Читать книгу Surnu vees - Ann Granger - Страница 9

Mõni minut varem oleks Dave Nugent Kirikla väravast sisse keerates peaaegu alla ajanud mehe, kes mööda sissesõiduteed nende poole jooksis.

Vaatepilt polnud mitte lihtsalt ebaharilik, see oli lausa pentsik. Mees oli pikk ja kõhn – piibuork, öelnuks Nugenti vanaema. Kõrend oli ilmselt kõvasti endast väljas, ta oli oma pikad käed üles tõstnud ja vehkis ägedalt, väljendamata siiski midagi konkreetset, ainult kohkumist ja õudu. Jess Campbell hüüatas hoiatavalt. Peaaegu olekski toimunud kokkupõrge. Nugent vajutas pidurit, nii et märga kruusa lendas, ja pistis pea aknast välja. Mees hingeldas, näol metsik ilme. „Kes pagan teie olete?” nõudis ta.

„Politseinikud, söör,” ütles Jess kõrvalistmelt.

Mees vahtis teda rabatult ja hüüatas siis: „Jumal tänatud! Me leidsime just midagi hirmsat … Jõest.”

Ta keeras ringi, et teed juhatada, ja vehkis ägedalt kätega, et nad talle järgneksid. Corcoran, kes oli tulnud oma nelikveolisest välja teiste juurde, pomises Jessi kõrval: „Ma ju ütlesin, et vool on ta allavett viinud.”

Keha oli kinni jäänud maabumissilla kaugemale jõkke ulatuva kinnituspuu külge, sild oli ulatunud veest välja, enne kui vihmad selle jõkke uputasid. See polnud sadamasillaks piisavalt suur, aga ilmselt oli keegi kunagi hoidnud selle külge kinnitatuna väikest paati. Mitte praegused omanikud, mõtles Jess. Või kui hoidsidki, polnud paadist praegu mingit märki ning Jess kahtlustas, et silda pole kaua aega kasutatud ja see laguneb. Keha veest välja tirimiseks selle peal küll seista ei saanud.

Aga surnukeha oli see igatahes kinni püüdnud. Polnud kahtlust, et surnu oli naissoost. Siin oli see madalamas vees kui seal, kus Lacey oli seda näinud. Veekeerised olid keha keerutanud, nii et paljad jalad olid vaatajate poole ning kerkisid aeg-ajalt pinnale, kui keha üles-alla hulpis. Kingad olid ilmselt jõkke kukkunud.

Corcorani mehed olid juba vees ja tõstsid parajasti keha välja.

Siis keerasid nad selle ringi ja kui nad, jalad sügavalt mudas, kaldale vaarusid, vajus tüdruku pea kuklasse. Tema pikad juuksed hõljusid nagu veetaimed, neist nirises ojana vett. Varem olid tuukrid Jessile veehaldjaid meenutanud. Nüüd näis talle, et nad on ühe veehaldja tolle veealusest kuningriigist kinni püüdnud ja maa peale tirinud. Tüdruk oli väga noor. Jessile meenusid maja omanikud, kes seisid tema taga. Ta keeras ringi ja nägi nende õudusest tardunud nägusid. Mees nägi välja, nagu hakkaks kohe oksele. Naine oli karjumiseks suu avanud, kuid sealt ei tulnud piiksugi, ja ta oli tardunud, huuled O-kujuliselt lahti.

Tööriietes mees, kes oli uppunu leidnud, seisis eemal mehe ja naise selja taga − Jessile tundus, et mitte sellepärast, et teda häiris surm, vaid pigem seetõttu, et ta tahtis politseist eemale hoida. See ei tähendanud, et ta olnuks segatud millessegi kriminaalsesse. Talle lihtsalt ei meeldinud inimesed, kes esitasid isiklikke küsimusi. Jessi meelest oli ta mingi töömees ja oli toonud koorma lõhutud küttepuid.

„Kas te ei tahaks sisse minna, härra ja proua Stewart?” küsis Jess. „Ma tulen kohe ja räägin teiega paar sõna.”

Abielupaar noogutas ja pöördus kuulekalt minekule. Mees võttis naisel õlgade ümbert kinni ja naine pani käe mehe pihale. Näis, et kui üks neist oma käe ära võtab, kukub teine pikali.

