Читать книгу Surnu vees - Ann Granger - Страница 8

„Neil?” Beth pistis pea kabineti ukse vahelt sisse. Tööasjad olid akna all kirjutuslaual laiali ja ekraanil keerlevad mitmevärvilised laigud andsid teada, et mees oli juba mõne aja eest ära läinud. Aga prügikorv oli kortsus paberilehti täis. See oli hommikul tühjaks tehtud, nii et abikaasa oli midagi ikka kirjutanud, kuigi oli selle meeleheitesse või raevu sattunult minema visanud.

„Ilmselt oli asi mõlemas,” pomises Beth.

Beth läks akna juurde ja vaatas välja. Oli selge päikesepaisteline päev ja hiljutisest vihmast jäänud lombid olid murult peaaegu kadunud. Pinnas oli siiski reetlikult pehme. Bethi silm tabas mingi liikumise. Tema mees pühkis kokku sügislehti, mis ikka veel katsid maad paksu tihke kihina. See polnud lihtne ülesanne nüüd, kus need nii vettinud olid. Lehed takerdusid luuaraagudesse ja Neil raputas seda ägedalt, et need lahti tuleksid.

Neil oli pikk ja kõhn. Mitte sellepärast, et ta poleks söönud. Neil sõi kõike, mis talle ette anti, sageli eelnevalt üldse kindlaks tegemata, mis see on. Tema sassis pikad heledad juuksed langesid laubale, nii et tukk ulatus peaaegu prilliraamideni ja ta tegi luuaga aina metsikumaid liigutusi. Bethi suu venis naerule, sest mees nägi võitluses aiaprahiga alla jäädes nii koomiline välja. Aga Neili enda meelest polnud olukorras ilmselt midagi naljakat. Mida suuremaks tema tusk kasvas, seda jõulisemaks muutusid liigutused, otsekui tõrjuks ta luuast relvaga kahevõitluses mingit nähtamatut vaenlast.

Seal, kus maavaldus maanteeni ulatus, kasvasid kohalikust kivist kõrge müüri ääres puud. Mõned neist olid vanemad kui maja ise, näiteks tamm, mis oma vibalikumate naabrite seast esile tõusis. See tamm oli kaitse alla võetud ja seda ei tohtinud langetada. Aga tema ja Neil ei tahtnudki mingil juhul ühtegi neist puudest maha raiuda. Need olid maantee pool tõkkeks ja summutasid mõnevõrra kivimurrust tulevate raskeveokite müra. Külatänav polnud nii rasketele masinatele sugugi sobiv − see oli liiga kitsas ja iga vastutulev auto pidi teepervele või mõnda harva möödasõidukohta tõmbuma. Kuid kuna Neil ja Beth oli ainsad piisavalt hullud inimesed, kes tahtsid liiklusest hoolimata selles majas elada, ja kuna maja lausa karjus remondi järele, oli valdus odav, oma suuruse kohta lihtsalt naeruväärselt odav.

„Müra vastu aitavad topeltklaasid,” oli Neil optimistlikult teatanud. „See on mulle töötamiseks ideaalne koht, miski ei häiri meid.”

Nad müüsid oma Londoni korteri ära nii hea hinnaga, et see peaaegu hirmutas neid, ja tulid siia. Kui veoautodest mitte välja teha ja arvestada, et nädalavahetustel ja tööpäevadel pärast kella viit nad ei sõitnudki, siis jah, nad said elada segamatult. Beth surus oma kahtlused maha. Aga kuu aja jooksul hakkas eraldatus teda piinama.

Neili mitte nii väga, tema rääkis kõigile – neile, kes küsisid, ja neile, kes ei küsinud – et siia kolimine oli parim otsus, mille nad kunagi olid teinud. Õigupoolest püüdis mees väga selgelt näidata, kui õnnelik ta siin on, kui ainult kirjutamine hästi edeneb.

