Читать книгу Surnu vees - Ann Granger - Страница 7

Loomaarst Mike Lacey oli teisipäeva hommikul veidi pärast üheksat teel Crocketti tallu. Ta jälgis endast vasakul olevat jõge, nähes, kuidas keereldes ujus mööda tulvavetest kantud praht. Mike lootis, et teda ei kutsuta mõnd lõksu jäänud karilooma päästma. Aga see, mida ta märkas, polnud üldsegi loom. Mike pidurdas, otsis kobamisi üles binokli, mida ta alati autos hoidis, hüppas oma pori täis pritsitud nelikveolisest välja ja läks asja uurima. Silmad polnud teda petnud. Binokliga täpsemalt järele vaadates sai ta kinnitust, et objekt, kuigi suures osas vee all, oli inimkogu ja Mike arvas, et ta nägi pikki juukseid. Jõeäärsete pajude longus oksad, mis olid kõige voolus ujuva jaoks otsekui filter, olid keha kinni püüdnud.

Mike seisis vaatepildist paigale naelutatuna ja vandus terve minuti südamest, üllatades sellega ennastki, sest tavaliselt ta selliseid sõnu ei kasutanud. Mõistes, et ta on šokis, pingutas ta teadlikult, et end kokku võtta ja olukorrast ülevaade saada. Üle lahtise vee puhus lõikav tuul. Kõrgel õhus tiirutasid oma kurssi hoida püüdes linnud. All laksusid lained vastu kaldamuda, surnukeha tõusis ja vajus. Kõik Mike’i ümber liikus, ainult tema seisis nagu soolasammas. Ta sundis ennast mõtlema olukorrast kui lahendamist vajavast probleemist, mitte inimlikust tragöödiast.

Selleks et surnukeha lahti päästa, läheks vaja abi. Korraks mõtles Mike naise (pikad juuksed viisid mõtte naisele) ise jõest välja tirida. Kohast, kus Mike seisis, ei ulatunud ta surnukehani, ja kahlata vette seal, kus pole mingit ettekujutust vee sügavusest ega jalge alla jääva põhja kõvadusest, tähendaks riski ka ise nägu allpool hulpiva surnukeha kõrvale sattuda. Mike’i oletuse kohaselt oli keha vees olnud juba mitu tundi ja suurema osa aega arvatavasti pooleldi vee all. Elustamislootust ei olnud. Mike’i selja taga autos hakkas helisema telefon. Crocketti talus oodati teda ja ilmselt imestati, kus pagana kohas ta ometi on. Ta läks auto juurde tagasi, võttis kõne vastu (see oli tõesti talust) ja helistas siis politseisse. Selgitas neile olukorda, kirjeldas kohta nii täpselt, kui suutis, ja lubas, et tuleb tagasi nendega kohtuma kohe, kui on talus asja korda ajanud.

Murphy seaduse kohaselt oli selleks ajaks, kui Mike tagasi jõudis, politsei kohal nagu kord ja kohus, tulnud nii maad kui jõge mööda. Aga surnukehast polnud enam jälgegi.

Jess Campbell tõstis käe varjuks silme ette ja soovis, et tal oleks olnud taipu päikeseprillid kaasa võtta. Päikesevalguse ja jõelt vastu peegelduva sädeluse tõttu oli raske näha, mis toimub. Kui ta silmi kissitas, ilmusid korraks veepinnale tume pea ja õlad, aga kadusid kohe helkiva vee alla, nagu oleks tegu mingi muinasjutulise jõehaldjaga. Jessi ümber varjus, kus päike polnud veel oma tuliste sõrmedega maapinda puudutanud, laius öine hall päeva heledast särast hoolimata õhukese valge kattena maapinnal.

„Lund ei ole ikka veel,” lausus hääl tema kõrval. „Valgeid jõule ei tule. Kahju, lapsed ootavad nii väga.” Sõnadele järgnes sammumüdin kõval pinnasel. Seersant Nugentil oli külm, ta oli rahutu ning tahtis minna tagasi oma keskküttega kontorisse rahulikult arvuti taha istuma.

„Ma ei salli jõule,” torises teine hääl. „Nende peale kulub terve varandus, poodides on hullumaja ja neljakümne kaheksa tunniga on kõik läbi. Miks üldse hakata vaeva nägema?”

„Osta internetist, kui sa ei salli trügimist,” vastas Nugent.

Et vaidlusele lõppu teha, sekkus Jess kindlalt: „Minule jõulud meeldivad. Mulle meeldivad rahvarikkad poed, kaunistatud tänavad ja majad. Need muudavad pimeda ja külma aastaaja rõõmsamaks.”

