Читать книгу Ludlow' daamide ühing - Ann O ’Loughlin - Страница 3

Olen oma elus õmmelnud ühe mälestusterohke lapivaiba. Olin siis teismeline; et mu aega sisustada, soovitas õmblejannast ema mul hakata tegema lapitööd, kasutades aastate jooksul – suuresti mulle – õmmeldud rõivastest üle jäänud ja alles hoitud riidetükke. See tegevus sai mulle õige pea armsaks ning õmblemise kui ühise hobiga tegeldes ajasime juttu, naersime ja talletasime vaiba sisse südamlikke mälestusi.

Mu ema Anne suri kaks aastat tagasi, just siis, kui mul ilmus esimene raamat, aga tema mõju pole kuhugi kadunud. Ema oli mu suurim fänn ning tunneks erilist uhkust, et tema õmblustööd ja meie ühine lapivaip ajendasid mind kirjutama „Ludlow’ daamide ühingut”.

See on mu kolmas romaan. Oma kirjanikuteel olen selgeks saanud, et maagiline sõna „lõpp” tähistab alati uue erutava etapi algust. Aga ma polnud seda teost veel lõpetanudki, kui agent Jenny Brown agentuurist Jenny Brown Associates võttis minuga ühendust ja kiirustas finišijoont ületama. Tänan, Jenny!

Peale Jenny julgustasid mind ka kodused fännid, mu imeline abikaasa John ning meie lapsed Roshan ja Zia. Nende armastuse ja vankumatu toeta poleks ma suutnud kirjutamisrajal püsida.

Eriti tahan siiski tänada kõiki lugejaid, kes on sellel teekonnal minuga kaasas käinud. Loodan, et naudite „Ludlow’ daamide ühingut” sama palju kui „Ballisaali kohvikut” ja „Kohtuniku naist”.

Uutele lugejatele, kes selle raamatu kätte võtavad: tere tulemast, veetke Ludlow Hallis mõnusasti aega!

Ann