Neil oli ostnud endale Suurbritannia lindude määraja ja vaatas televiisorist loodussaateid. Ta tegi pikki jalutuskäike, märkmik käes, ja pani hoolega kirja kõik, mida nägi või leidis. Vahel pidi ta raamatu tarvis uurimistööd tehes taluma ka rahvahulki. See võis tähendada sõitu Gloucesterisse ja sealt rongiga Londonisse või autosõitu Oxfordi, et käia Bodleiani raamatukogus või ülikooli loodusloomuuseumis. Neil kirjutas romaane fantaasiamaailmast, mis algselt eksisteeris ainult tema peas, aga praegu paistis see eksisteerivat ka paljude andunud lugejate peas. Ta jahtis pidevalt midagi, mida ta ise nimetas inspiratsiooniks, aga mille kohta Beth ütles „veidrused”. Iga kord, kui mees koju tuli, rääkis ta, kui hea on tagasi olla. „London on tänapäeval ikka uskumatult jube, Beth. Ma küll ei suudaks uuesti sinna elama minna. Kõnniteed on rahvast täis, kõigil on kiire. Siia tulla on täielik õndsus.” Neilist oli kiiresti maamees saanud.

„Aga nii ei lähe,” pomises Beth. „Ta ei kuulu siia – meie ei kuulu siia.”

Beth igatses suurlinna siginat-saginat, adrenaliini sellest, et oled keset elu. Ja nad oleksid ju praegugi seal, kui Beth poleks oma tööst ilma jäänud.

Beth kinnitas endale, et pole hea olla surutud kohta, kus kunagi ei juhtu midagi ja kivimurru autode mürin tööpäevadel on lausa teretulnud. Neili raamatute kangelane või kangelanna, kummaga parajasti just juhtus tegemist olema, leidis end sageli veidralt maalt, kus valitsesid võõrad seadused ja kombed. Beth mõtles nüüd, et just nii oli ka tema ja Neiliga. Nad olid jäetud võõrasse elupaika.

Beth kuulas siiani maad inimeste juures, kes võiksid ehk aidata tal leida uut töökohta, midagi sellist, mis võimaldanuks töötada põhiliselt kodus, aga nõuaks Londonis käimist näiteks kaks korda nädalas. Praegustes tingimustes pole seda kerge leida, nagu kõik talle agaralt seletasid. Tema oskusi vajavaid kohti tööturul ei olnud. Beth oli juba kaks aastat oodanud ja tundis, et hakkab tolmu koguma, nagu ta endale kibeda muigega ütles.

Igakuised pangakonto väljavõtted olid muutunud masendavaks. Nad olid pööraselt alahinnanud summasid, mis kulusid maja kahekümne esimesse sajandisse toomiseks. Eelmine omanik, eakas mees, polnud juba aastaid midagi ette võtnud põhimõttel, et „see maja elab minu niikuinii üle”.

„Härra Martini meelest ei olnud suuremal remondil erilist mõtet,” olid kinnisvaraagendi sõnad selle kohta. „See kajastub ka hinnas,” oli mees veel lisanud.

Maja oli vana härra Martini tõepoolest üle elanud, siis oli see asjatult ostjat oodanud ja algsest hinnast oli ainult pool järele jäänud, enne kui Stewartid silmapiirile ilmusid. Beth mõistis nüüd, et kinnisvaraagent ja endise omaniku asjadega tegelevad testamenditäitjad pidasid neid ilmselt taeva kingituseks. „Otse Londonist, ja raha nagu raba!” võis agent Bethi arvates rõõmustada.