„Seersant Nugent võtab nüüd teie andmed ja tunnistuse, härra Garley,” ütles Jess töömehele. „Siis võite minna.”

Garley kortsutas pahaselt kulmu, kuid noogutas. Ta läks Nugenti kannul pargitud autode poole. Kui nad liikuma said, hakkas niigi vettinud maastikule jälle vihmapiisku langema.

Corcorani mehed olid tüdruku mudaseks trambitud murule selili maha pannud. Nad olid kandnud teda hellalt ja astusid nüüd eemale, näod ilmetud nagu elukutselistel leinajatel, lastes teistelgi tüdruku nägu näha. Tüdruk oli lubivalge, surnukahvatu, nagu romantilistele luuletajatele nii väga meeldis väljenduda. Tema suu oli paokil ja silmad vahtisid tühjal pilgul üles. Nahk helkis talvises jahedas päikesepaistes nagu poleeritud. Tundus, nagu hakkaks tüdruk kohe rääkima, nagu tahaks öelda, mis temaga oli juhtunud. Ühes kõrvas oli tal suur võrukujuline kuldne kõrvarõngas. Teine oli ilmselt kusagil jõepõhjas, nagu kingadki.

Jess kükitas surnud tüdruku kõrvale, et teda paremini näha.

Üheksateist, võib-olla kakskümmend aastat vana, mõtles ta. Tema paljad jalad oleksid võinud olla mõne skulptuuri omad. Varvaste ja pahkluude ümber oli takerdunud peenikesi veetaimejuppe, mis suurendasid veelgi ihu sarnasust marmoriga. Tüdruku varbaküüned olid nagu sõrmeküünedki hõbedaseks lakitud.

Oli üks Victoria-ajastu maal – Millais’ oma vist –, mis kujutas Shakespeare’i uppunud Opheliat vees, ümberringi mitmesugused taimed. Jessile meenus, et koolis oli kunstiõpetaja rääkinud, kuidas Millais’ modell pidi lebama tundide kaupa vannis ja külmetas enda kõvasti ära. Aga sellele Opheliale siin oli Surm käe peale pannud.

Tüdrukul oli seljas õhuke ringja litritest mustriga pluus. Talvise külma vastu sellest küll abi ei olnud, nii et tal oli pidanud olema ka jakk või mantel. Mustad püksid olid mingist pesusametitaolisest materjalist. Peened riided, et kuhugi välja minna, mõtles Jess.

Jess tõusis, võttis mobiili ja helistas jälle Carterile, et rääkida talle leiust. „Kas peas või näol on nähtavaid vigastusi?” küsis Carter.

„Mina küll ei näe, ainult mõned kriimustused, mille on ilmselt põhjustanud põõsad, kuhu kinni jäänult see loomaarst teda varem nägi. Ta pole vees ilmselt kuigi kaua olnud. Corcorani arvates sattus ta sinna väga hilja eile õhtul või siis varastel hommikutundidel kusagil vahemikus Weston St Ambrose’ist siiani. Kui nii, siis on kõik, mis ta sisse võis võtta, ikka veel tema kehas. Tom Palmer oskab meile rohkem öelda. Aga minu silmale …” Jess jäi vakka.

„Mida?”

„Ma ütleksin, et ta on end riide pannud selleks, et kuhugi peole minna, jalas tumedad sametised püksid ja seljas sädelev pluus, suured kõrvarõngad kõrvas, üks neist on küll kadunud. Riided on läbi ligunenud, aga litritest muster on üsna selgesti näha. Kingad on ka kadunud. Nii sõrme- kui ka varbaküüned on hoolitsetud ja lakitud. Tom peab lahkamise nii ruttu ära tegema, kui vähegi võimalik. Loodame, et vesi pole kehalt asitõendeid maha uhtunud.”

„Naiste rõivamoodidest ei tea mina midagi,” ütles Ian kuivalt tema kõrva ääres. „Aga kui tüdruk läks kohtama, peame välja uurima, kes see kutt on. Muidugi pärast seda, kui oleme teada saanud, kes see tüdruk ise on! Kena, hakkame siis asjaga pihta.”

