Читать книгу Ludlow' daamide ühing - Ann O ’Loughlin - Страница 6

Proua Hetty Gorman kergitas pisut tüllkardinat, et külastajat paremini näha. Michael Conway oli helistanud ja öelnud, et oodata on külastajat, niisiis oli ta valmis seadnud oma parima toa; see oli ülemisel korrusel ja väga suur, aknast avanes vaade linna taga laiuvatele põldudele.

Ühtlasi oli Michael hoiatanud, et ta piirduks hädavajaliku jutuga. „Tal pole vaja arvata, et kogu linn sosistab tema selja taga; ei maksa talle meelde tuletada, mis juhtus,” manitses mees ning Hetty oli natuke solvunud, et too peab teda klatšimooriks.

Ta seisis ja uudistas võõrast läbi akna kindlas teadmises, et tema tüllkardin on nii tihe ja kvaliteetne, et teda ei nähta.

Naine seisis trepi ees noorte pelargoonide urni juures ja vajutas uksekella. Hetty ootas natuke, et ei paistaks, nagu napiks tal kundesid. Ta uuris tulijat. Pikk, kena kehaehitusega, mõtles ta, aga liiga kõhn. Õlad kühmus, silmade all tumedad rõngad, ruugetes juustes halli – naine paistis vanem, kui tegelikult oli.

Hetty tegi kolm õlaringi ning tõmbas siis välisukse pärani. „Tere päevast! Kas saan teid kuidagi aidata?”

„Minu nimi on Connie. Michael Conway soovitas mul teie poole pöörduda.”

„Kas soovite tuba?”

Ametlikust toonist pisut heidutatud, lõi Connie korraks kõhklema, teadmata, mida vastata, ning pomises siis, et vajab tuba üheks ööks.

„Ainult üheks ööks?” Hetty Gormani olek väljendas pettumust, aga ta kutsus külastaja teisele korrusele. „Tavaliselt ma nii vara tube ei näita, kell on alles natuke üle ühe, aga tean, et olete kaugelt tulnud. Teie olete Ludlow’ uus omanik, eks?”

Connie noogutas, kuid ei lausunud sõnagi.

Närviliselt seelikut siludes jäi Hetty üleval seisma ja lükkas magamistoa ukse lahti. „Selles majas on teil kena ja vaikne olla, keegi ei päri, mis asju te siin ajate,” lausus ta ning kahetses sedamaid, nähes Connie näos vilksatamas ärevust. „Elutuba saab kasutada igal õhtul peale teisipäeva, sest siis koguneb mul seal naiste näputööseltskond. Aga kui teil midagi paremat teha pole, võite julgesti meie seltsi tulla.” Hetty teadis, et on hakanud patrama, aga see tuli närvilisusest, kartusest puudutada midagi lubamatut. „Ludlow’ daamide ühing. See kõlab ülespuhutult, aga meile meeldib juttu ajada ja me kõik oleme vaimustatud lapitööst. Pean ütlema, et oleme selles kaunis osavad. Ainus häda on see, et siin on liiga vähe ruumi, suuri lapivaipu ei anna siin teha …”

„Ludlow?”

„Jah, ühingule pani aluse Ludlow Halli Eve, kui Rosdanieli elama tuli, ning me oleme koos käinud juba ilmatu hulga aastaid. Kui Ludlow Hall ära müüdi, jäime ilma peale. Sellest kõik meie hädad algasidki: polnud enam kohta, kus koos käia, ja hulk naisi jäi eemale. Nüüd peame ühingu koosistumisi üksteise pool kodus, kui mõni allesjäänud liige on nõus teisi võõrustama. Kõigil hakkab sellest villand saama, aga tiksume siiski tasapisi edasi. Meie esinaine Kathryn peab midagi infolehetaolist, võime lisada teie e-aadressi nimekirja, et saaksite toimuvaga kursis olla.” Hetty kihistas naerda. „Kathryn kipub tihti hoogu minema. Kui tema kirjadest midagi muud ei leia, siis nalja ikka saab.”

Kui Connie ei vastanud, läks Hetty tema ees alla eestuppa; see oli väike, lillelise vaiba ning kreemide nahktugitoolide ja -diivaniga, mille kõrval polnud peale teleri ruumi õieti millelegi.

„Istuge ja ma teen teile tassi teed. Niikuinii ööbite ju täna öösel siin.” Muretsedes, et oli ehk öelnud midagi sobimatut, kiirustas Hetty kööki.

Connie võttis sohval istet ja kuulas, kuidas majaperenaine köögis askeldab: portselantassid pandi kilksatades alustassidele, teelusikad leidsid kõlksuga oma koha.