Igatahes kadus korteri müügist saadud raha kiiresti nagu hall varahommikuses päikeses, samuti summa, mille Beth sai oma endiselt tööandjalt. Neil jättis rahaasjad tema ajada. Beth kavandas hoolikalt, arvestades nende igapäevaseid kulusid. Aga Neil kas ei märganud seda või ei hoolinudki sellest oma maailmas keset lihaselisi pronkskiivritega kangelasi, müütilisi elukaid, mõõka keerutavaid kangelannasid ja nii mees- kui ka naissoost nõidu ja võlureid. Raamatuid osteti hästi, müüginumbrid polnud just megasuured, kuid ikkagi korralikud, aga kui neist nüüd ainult üks teenis, oli vabalt kulutatav sissetulek, millega nad olid harjunud, äkitselt kõvasti kahanenud. See maja, Kirikla, oli nagu täitmatu koletis, kes on mõnest Neili raamatust põgenenud ja nõuab nüüd, et teda suurte rahasummadega toidetaks. Beth polnud veel Neilile rääkinud, kui kehvaks nende rahanduslik seis oli muutunud. Ta polnud tahtnud Neili muretsema panna, sest mees oli viimasel ajal olnud, noh … okkaline oli ilmselt õige sõna. Neili taevasse oli ilmunud kurjakuulutav pilv kirjaga „kirjutamistõrge”. Uus raamat ei tahtnud edeneda ja võib-olla oli mees taibanud, et kirjutamine oligi nüüd nende ainuke sissetulekuallikas. Neil polnud tahtnud rääkida oma eelmise päeva käigust agendi juurde, pärast mida ta oli olnud napisõnaline ja rõhutud.

Kindel oli see, et Neil polnud paar viimast nädalat olnud tema ise. Tegelikult juba alates sellest kohalikus kolledžis toimunud loovkirjutamise kursusest, mida ta juhendas. Ta juhendas sellist kursust teist korda. Eelmine oli toimunud möödunud talvel varsti pärast seda, kui nad siia kolisid. See oli osutunud väga menukaks ja kolledž oli peale käinud, et ta ka sel aastal kursust juhendaks. Ennast meelitatuna tundes oli Neil nõusse jäänud. Teisele kursusele oli ennast kirja pannud liiga palju soovijaid.

Bethil oli selle üle, et Neil oli kursuse juhatamisega nõustunud, hea meel mitte ainult pakutud tagasihoidliku rahasumma tõttu, vaid ka sellepärast, et kirjaniku elu oli põhiolemuselt üksildane. Bethile meeldis, kui Neil hakkas õhtuti käima koos mõne kursuslasega klaasikest võtmas. Ta polnud eriline napsimees, seega Beth ei muretsenud, kuigi pärast oli vaja koju sõita. Neil võttis klaasi veini ja sellega asi piirdus. See tagasihoidlikkus tähendas ka, et pubiskäigud ei toonud kaasa äkilist väljaminekute suurenemist. Bethi arvates oli õpetamine Neilile meeldinud.

Aga kirjutamine nõuab keskendumist ja võib-olla oli kirjutamiskursuse juhatamine Neililt siiski nii palju tähelepanu nõudnud, et uus raamat kannatas. Beth ohkas ja pööras ringi, et kabinetist lahkuda. Ta tõmbas selga esikus rippuva kerge vateeritud jaki ja läks välja. Kõrgel tamme otsas istuv vares nägi teda ja tõi kuuldavale valju hoiatuskraaksatuse. Neil pühkis ikka süvenenult lehti hunnikusse. Ta jättis töö hetkeks katki, tõstis pilgu ja lükkas prillid jälle ülespoole.

„Tere, kullake. Ma ei põleta neid ära. Jätan nii, nagu on.”

„Miks?” Beth oleks peaaegu küsinud: „Mida siin põletada on?”, sest niiske lehehunnik oli väga väike.

„Jäägu siilidele.”

„Ma pole nädalate viisi aias ühtegi siili näinud. Nad on kõik juba talveunes.”

„Vähemalt üks sagib ikka veel ringi. Ma kuulsin, kuidas ta öösel turtsus, ja vaata, ta on siia oma visiitkaardi ka jätnud. Siilid on ju peaaegu ohustatud liik, nende arvukus väheneb kiiresti. Ma arvasin, et oleks hea neile talvitamiskoht jätta.”