Jess pani telefoni jopetaskusse tagasi ja heitis pilgu aiale enda ümber. Peagi lööb seal kõik kihama, kui teised kohale jõuavad, nende hulgas ka arst, kes surma kinnitab. Veel rohkem autosid künnab seda, mis on järel Stewartite murust. Tema enda saabumine koos Nugenti ja Corcoraniga ning kõik järgnev oli juba niigi palju kahju tekitanud. Jessil oli Stewartitest kahju.

Ta jättis Nugenti välja peameheks ja hakkas maja poole minema, mõeldes tee peal välja sobivalt vabandavat sissejuhatust raskele küsitlusele. Keegi ei eelda ju, et tema kodust saab äkitselt politseioperatsiooni keskpunkt. Ees paistis avatud uks. See viib ilmselt kööki. Jess läks sinna.

Stewartid olidki köögis. Nad istusid kõrvuti, vaatasid avatud ukse poole ja sealt paistvasse aeda, kuigi jõge nad kõrgete loorberipõõsaste ja puukuuri tagant ei näinud. Mees ja naine istusid vaikides nagu kaks tardunud kogu. Köök õhkus soojust, aga Stewartitel oli šoki tõttu külm. Jess tundis, et peab käe sirutama ja avatud uksele koputama, kuigi seesolijad nägid teda selgesti. Ta märkas kergendust tundes, et põrandaplaadid on juba porised, nii et ta ei pidanud vabandust paluma pori sisse kandmise pärast. Siiski võttis ta kummikud jalast ja pani ukse kõrvale väikese varju alla. Kui mina siin elaksin, mõtles Jess, laseksin korraliku katusealuse ehitada.

Ta tatsas sisse, märjad sokid jalas, ja alustas: „Palun väga vabandust selle kõige pärast, härra ja proua Stewart.”

„Pole teie süü,” ütles naine vaevukuuldavalt.

Kuigi nad istusid liikumatult, oli keegi pidanud siiski kohvi tegema, sest see auras puutumatult nende ees.

Proua Stewart vaatas sinna, kuhu Jesski ja tõusis püsti – jäigalt nagu vana naine, kuigi ta võis Jessi arvates olla neljakümne ümber. „Ma oletan, et te tahaksite ka tassikest,” pakkus ta automaatsest külalislahkusest.

„Tänan.” Jess noogutas. Kui naisel on midagi teha, pole ta ehk enam nii pinges. Selleks, et ka mees lõõgastuks, läheb vaja palju rohkem. Härra Stewart istus ikka samasuguses jäigas poosis, käed laual. Tema nägu oli roheka varjundiga ja pärlendas higist. Kuigi kõhetu ja prillidega, olnuks ta tavaolukorras nägus mees. Tema nägu tundus kuidagi tuttav.

Naine tuli tagasi ja asetas Jessi ette kohvikruusi. „Minu nimi on Beth,” tutvustas ta ennast. „Minu abikaasa on Neil.” Nainegi oli veetlev, isegi täna hommikul sellise pinge all. Tema pikad pruunikasblondid juuksed olid siidsalliga kokku seotud, paljastades korrapärased näojooned. Ta oli peaaegu meikimata. Kuigi ta polnud vateeritud jakki seljast võtnud, oskas ta siiski mingil moel linliku mulje jätta.

Mees, kellel oli ikka veel seljas poriplekiline polsterdatud vest, nägi rohkem maamehe moodi välja. Rohkem, aga mitte päriselt. Kumbki ei sobinud ümbrusega. Kuidas nad üldse siia elama sattusid?

Neil Stewart. Jess oli seda nime varem kuulnud. Rahulolevalt naeratades sai ta siis aru, kellega on tegemist. Ta oli näinud mehe fotot kohalikus ajalehes ja tema raamatute kaaneümbristel.

„Te olete kirjanik,” ütles Jess mehele.

Neil tõstis pilgu puutumata kohvilt enda ees ja vaatas Jessile otsa. „Jah,” ütles ta. Näksas siis alahuult ja lisas pingutusega: „Palun vabandust, ma … see viis mu endast välja, kui ma ta leidsin – selle tüdruku.”

„Wayne leidis ta,” parandas Beth.

