Читать книгу Ludlow' daamide ühing - Ann O ’Loughlin - Страница 4

Rosdaniel, Wicklow’ krahvkond, Iirimaa, kevad 2013

Mehe sõnad vasardasid tal peas.

Mõista. Andesta.

Need tuikasid tema ajus, ajasid pinde.

Mõista. Andesta.

Õhk oli külm ja karge, linn vaikne. Naine kõndis kiiresti mööda peatänavat edasi, pea maas, käed sügavalt taskus, rasked sammud raiumas sõnadega ühte monotoonset rütmi.

Bugleri rohupoe ukse ees lesiv koer kratsis end laisalt, pööramata pilku tema seljalt. Kohviku Darcy’s Delight omanik upitas läve taha toimetatud leiva- ja saiakasti sülle ning noogutas talle, aga too ei vastanud. Sisse astunud, kummardus mees akna juurde ja jälgis läbi klaasi, kuidas naine kiirustas tänava lõppu ja pööras sealt Ballyheigue’i peale.

Teadmata, kas üldse lähebki õiges suunas, ei aeglustanud ta ometi sammu.

Silla kõrval bussipeatuses seisev vanaproua, kootud müts sügavalt silmile tõmmatud ja poekott käe otsas, mõõtis võõrast pilguga pealaest jalatallani ning Connie lisas sammu.

Mõista. Andesta.

Sõnad karjusid ja vasardasid tal peas.

Mäest alla jõudnud, tajus Connie kitsast silda ületades, et tema senine otsusekindlus hakkab haihtuma, jättes enda asemele ebakindluse nagu tumeda pilve, mis rõhus südant. Teadmata, mida teha, rebis ta teerajal laiutavalt budleiapõõsalt tolmukihiga kaetud niiske hallikasrohelise lehe, muserdas seda sõrmede vahel, surus sellesse küüned. Närviliselt laskis ta katkutud lehel langeda üle käsipuu jõkke, kus vulisev vesi selle kaasa kiskus.

Pea keskendunult maas, rühkis Connie edasi ning läks teisele poole teed, kus jalgrada suubus lokkavasse umbrohtu. Tema poole kihutas mürinal Dublini buss, sundides teda astuma pehmesse niiskesse kaldamutta. Kui kahekorruseline buss lähedalt mööda tuhises, lõi tema mantel soojadest heitgaasidest puhevile. Ta jäi ebakindlalt seisma.

Okste vahel sabistav musträstas tõi kuuldavale kuriseva hüüde. Kõrgel puu otsas istuv harakas uuris, kuidas Connie telefoni välja võttis ja kella vaatas. 8.30 hommikul. Aeg, kui kõik muutus … Sellest meenutusest hakkas tal süda kloppima ja ihu kattus higiga. Seesama valusööst tabas teda iga päev sama rebestavalt kui toona esimest korda; kägistav kaotuspiin oli alatiseks tumestanud hommikute hapra ilu. Libistanud telefoni taskusse, sundis Connie end edasi minema.

Sellest, et ta viibib võõras kohas, polnud midagi. Kodu, see enamikule õdusust tähendav neljatäheline sõna, tähistas Conniele eikellegimaad, kus tema naabrid olid valu ja lein.

Kui lein on kord kanda kinnitanud, ei lase see enam lahti; valu lahvatab lõkkele ja paisub sinus, nagu ise tahab. Peites näo sügavale kastanpruuni mantli pehme karusnahkse krae varju, hakkas naine peas keerlevatest mõtetest aetuna kiiremini kõndima, otsekui võiks niiviisi selja taha jätta selle tühjuse, mis teda lakkamatult jälitas, lämmatas ja maadligi surus.

Käänakuni jõudnud, kaotas ta uuesti meelekindluse ning hakkas kahetsema, et oli otsustanud auto linna jätta. Ta nägi kooruva värviga väravat, mille ülaserva piikidel olid suured roostekriimud. Väravapooled olid kokku tõmmatud ja kinnitatud jämeda ketiga, mille lülidest oli lingi lähedal läbi torgatud roostetanud tabalukk. Ühes aianurgas seisvad kileprügikotid olid kenasti kinni seotud, nagu oleks keegi lootnud säärast korralikkust ilmutades pääseda risustamissüüdistusest.

Kivimüüris olev väike jalgvärav oli rohmakalt kinni kiilutud niiskuse käes mustaks tõmbunud lauajuppidega. Connie jõnksutas neid järsult ja tundes üht nõtkuvat, lõi suurima laua alumist otsa jalaga, nii et see järele andis. Tugevalt tirides õnnestuski tal väravat veidi lahti kangutada. Pressinud end sellest praost läbi, leidis ta end seisvat pika puiestee keskel kulgeval samblaribal ja seisatas viivuks, enne kui võttis ette teekonna viimase osa. Telefonihelin pani ta võpatama.

„Connie, kartsin juba, et oled surnud. Kus sa oled?”

Ta ei vastanud.

„Issand, sa ei läinud ju ometi sinna?”

„Ma pidin, Amy, ma vajan selgust.”

„Mis selgust sa sealt leiad?”

„Ma ei tea.”

„Ma sõidan sinu juurde, sa ei saa seal ometi üksi olla.”

Connie suutis läbi pisarate isegi naeratada, kujutledes õde üle Atlandi tema juurde lendamas.

„Ma pean selle omapäi läbi tegema, Amy.”

„Oled sa hulluks läinud?”

„Üksi või mitte – mis vahet seal on?”