Ükskõik mida, kui ainult tööd ei pea tegema, mõtles Beth korraga ärritudes. Asendustegevus või katse loometõrkest üle saada? Või on asi selles, et meile tuleb jõuluks külalisi? Neil ei taha, et maja tuleks rahvast täis, ei taha jutuvada ja oma päevarutiini häirimist. Susie lapsed hakkavad jooksma mööda koridori, peatrepist üles, siis ülakorrusel, teenijatrepist alla, koridori tagasi ja siis uuesti otsast peale. Aga mina ootan seda lärmi, seltskonda, laste elevust jõuludest. Mind ei häiri seegi, kui nad televiisorist multikaid vaatavad.

Beth otsustas härjal sarvist haarata. Neilile vastasseisud ei meeldinud, ta oli peaaegu kõigega nõus, et neid vältida, aga vahel pidi ta need siiski välja kannatama.

„Ma mõtlesin,” alustas Beth elavalt, „et ehk sa tahaksid tulla ja aidata mul esikusse ja söögituppa kaunistused üles panna – kui sa töös niikuinii juba pausi pead.”

Neil pööras pilgu naiselt kõrvale ja torkis luuaga lehehunnikut. „Ma siin lihtsalt … juba lähengi kabinetti tagasi.”

„Ei lähe ju. Mul on sind viieteistkümneks minutiks tarvis. Viisteist minutit võid mulle pühendada küll.”

Neil teadis, et naisel on tõsi taga, ja sai pahaseks. „Ma ei saa aru, miks meil neid kaunistusi tarvis on. Keegi ei tule enne kui jõululaupäeval ja 27. detsembri hommikul lähevad nad jälle ära. Ei tasu ju vaeva.”

„Lapsed loodavad kaunistusi näha, minu ema ja isa ka, samuti sinu vanemad ja minu õde.”

„Miks nad kõik üldse meile peavad tulema?” Neil oli juba tõrges, aga nad olid sellest kõigest varem rääkinud.

„Me ju otsustasime nii, meie kõik. Me oleme ainsad, kellel on piisavalt magamistube, et kõik ära mahutada.” Beth viipas käega maja poole. „Neli vaba magamistuba, Neil, isegi viis, kui pööningul asuv teenijatuba ka arvesse võtta, ja jõulud on ainus aeg, kui keegi üldse seal magab!”

„Sinu ema ja isa olid lihavõtte ajal siin,” protestis Neil. „Ning Susie ja need paganama lapsed mürgeldasid suvel meil terve nädala ringi!”

„Sinu ema ja isa olid siin eelmine kord Hispaania-reisilt tulles.”

„Nemad ei jookse treppidest üles ja alla,” torises Neil.

„Kuula nüüd, Neil,” ütles Beth teravalt. „Meil tulevad tõelised vanamoodsad perekondlikud jõulud ja see tähendab kaunistusi, jõulupuud, astelpõõsaoksi, kogu kupatust. Ma ootan seda väga ja sulle meeldib see tegelikult ka, sa tead, et meeldib.”

„Vilkuvatest tulukestest ma igatahes keeldun.” Neil tahtis, et viimane sõna jääks talle. „Sinna hulka käivad ka need, mis sa puu otsa riputad.”

„Neid pole tarviski. Ma ostsin möödunud aastal fiiberoptilise puu, mäletad?”

„Kila-kola,” porises Neil. „Niru puu, tobedad kulinad – ja astelpõõsas on paganlik sümbol. Hea küll, aga olgu see viimane kord. Tuleval aastal ma midagi sellist enam kaasa ei tee.”

„Ja pole vajagi,” nõustus Beth armsasti, „tuleval aastal võime jõulukruiisile minna. Kui me seda endale muidugi lubada saame, eks!”