Kui Hetty tagasi tuli, kandikul küpsise- ja koogitaldrikud, näis ta olevat end kogunud. „Oletasin, et soovite teed, aga kui eksisin, võin vabalt teha ka kohvi.”

„Tee sobib kenasti.”

Hetty valas portselantassi täis ja ulatas koos alustassiga Conniele.

„Äkki jääte kauemakski kui üheks ööks?” küsis ta leebelt.

„Loodan Ludlow’sse sisse kolida, aga ei tea, kui kaua sellega läheb. Kui olen maja homme üle vaadanud, oskan vahest täpsemalt öelda.”

„Eve saab teid ehk aidata.”

„Eve?”

„Proua Brannigan. Ludlow’ emand, nagu teda siinkandis kutsutakse. Ludlow oli mitu inimpõlve Branniganide omanduses.” Hetty kartis, et oli üle piiri astunud. Et kohmetust varjata, võttis ta teekannu ja asutas Conniele juurde valama.

Connie raputas pead ja asetas tassi alusele. „Mul on linnas üht-teist teha. Tänan teed pakkumast.”

Hetty krimpsutas nägu ja võttis taskust võtmekomplekti. „Tulge ja minge, kuidas ise tahate. Meie kandis ei küsi keegi, mis teil siia asja oli.”

Connie torkas võtmed taskusse ja lipsas esikusse.

Hetty valas endale närviliselt veel ühe tassi teed ja istus arvuti taha e-posti üle vaatama.

Kuupäev: 21. märts 2013

Teema: LUDLOW’ DAAMIDE ÜHING

Ludlow’ daamid!

Mida me peale hakkame? Et meie oivaline ühing koost ei laguneks, vajame ruume.

Suurim tänu proua Hetty Gormanile, kes on andnud oma hubase elutoa teisipäevaõhtuteks Ludlow’ daamide ühingu käsutusse!

Mõneks järgmiseks nädalaks on lahkesti pakkunud oma väikest elutuba proua Eve Brannigan, aga ausalt, naised, kui me ei leia kindlamat kooskäimiskohta, oleme varsti lageda taeva all. Naised, me ei saa jätkata, tuginedes ainuüksi liikmete lahkusele. Juba sel aastal peab Ludlow’ daamide ühing leidma endale päris oma kodu. See on ülimalt pakiline vajadus ning tahan, et uuriksite kõiki võimalusi. Kindlasti on kellelgi mõni tuttav, kes saab pakkuda meile püsiva koha. Meil pole ju palju vaja: kõigest piisavalt suurt ruumi, kus ühingu naised saaksid istuda ja töötada, tualetti ja kööginurgakest või pistikupesagi, et saaksime vett keeta.

Olen käinud linnavolikogule peale, et meil lubataks jälle kasutada raekoda, mis on teatavasti teisipäeva- ja kolmapäevaõhtuti vaba. Esimees Jack Davoren on üpris tõrges ega taha sellest kuuldagi. Tal jätkus häbematust öelda, et oleme liiga väike rühm, et hakata seda kaalumagi, ning kõne alla võiks see tulla üksnes juhul, kui meie ühingusse kuuluks iga ühiskonnakihi inimesi, iseäranis mehi. See on tema viis öelda ümbernurga: ärge mitte lootkegi!

Missugune lollus! Kas mõni terve mõistusega mees sooviks siis istuda terve õhtu koos trobikonna tikkivate ja mokalaata pidavate naistega? Ausõna, kui sooviksime korraldada joomapeo, oleks meil siin linnas palju lihtsam ruume leida.

Naised, sellest murest saame üle ainult üheskoos, sestap pange pead tööle.

Kathryn Rodgers,

esinaine

* * *

Connie pööras Hetty maja ees auto ümber ning sõitis kiiresti minema, aga enne, kui peateel oma õigele sõidurajale reastus, tõmbas sõiduki teeveerde ja jäi mõttesse.

Oli ta olnud rumal, et üldse siia tuli? Kas oli tobe arvata, et ta suudab siinsete valdustega midagi ette võtta? Vahest tuleks lasta kinnisvaraagendil need ikkagi maha müüa? Kuid siis ei saakski ta vastust küsimustele, mis muudkui keerlesid ja keerlesid tal peas ning hoidsid teda ärkvel, kui kõik teised magasid. See maja oli talle kuulunud juba kaks aastat, aga alles hiljaaegu oli ta otsustanud siia sõita. Ainult aeg pidi näitama, kas see oli hea või halb otsus.

Kui Edi testament pärast mehe surma ette loeti, polnud Connie tahtnud kohalegi minna, aga advokaat oli käinud talle peale.

„Millal ma Edi pangakontodele ligi pääsen, Charles? Ta jättis mulle nii palju arveid.”

„Ainult üks arvelduskonto tal ongi, Connie.”

„Aga on ju ometi ka hoiukonto.”