Pärast seda ei öelnud keegi mõnda aega midagi. Siis pomises tänapäevane Scrooge: „Üle tee meie vastas elav naaber on pannud katusele korstna otsa roniva jõuluvana. See vilgub seal terve õhtu läbi.”

Need sõnad tuletasid Jessile midagi meelde. Päikesetäpid vees, mis helkisid nagu kuusekard, manasid talle silme ette elektriküünlad, mis tal lapsena kuuse otsas olid. Nii talle kui ka tema vennale meeldisid need väikesed vilkuvad kalliskivid tumeroheliste kuuseokaste vahel. Aga ühel jõululaupäeval kostis susin ja plaksatus. Tuled kustusid, et mitte kunagi enam süttida. „Paranda need ära, issi!” anusid nad isa. Aga isa ei osanud tulesid parandada. Terve tulekee keriti ettevaatlikult kuuse küljest lahti ja võeti „kindluse mõttes” ära. Kuigi klaaskuulid jäid endiselt okstele rippuma ja küürakas ingel istus ikka kipakalt ladvas, näis puu alasti ja elutu. Ei tema ise ega tema vend suutnud seda enam vaadata. Näis, nagu oleks puu süda löömise järele jätnud.

Elevant elutoas, mõtles Jess. Muidugi ei olnud nad toas, vaid hoopis väljas. Ometi oli „asi, mida me ei maini”, ikkagi olemas. Hetk tagasi toimunud mõttetu vaidluse põhjus oligi see, et mitte keegi ei tahtnud rääkida sellest, mis tegelikult toimus ja mis selle tagajärjed võivad olla. Kõik kolm seisid ja ootasid. Vesi lainetas ainult paari jala kaugusel ja jõekallas oleks pidanud olema teest hulk maad eemal. Ainult väike pinnasekõrgendus hoidis ära, et tee polnud veel vee alla jäänud. Jess oleks tahtnud, et Phil Morton oleks ka kohal olnud, aga mees oli hiljuti abiellunud ja veetis nüüd mesinädalaid Tatrates suusatades. Jessi meelest oli Nugenti sekeldamine häiriv.

Jõuluvastase mehe nimi oli Corcoran ja ta oli saabunud koos tuukrirühmaga. Jess polnud teda varem näinud. Kui tuukrid nüüd pinnale tõusid ja märku andsid, et ei leidnud midagi, trampis Corcoran raskel sammul päris veepiirile, tema suured kummisaapad jätsid märga pinnasesse sügavad jäljed ja vesi valgus üle ta labajalgade.

„Kuidas vool on?” kuulsid nad teda hüüdvat.

„Ta on üks igavene tüütus,” märkis Nugent, kui Corcorani polnud enam kuuldeulatuses.

Jess ohkas nõustuvalt. Mitte kellelegi ei meeldinud tööd teha, kui jõulud oli peaaegu käes, ja kindlasti ei meeldinud neile töötada sellise täiesti ilmselt jubeda asja kallal. Corcorani torisemine tegi asja veel hullemaks.

Corcoran tuli nüüd tagasi, skepsis selgelt jämedatesse näojoontesse kirjutatud. „Vees ei ole mitte midagi ning põhjas on ainult paar poekäru ja mõned tühjad veinipudelid. Vool viis keha ilmselt kaasa, selle aja peale juba vähemalt poole miili kaugusele. Muidugi juhul, kui me ei otsi siin lihtsalt selle mehe ettekujutuse vilja.”

Ta noogutas Mike Lacey auto poole, mis oli pargitud nende taha tee äärde kõrgemale kohale. Rooli taga oli näha purgist midagi joova juhi tume siluett.

„Peaksime laskma sel kutil puhuda.”

„See, et ta Seven Up’i joob, küll kontrolliks alust ei anna,” ütles Jess. „Pealegi on praegu alles hommik ja ta ei lõhna alkoholi järele. Ta on lugupeetud kohalik loomaarst, kes oli väljakutse peale teel tallu, kui märkas seal nägu alaspidi hulpivat surnukeha.” Ta osutas sinnapoole, kus vee alla jäänud taimed meeleheitlikult ülespoole sirutusid.