Neil oli nii rabatud, et ei saanud sõnagi suust. Aga just siis, kui nad maja juurde olid jõudnud, purustas vaikuse kolin ja mürin, sest sissesõiduteele keeras sõiduk ja liikus lärmakalt edasi nende poole. Vares laperdas kraaksudes oma kõrgelt kohalt minema, andes valjusti teada võõra saabumisest.

„Wayne Garley,” ägas Neil.

„Tore,” vastas Beth. „Ta tõi halud kohale.”

„Mis hea pärast meil peaks halutuli olema, kui me lõpuks ometi saime keskkütte korda, sellest mina küll aru ei saa. Tead, meie metsad …”

„Me ei hakka ju kogu aeg puudega kütma, ainult pühade ajal.” Veoauto peatus kruusa õhku paisates ning pleekinud sinistes pükstes ja paljukannatanud nahkjakis mees, villane müts peas, ronis autost välja ning müdistas Bethi ja Neili juurde.

„Tõin teie puud ära!” kuulutas tulija. „Veab teil, kas teate. Sel ajal on küttepuude järele alati nõudmine. Kõik vanad pubid ümberringi tahavad halutuld. Palju tegemist.”

„See tähendab, et ta tahab lisatasu,” pomises Neil.

„Kuhu ma need siis panen?” küsis Garley. Kui ta olekski Neili märkust kuulnud, poleks see teda häirinud. Wayne Garley käitus alati nii, nagu heaks arvas. „Meeldigu see sulle või mitte,” oli tema seisukoht. Kui Neil ja Beth olid majja sisse kolinud, olid nad uurinud, kes võiks vahel mõne töö ära teha selle eest tervet varandust nõudmata. Kohalikud olid kohe öelnud: „Teil läheb tarvis Wayne Garleyt.”

Garley oli ümbruskonnas „korraldaja”. Ükskõik, mida vaja oli, tema ajas asja korda – kas tegi ise ära või leidis kellegi, kes sellega hakkama sai (tavaliselt oli see keegi tema suurest suguvõsast.) Kui oli vaja üürida pulmadeks poni ja kaarikut või likvideerida ummistust, panna üles müügilette aiapeo jaoks või ehitada kivimüüri, tuli lihtsalt küsida Wayne Garleylt. Kõik Garleyd olid ühte nägu. Olgu mehed või naised, ikka olid nad väikesed ja soonilised, pähkelpruuni näo, erksate silmade ja nöbininaga.

Lettie Stone oli Bethile rääkinud, et Garleyd abielluvad alati „perekonda.” „Tead küll, nõbudega ja nii,” ütles Lettie, kes käis korra nädalas tolmuimejat mööda treppe üles-alla vedamas ja köögi kivipõrandat pesemas. „Eks neid ole palju ka, kelle hulgast valida.”

„Imelik,” arvas Neil, kui see talle edasi räägiti. Ta ütles seda mõtlikult. Võib-olla ilmub kummaline tätoveeritud ja õhupüssidega relvastatud Garleyde suguharu välja mõnes tulevases raamatus.

„Lettie kinnitab, et Wayne Garley meid hätta ei jäta. Ta pole mitte ainult usaldusväärne, ta on ka heasüdamlik,” kaitses Beth Wayne’i.

„Ma näitan, kuhu halud panna, Wayne,” ütles Beth nüüd valjusti. „Kohe maja taga põõsaste juures on väike kuur.”

„Ma tian küll,” kostis Garley, „te ei pia tulema. Kas sobib, ma sõidan ümber nurga?”

„Tuhnite niimoodi kõik segi,” vaidles Neil. „Maa on väga märg.”

„Ma’p saa ju puid süles tassida,” kostis Neil. „Mul kuluks terve igavik ja eks nad ole rasked kah. Kui te mind muidugist aidata ei taha?”

„Oh, sõitke siis pealegi!” nähvas Neil ja läks sisse.

Bethile tundus, et ta nägi Wayne’i näol kerget irvet. „Tänan,” ütles Beth. „Kas arve on kaasas?”