Üle Neili näo libises ärritusevari. „Jah, ma tean, et Wayne leidis ta. Ma tahan öelda, et kui ma teda nägin … Ma ei usu, et ta varem kedagi leidnud on. Igatahes pole see midagi sellist, mis võiks juhtuda iga päev!” Mehe ärritus murdis tardumuse, mille küüsis ta oli olnud.

„Rääkige mulle sellest,” tegi Jess ettepaneku, lootes, et rääkimisest võiks abi olla.

Nad vahetasid pilke. „Pole siin midagi rääkida. Wayne Garley tõi meile puid. Beth ütles, et ta paneks need kuuri.”

Neil võttis kohvikruusi ja pani selle kohe jälle käest, loksutades kohvi lauale. „Me ju ei teadnud, et ta leidis surnukeha, hoidku küll!”

„Mida te tegite, kui Garley kohale jõudis?” küsis Jess Neililt.

„Mitte midagi, noh, ei midagi erilist. Ma olin aias, riisusin lehti kokku.” Ta vaikis korraks, ja tundes siis, et sellest vastusest ei piisa, lisas veel: „Olin hommikul varem raamatu kallal töötanud ja mul oli vaja paus teha. Läksin välja ja mässasin lehtedega, et pead klaarida.” Ta vaatas enda ette. Võib-olla ilmus talle vaimusilmas pilt uppunud tüdrukust ja ta püüdis sellest vabaneda. Aga läheb hulk aega, enne kui tema või ta naine selle ükskord unustavad.

„Teie ei läinud jõe äärde? Kas te nägite seda sealt, kus te lehti riisusite?”

Neil raputas pead. „Ma ei läinud kalda lähedale – ega sinna, kus kallas oli enne seda, kui nii palju vihma alla kallas. Ma ei näinud seda ka, sest põõsad on ees – sellised, nagu need seal.” Ta osutas sinna, kus seisis kuur ja paistis tume loorberipõõsastik. „Victoria-aegsed taimed, nüüd kõvasti ülekasvanud. Kogu see aed tahab puhastamist ja uuendamist. Isegi kui ma oleksin jõe äärde läinud, poleks ma näinud vees midagi, kui ma poleks lausa veepiiril seisnud. Seal all on nagu Grimpeni soo. Nägite ju isegi! Siis tuli Beth välja ja kutsus mind appi kaunistusi üles panema.”

„Meile tuleb jõuluks külalisi, pereliikmeid,” selgitas Beth. „Me rääkisimegi parajasti sellest, kui Wayne halgudega kohale jõudis. Ma ütlesin, et ta viiks puud kuuri, ja ta sõitis sinna – Neil ja mina tulime tuppa. Hakkasime kaunistusi üles panema ja mõtlesime just kohvipausi teha, kui kuulsime, et Wayne hüüab meid köögist. Ta tuli ütlema, et jões on midagi vana maabumissilla külge kinni jäänud. Ta tahtis tegelikult, et ainult Neil temaga kaasa läheks – säästis mu tundeid.” Beth krimpsutas nägu. „Aga ma järgnesin neile. Oleksime muidugi pidanud politsei kutsuma. Aga polnud aegagi, enne kui te tulite.”

Neil lisas: „Me ei teadnud, et te olete juba siin lähedal ja jõuate nii ruttu kohale, isegi kui me ei helista. Kuulsin teie autosid väravast sisse sõitmas ja mõtlesin, kes pagan see küll on.”

„Üks tunnistaja teatas, et nägi hommikul siit poole miili jagu ülesvoolu vees surnukeha, nii me siis tulimegi seda otsima.” Jess rüüpas kohvi, aga kumbki Stewart ei puudutanud enda oma ikka veel.

„See tüdruk – ta siis lihtsalt kukkus vette ja uppus?” Seda küsis Beth.

„Me ei tea. Peame lahkamistulemused ära ootama. Kas te palusite härra Garleyl minna maabumissilla juurde vaatama?”

„Ei. Wayne’il endal tuli pähe sinna minna,” ütles Beth.

„Vihma tõttu on siin palju üleujutusi olnud. Ma arvan, et Wayne läks vaatama, kuidas lood on.”

„Kas teie olete ka kirjanik?” küsis Jess Bethilt.