo koha pealt ümber rääkinud, kuid mõte sai lihtsalt edasi lükatud. Tema sõbrad, oli mees rõhutanud, ootavad seda pidu. Ilmselgelt oli sõnum Toby naasmisest terves metropolis levinud ja telefon oli teda kutsudes täna päev otsa helisenud.

Isegi nüüd, kui Meredith sellest mõtles, helises see jälle. Selle läbilõikavat ja nõudlikku kisa oli võimatu ignoreerida. Meredith kahmas toru ja urises: „Teda pole siin! Ta läks pubisse.”

„Meredith? Kas Meredith Mitchell? Ma loodan, et ma sind voodist välja ei ajanud. Ursula Gretton siin.”

Meredith muutus hetkega erksaks. „Oi vabandust, Sula. Kas sa oled Londonis? Ma arvasin, et sul oli plaanis sel kuul mingisugustele väljakaevamistele minna.”

„Mul oligi, mul on… Ma helistan praegu kodunt. Kaevamisega on probleeme ja minuga niisamuti. Meredith, kas sul on endiselt sõbralikud suhted tolle peainspektoriga Bamfordis? Ma tean, et ta on endiselt seal.”

„Jah, Alan Markby. Aga me oleme ainult sõbrad!” Meredith tegi pausi, meenutades viimast teravat sõnavahetust telefonis laupäeva hommikul. „Vähemalt arvan ma, et ta siiski veel räägib minuga!”

„Kas temaga on lihtne rääkida? Kas ta kuulab ära või hüppab peale ja hakkab lõputuid küsimusi esitama?”

„Mis lahti on?” küsis Meredith otse.

Kuid sellega oli ta Ursula kaitseasendisse sundinud. „Ei midagi! Noh, jah, vahest siiski midagi. Ma pole kindel. Ma tahaks nõu küsida ja ma mõtlesin sinu Bamfordi sõbra peale. Ian on juba temaga väljakaevamistel toimuva jama pärast ühendust võtnud ja ma mõtlesin, et võib-olla saaksin mina asja mitteametlikult arutada. Ma tahan lihtsalt, noh, et mu kahtlused hajutataks, vist.”

„Kes on Ian? Ja mis jamad?”

„Ian Jackson, Bamfordi muuseumi kuraator ja väljakaevamiste juhataja. Me oleme sel suvel seal nii kõvasti töötanud ja nüüd on kõik ohus.” Meredith kuulis, kuidas Ursula ohkas. „Ma lubasin homme öösel seal töövagunis magada. Me teeme seda kordamööda nii kaua, kui vaja. Jumal teab, kui kaua see kestab! Kõige tipuks on kohustus öid tolles haagises veeta viimane asi, mida ma vajan. Ma kavatsen paluda mõnel minuga seda kohustust jagada, kuid keegi pole sellest eriti huvitatud.”

„Pea kinni!” Meredithile kargas üks mõte pähe. „Haagis? Sa ööbid haagiselamus ja tahad kedagi seltsiks? Mina olen käsi!”

„Oh ei!” Ursula hääles kõlas masendus. „Ma ei tahtnud, et mu jutt selliselt välja kukub! Sul on oma töö ja probleemid.”

„Mul on töölt vaba nädal, kuid mul tõepoolest on probleeme, usu mind! Mõte nad mõneks päevaks maha jätta on imetore!”

„Seal ei ole just imetore. Asjaolud on üsna ebameeldivad ja tegemist pole mingi korraliku puhkuseks mõeldud haagiselamuga. See on vana räpane vagun, meie tööasju täis.”

„Praegusel hetkel,” lausus Meredith süngelt, „kaalun ma võimalust magada pargipingil!”