„Kaasas.” Wayne tuhnis oma lühikese nahkjaki taskutes ja tõmbas välja kortsus paberilehe.

„Sularahas nagu alati?” küsis Beth.

„Kui teil on ükspuha, siis mina eelistan sularaha. Ei pia hakkama panka minema, et tšekki rahaks teha.”

„Hea küll, astuge majast läbi, kui olete halud riita ladunud. Raha ootab.”

Garley noogutas ja ronis autosse tagasi. Kui Beth majja läks, kuulis ta, kuidas mees autoga ümber nurga kolistab.

Hoolimata esialgsest tõrksusest oli Neil kaunistusi üles pannes õige innukas ja töö edenes kiiresti. Beth mõtles just teha ettepaneku juua tass kohvi, kui köögi poolt kostis Garley hüüdmist.

„Ta mõtleb ka kohvi peale,” arvas Neil.

Aga ta eksis. Kohv ei tulnud Wayne’ile pähegi. Kui Beth ja Neil kööki läksid, seisis Wayne, töösaapad jalas, põrandaplaatidel, mille Lettie oli eelmisel päeval puhtaks pesnud. Tagaukse juurest temani tuli porine jäljerada. Tavaliselt Wayne nii hoolimatu ei olnud ja Bethile näis, et Wayne’i näol on rabatud ilme.

„Kas te olete täna pangal käinud?” küsis ta kähedalt.

„Ma ju ütlesin, Wayne, mul on see raha olemas,” tuletas Beth talle meelde.

Wayne raputas pead. „Ma’i mõtle sellist panka! Hoopis seda, kus jõgi jookseb teie aia ääres.”

No mõni ime siis, et Wayne oli saabastega nii palju pori kaasa toonud. Hiljutised vihmad ja üle kallaste tõusnud jõgi olid muutnud aia alumise osa läbipääsmatuks. Nojah, mõtles Beth, suuremale osale inimestest küll, aga nagu näha, mitte Wayne Garleyle.

„Miks te sinna läksite?” küsis Beth. „Seal on ju praegu lausa mädasoo, Wayne. Me pole juba paar päeva seal käinud. Kui me poleks künka otsas, oleks jõgi poolde aeda tunginud.”

„Seda ma vaatama läksingi, et kui palju teil siin üle on ujutatud,” seletas Garley. „Jõgi on allavoolu igal pool üle kallaste tulnud ja see teie väike sildumiskoht on üleni vee all. Kui veel sajab, tõuseb jõgi nii kõrgele, et teie tagaukseni jääb ainult viisteist jalga. Kas teil liivakotte on? Ma arvan, et teil võib neid vaja minna. Võin teile mõne tuua.”

Sildumiskoht, mida Wayne mainis, oli jõkke ulatuv kipakas puust platvorm. Parimatelgi aegadel polnud see kuigi turvaline ja oli praegu üldse vee alla kadunud, mitte pinnasest kahe jala kõrgusel.

„Kui te sellest juba juttu teete,” ütles Beth Wayne’ile, „ma mõtlesingi küsida, kas saaksite selle sildumiskoha maha lammutada, muidugi kevade poole, kui veetase on langenud.”

Wayne tõmbas sügavalt hinge. „Sinna on midagi kinni jäänud, see on peaaegu vee all. Ma arvan …” Wayne pööras rõhutatult pilgu Bethilt ära ja rääkis edasi Neilile otsa vaadates.

Neil näis kohkunud. „Mis see on?”

„Parem, kui te ise järele vaatate,” vastas Wayne ebamääraselt ja hakkas sama teed tagasi minema, kust ta sisse oli tulnud.

„Lähme kahekesi,” sosistas Beth. „Ma ei tea, mis see on, aga Wayne tahab meile kangesti näidata.”