„Mingit hoiukontot ei ole.”

„Ükskõik, kuidas seda nimetatakse – konto, millel on Manhattani korteri müügist saadud raha. Ed avas selle pärast seda, kui oli müünud emalt päranduseks saadud väikese korteri.”

Charles Slowcumi ilme muutus ebalevaks.

„Tal oli käsil rohkesti arendustehinguid. Connie, selle konto sulges ta juba ammu.”

Mööda Connie selga jooksis külm jutt.

„Mida sa sellega öelda tahad?”

Charles Slowcum ohkas sügavalt, nagu valmistuks seletama midagi lapsele.

„Viimase kahe miljoni dollari eest ostis ta Iirimaal tolle suure mõisa.”

„Mis pagana jutt see on?” Connie suu kuivas ja küljes hakkas pistma. „Ta ei sulgenud ühtki kontot.”

„Sulges küll, Connie.”

Conniel hakkas kõrvus kumisema, valusööst läbistas keha ja põlved hüplesid üles-alla.

„Mida see tähendab, Charles?”

Ta jäi vait; jäine tõdemus tarretas tal sõnad kurku. Süda vasardas, küüned kaevusid pihkudesse.

„Kas kogu raha on läinud, Charles?”

Advokaat noogutas, julgemata talle silmagi vaadata.

Connie vaatas ainiti aknast välja. Teisel pool teed lehvitas üks naine naerdes bürooaknast kellelegi, kes seisis all tänaval.

„Mis tal pähe tuli? Mis pistmist oli Edil Iirimaaga?”

„Ma eeldasin, et oled sellest kõigest teadlik, Connie.”

„Ed ei rääkinud mulle midagi.”

Charles Slowcum laiutas abitult käsi. „Anna andeks, Connie. Ed ütles, et kavatsete sinna kolida, aga hoiate seda esialgu veel teiste eest saladuses, kuni olete viimaks valmis asja avalikuks tegema.”

Pargis nägi Connie laste mänguväljakut; kohvitopsidega emad jälgisid lapsi ning ajasid naerdes ja klatšides isekeskis juttu.

„Igatahes on too Iirimaa maja sinu oma ja koormisvaba.”

„Koormisvaba – imelik ja keeruline sõna, samasugune kui mu elu. On muidki asju, Charles, mis mu igapäevaelu praegu raskeks teevad.”

Charles ei vastanud, vaid köhatas kohmetuse varjamiseks ja luges testamenti edasi. Tuimaks lööduna kuulis Connie üksnes sõnu, nime „Ludlow Hall”. Jutuga lõpule jõudnud, nõjatus Charles Slowcum toolileenile, käed kummuval kõhul risti, sõrmed näpitsemas särginööpi.

„See kõik on olnud kohutav, Connie, aga nüüd on sul võimalik edasi minna. Müü see mõis ja majamonstrum maha ning ela sellest rahast.”

„Ed ei maininud seda mulle sõnagagi; isegi ei vihjanud …” Connie tõusis ja astus akna juurde. „Sealsamas kõnniteel tegi ta mulle abieluettepaneku, laskus ühele põlvele. See tundus nii romantiline. Kuidas ta võis minuga niiviisi käituda?”

Advokaat köhatas, oodates järgmist küsimust.

„Mida see Iirimaa koht endast kujutab?”

„Ludlow Hall. Umbes viiskümmend kilomeetrit pealinnast.”

„Kas Ed ütles, miks?”

Charles Slowcum lõi enda ees oleva kausta järsult kinni.

„Connie, palun võta kuulda sõbralikku nõuannet: liigu oma eluga edasi. Mõisa müük aitab sul seda teha.”

„Edasi liikuda? Millega ma seda uut elu ehitan, Charles? Ta võttis kõik, mis mul oli, kõik, mida ma armastasin, kõik, mida kalliks pidasin. Jäänud on ainult see Iirimaa koht.”

Advokaat näppis kausta nurka. „Sa oled nii palju läbi elanud, Connie, nüüd on aeg, et laseksid sel kõigel minna. Mõnikord jäävadki meile ainult küsimused, sest vastuseid pole.”

Connie hüppas püsti, lüües põlve ära, nii et laud värises.

„Laseksin kõigel minna? Mida tähendab „lasta kõigel minna”? Minevik hoiab minust kinni, ma ei saa sellest kunagi vabaks. Ja nüüd veel see! Ma pole tollest kuradi kohast enne tänast mitte poolt sõnagi kuulnud.”

Charles Slowcum trummeldas sõrmedega lauale.

„See ei pea nii jääma. Sa saad osa raha tagasi. Nii palju just mitte, aga midagi ikka.”