„Nad hulbivad algul kõik, nägu alaspidi,” teatas kriminalist Corcoran. „Kuni põhja lähevad. Seal võivad nad lebada kuni kaks nädalat, enne kui laibas tekib piisavalt gaase, et seda pinnale kergitada. Sõltub muidugi vee sügavusest ja temperatuurist. Mõni ei kerkigi pinnale.” Ta vangutas pead. „Tunnistajad eksivad ju ka. See võis lihtsalt välja näha nagu inimkeha, aga oli näiteks hoopis hiljutise tormiga murdunud suur oks või prügikott, mille keegi oli sinna salaja sokutanud, või kuidagi jõkke sattunud riideese … või hoopis loomakorjus. Mis see ka polnud, vesi on selle kaasa viinud ja me peame nüüd allavoolu minema.”

„See mees on loomaarst!” nähvas Jess. „Ta on elus kindlasti piisavalt palju surnud loomi näinud.”

„Päike paistab eredalt,” andis Corcoran vastu. „See võib igasugu silmapetteid tekitada.”

Ta oli ilmast räsitud näoga ja turritavate vuntsidega turske mees. Rääkides tõstis ta käe, et siluda sagriseid karvu ülahuule kohal, ja Jess nägi korraks tema hambaid. Need olid hämmastavalt valged ja väga ühtlased. Kindlasti proteesid.

Dave Nugent oli ka pikk ja turske. Nende vahel seistes tundis Jess teravalt, et oma saleda keha ja lühikeseks lõigatud punaste juustega on ta nagu laps kahe täiskasvanu vahel või – vaatepilt, mida ta nägi küllaltki sageli – alaealine kurjategija kahe politseiniku või vangivalvuri vahel.

Jess avas juba suu ütlemaks, et Lacey vaatas koha binokliga üle ja oli kindel. Aga Corcoran oli nõuks võtnud jääda eitavale seisukohale. „Käi ära ja räägi tunnistajaga veel kord, seersant,” ütles Jess siis hoopis Nugentile, kes hakkas Range Roveri poole pladistama, rusikad mantlitaskutesse surutud.

Jessi mobiiltelefon lasi kuulda oma rõõmsat kutsungit. Ta tõstis telefoni kõrva äärde ja kuulis Ian Carteri häält.

„Leidsite midagi?”

„Esialgu ei midagi. Seersant Corcoran arvab, et tunnistaja eksis. Vees millegi äratundmine on kahtlane värk. Aga mis see ka oli, nüüd on see läinud. Ilmselt peame jõge mööda allapoole minema. Seersant Corcorani meelest võib vool olla objekti – oli see siis surnukeha või prügikott – sellest ajast, kui tunnistaja seda siia takerdunult nägi, juba pool miili allavoolu viinud. Nii palju on sadanud, et vool on väga tugev. Meist on siin igasugu rämpsu mööda ujunud. Täiesti loogiline, et vesi on surnukeha edasi kandnud.”

„Kas allavoolu on kaldad ligipääsetavad?”

„Minu meelest on seal vähemalt üks maja ja pealegi päris suur. Võime peremeest paluda, et ta meid oma kaldaribale lubaks.”

„Vaevalt, et ta sellises olukorras keelduda saab. Meile pole kadunud isikute kohta teateid tulnud. Kas tunnistaja on sinu meelest usaldusväärne?”

„Ma ütleksin, et väga usaldusväärne, ta on kohalik loomaarst. Ta ütles, et nägi pikki juukseid ja talle tundus, et saledat keha. Tema meelest oli ilmselt tegu naisega, kelle riided takerdusid vee alla jäänud pajuokstesse. Dave Nugent räägib praegu tunnistajaga uuesti, lihtsalt et kindel olla. Kahjuks ta – see loomaarst – pidi pärast meile helistamist edasi sõitma, tal oli pakiline väljakutse lähedal asuvasse tallu. Ta tuli tagasi, et meiega kokku saada, aga surnukeha oli läinud, ja teda polnud sel ajal siin, et näha, kas see liikus edasi allavoolu või õngitses keegi ta mingil moel välja. Tugev vool on siiski kõige tõenäolisem seletus.”

„Kui veel keegi surnukeha nägi ja välja sikutas, oleksime sellest kuulnud. Kui te järgmise poole tunni jooksul midagi ei leia, jätke esialgu otsimine pooleli ja tulge tagasi,” ütles Carter.

„Me proovime allpool veel, söör.” Jess pistis telefoni taskusse.

Dave Nugent oli tagasi. Kaks tuukrit olid roninud veest välja oma paati. Corcoran andis neile märku allavoolu liikuda. Ülejäänud olid valmis neile järgnema, välja arvatud tunnistaja, kes sõitis teisele poole.

„Ta peab veel tööd tegema,” selgitas Nugent. „Ma lubasin tal minna. Saame ta alati kätte, kui tarvis on. Ta jääb oma ütluste juurde.”

Neid ootas ees pikk päev.