Garleyl oli terav kuulmine. Ta peatus ja vaatas tagasi. „Ei, teie ärge tulge, proua Stewart, ainult teie mees. On parem, kui teie ei tule.” Ta kõhkles. „See on miskit surnut, ma arvan.”

Neil otsustas jutuohjad oma kätte võtta. „Jama!” ütles ta. Kiiresti lisas ta siis: „See tähendab, ma arvan, et see on mingi praht, mitte surnud loom. Nädala jooksul on igasugust rämpsu jõge mööda alla tulnud. Oota siin, ma toon saapad ja lähen vaatan järele.”

Ta järgnes Garleyle. Üksi jäänud Beth kõhkles algul, pomises siis: „No tõepoolest …” ja tõmbas jalga kummikud, mis tal köögiukse juures seisid. Kui ta välja astus, kuulis ta Neili häält, millest kostis õudus.

See pani ta otsustama. Mis seal ka polnud, ta pidi minema ja välja uurima. Kui hull see asi ikka olla sai?

Neil ja Garley seisid selle vastas, mis puust sildumispaigast veel näha oli. Nad osutasid vette ja vaidlesid. Beth ligines neile diagonaalselt, nii et mehed ei jäänud tema ja selle vahele, mis seal vees ka oli. Minek oli raske, pinnas imes saapaid sisse, Beth vaarus ohtlikult ja sirutas käed laiali, et tasakaalu säilitada. Vees oli kindlasti midagi suurt, mingi mügar, mis oli silla juurde takerdunud. Pooleldi vee all olles hulpis see lainetes. Beth ei saanud täpselt aru, mis see on.

Ta hõikas: „Mis seal on?”

Neil pöördus ja, märganud Bethi, hakkas kätega vehkima, nagu tahaks teda minema peletada. „Mine tuppa tagasi!” hüüdis ta.

„Jäta rumalused, Neil.” Beth sumpas otsustavalt edasi, kuigi tundus, nagu liiguks ta liimi sees, iga sammu juures kostis lurtsumist ja jalga oli raske välja tõmmata. Kinnijäänud objekt kerkis äkki ülespoole ja tõusis pinnale, nii et Beth nägi seda paremini. See polnud loom. Näis, et sel on riided seljas, ja midagi oli veel. Juuksed, pikad juuksed hõljusid selle ümber vees. See mügar oli naise ülakeha.

Bethile tõusis sapp kurku ja teda ajas iiveldama. Ta neelatas tugevasti. „See on … keha,” hingeldas ta.

Neil hakkas komistades oma naise poole minema. „Ütlesime ju, et sa ei tuleks siia …”

Lause jäi katki, sest nad kuulsid, et eesväravast keerasid sisse sõidukid, mida oli kindlasti rohkem kui üks. „Mis siis nüüd?” ägas Neil. „Mine tuppa, Beth!” Neil läks uurima, kes seal olid tulnud. Beth ei saanud teha, mida Neil oli palunud − isegi siis mitte, kui oleks tahtnud. Tema jalad ei liikunud. Raskustega keeras ta ennast nii palju, et Neili minekut vaadata, ja märkas siis, et Garley seisab tema kõrval.

Kui Beth nüüd seal oli, näis Garley tema kohaloluga leppivat. „Ma arvasingi, et see on surnukeha,” ütles ta Bethile. „Rämpsu tunnen ma alati ära, kui ma seda näen.”

Neil tuli tagasi ja mitte üksinda. Koos temaga kiirustasid Bethi poole noor, kena ja sale punapäine naine ning kaks meest. Üks meestest oli noorepoolne, pikk ja turske, teisel, vanemal ja tüsedamal, olid sellised hoolitsemata hallikirjud vuntsid, mis on ainult kandja enda meelest kenad. Neil püüdis selgitada neile olukorda ja osutas jõe poole. Selja tagant jõelt kostis läheneva paadi mootoripodinat.

Wayne Garley heitis tulijatele kogenud pilgu. „Võmmid,” märkis ta.