Connie vajus uuesti istuma, tema põlved värisesid. Ta pressis neid kõvasti pihkudega, tagumik vajus sügavamale toolipatja.

„Mida sa ütlesid?”

„Iirimaa kinnisvara on juba müüki pandud. Rääkisin sealse arendajaga; ta on kindel, et kui hinnas alla jätad, õnnestub tal see maha müüa, aga arvan, et sul veab kõvasti, kui saad selle eest ligilähedaseltki nii palju, kui maksis Ed. See riik on alles hakanud surutisest väljuma ning kinnisvara hinnad on ikka veel kõigi aegade madalaimad.”

„Miks ta seda ometi tegi?”

„Miks seda kõike vaja oli, Connie, ei saa me kunagi teada. Pärast seda, kui Ed oli selle koha ostnud, ma temaga enam ei kohtunud.”

„Mulle sa sellest ei rääkinud.”

„Miks ma oleksin pidanud rääkima? Arvasin, et sa tead. Arvasin, et kui õige aeg on käes, annate mõlemad oma tulevikuplaanidest teada.” Advokaat jäi vait, mõistes, kui naiivselt ja rumalalt tema seletus kõlab.

Connie rinnus järgnes üks valuhoog teisele. Ta oleks tahtnud karjuda, kriisata nii valjusti, et surnud ärkaksid ja mees teaks, kui valus tal on. Pisarad said temast võitu. Ta kiskus end kägarasse, tegemata väljagi sellest, et advokaat istub ja ootab kannatlikult, millal ta end kogub.

Charles Slowcum tõusis laua tagant. Ta võttis Conniel ümbert kinni ning naine laskis tal end hoida ja nuuksus tema kuuerevääride vastas. Mõne minuti pärast tõmbus Connie eemale.

„Anna andeks. Ma ei tohiks ennast sinu peal välja elada.”

„Connie, sa ei pea vabandust paluma. Vähestel on tulnud nii palju läbi elada kui sinul.”

„Kas oled mulle nüüd kõik ära rääkinud, Charles?”

„Käsi südamel, mul pole sulle rohkem midagi öelda.”

„Miks Ed mulle ise ei rääkinud?”

„Kui ma ometi saaksin sellele vastata, Connie.”

„Miks ta mind asjasse ei pühendanud?”

Haaranud Charles Slowcumi laua servast nii järsku kinni, et advokaat eemale põrkas, raputas Connie pead.

„Kas tahad tõesti öelda, et ta ostis need valdused mulle sõnagi lausumata? Miks ta seda tegi, Charles?”

„Kas teda sidus selle kandiga miski?”

„Minu teada mitte. Kui mingid sidemed olidki, siis kaudsed – säärased, nagu kõik Ameerika Ühendriikide presidendid valimiste ajal välja kaevavad. Aga mida ma üldse tean?”

Charles Slowcum ei vastanud, vaid tegi, nagu kohendaks lipsu.

„Ma pean sinna sõitma. Võiksin ehk seal elada.” Ta taipas alles siis, et oli öelnud seda valjusti, kui Charles heitunult käed üle pea lõi.

„Connie, mis sul arus on? Oled sa hulluks läinud?”

„See annab mulle vähemalt tegevust.”

„Sa ei tunne seal kedagi.”

„Sellel on ehk oma head küljed ka.”

„Kas sa tõsiselt mõtled selle ette võtta?”

Connie eiras mehe nördimust ja kipra tõmbuvaid kulmupuhmaid. Ta kuulis end ütlevat jah ning oli oma otsusega rahul.

„Mida sa seal peale hakkad?”

„Pole aimugi. Tahan lihtsalt rahu ja vaikust – kohta, kus ei pea kuulma neid kulunud fraase, mida kellegi surma korral on kombeks öelda.”

„See on väike linn. Mõne aja pärast võid avastada, et see ei paku sulle midagi.”

Connie tõusis ja suundus ukse poole. „Siin ei ole mulle enam midagi jäänud. Amy arvab, et peaksin kuhugi puhkama sõitma, aga ma ei tea, kas ikka peaksin. Ma ei suuda mõelda.”

Charles saatis ta ukseni. „Kui peaksid midagi vajama, ükskõik millal, siis helista mulle.”

Mehe siirad sõnad ja arvamus, nagu suudaks keegi teda lohutada, tõid Connie näole naeratuse. Lohutusest – nagu mõistmisest ja andestamisestki – ei pidanud saama tema teekaaslast.

Mööda tuhisev Dublini buss pani Connie võpatama. Ta käivitas uuesti auto. Enda ja Charlesi vestlust mäletas ta nii selgelt, aga sellele järgnenud kahest leina- ja depressioonihämus möödunud aastast ei suutnud suurt midagi meenutada. Meeles oli ainult jada rusuvas kurbuses veedetud päevi.