„Connie!”

„Räägime teinekord.”

Enne kui Amy jõudis veel midagi öelda, vajutas Connie telefoni ekraanil punast nuppu ja hakkas piki alleed edasi minema, möödudes kunagist väravakohta tähistavatest vanadest, pooleldi kõdunenud puitpostidest, sarapuusalust, mille oksad kerge tuule käes kääksusid, roosas õitemeres rododenronipõõsastest ja väikesest punasest asaleast, mis püüdis nende kõrval samuti pilku köita. Kõhklevalt peatunud, silmitses ta salgakest kollaseid nartsisse, mis tuules hiljukesi õõtsudes oleksid otsekui meenutanud rahulikumaid aegu.

Mõista. Andesta.

Connie keha läbis külm judin, süda lahvatas viha täis, meeletu üksindustunne võttis võimust. Kuidas suudaks ta eales mõista või andestada?

Ta kõndis kiiresti edasi, märkamata tuules tasakesi pead noogutavaid tulpe, kingadele veepiisku poetavaid sõnajalapuhmaid ega tema poole tulevat meest. Alles siis, kui tulija oli jõudnud temaga peaaegu kohakuti, nägi ta teda.

„Proua Carter? Mina olen Roger Greene. Teie advokaat palus, et ootaksin teid siin. Minu firma on seda valdust juba pikalt müügis hoidnud.”

Connie lubas mehel tervituseks oma kätt suruda.

„Kas tohin avaldada enda ning kõigi Hayes ja Greene’i töötajate nimel teie kaotuse puhul kaastunnet?”

Ta ei vastanud.

Mees, kes tundis end nähtavasti ebamugavalt, lausus: „Ma ei oodanud, et tulete jala.”

Connie tõmbas vaikselt käe mehe pihust. „Ma võtan selle müügist ära.” Tema hääl oli kähe, kuid kindel.

Noor kinnisvaraagent oli hakanud pühkima varrukalt mingit tolmukübet, ent käsi peatus poolel teel ja mees jäi talle ainiti otsa vaatama. „Aga selle vastu on just hakatud huvi tundma. Oodake veel mõni kuu ning ma saan edastada teile väga hea pakkumise.”

„Ma ei müü Ludlow Halli, härra Greene.”

Ta valmistus mehest mööda astuma ning too tõmbus kõrvale.

„Te saaksite selle eest kenakese summa.”

„See pole enam müüa, härra Greene.”

Agent läks näost punaseks ja hakkas kogelema. „Kuidas arvate.” Tonksates jalaga sissesõidutee keskel jooksvat ristikheina- ja rohuriba, vaatas mees pilvena õhku tõusnud putukaid. „Võite veel ümber mõelda. Ludlow nõuab kõvasti korrastamist.”

„Ma ei mõtle ümber.”

„Mida te sellega peale hakkate? See on aastaid tühjana seisnud.”

„Ma ei tea. Avan aknad, lasen valgust sisse.”

„Sellest jääb väheks. Nii vanas majas jätkub tööd eluks ajaks. Eelmised omanikud tegid mis suutsid, aga säärane koht lausa neelab raha, ilma et tulemust õieti nähagi oleks.”

Kui Connie mehest mööda trügis, ulatas too talle võtmekimbu.

„Suur võti avab välisukse, aga majja peate minema tagantpoolt. Elekter on ikka veel sees, asi seegi. Saadame teile lõpliku arve.”

Connie võttis võtmed, viipas märgiks, et oli öeldut kuulnud, ja tõttas mööda teed edasi kindla sihiga jõuda käänaku taha. Kui ta roosast rododendronist möödus, puudutasid selle oksad teda ja piserdasid õlgadele veepiisku.

Tema ajus kriiskasid jälle needsamad sõnad.

Connie oleks tahtnud taevalaotusele ja hiliskevade vesises päikesepaistes kümblevale majale kisendada, et ei mõista ega andesta iial.

Ludlow Hall oli trööstitu, kõik aknad laudadega kinni löödud, paraaduks kaetud vettinud räpase vineeriga. Nelja trepiastet palistavates pelargoonipottides lokkas umbrohi. Maja ees seisev kivipink oli mustusest ja samblast laiguline. Connie seisis ja ahmis pilguga ümbrust, nagu tahaks selle vaatepildi mällu söövitada. Keldri kohal oli veel kaks korrust; kõigest õhkus väsimust ja kurbust, otsekui mõistaks ja peegeldaks maja seda, mis toimus vaataja südames. Viha ähvardas teda lämmatada.

Sõnad vasardasid peas järjest valjemini.

Teda valdas soov tormata noorele kinnisvaraagendile järele, visata talle võtmed tagasi ja öelda, et võtku too vastu esimene pakkumine, mis tuleb. Aga ta jättis selle tegemata, sest miski sundis teda edasi minema, justkui kisuks tulijat enda poole see maja ise, mida oli tema eest nii kaua saladuses hoitud. Ettevaatlikult kõndis ta kruusateel, astudes nõnda, et kivikesed keha raskuse all üksnes vaikselt krudisesid. Maja taha jõudnud, märkas ta, et eenduva akna ühelt poolelt on lauad lahti tulnud ja ripakil, justkui oleks mõni eluaset otsiv hulgus proovinud sisse murda, aga mõelnud siis ümber. Ta kõndis ligi, toetas käed aknalauale, surus näo vastu räpast klaasi ning vaatas sisse.

Videvas valguses õnnestus tal eristada vanaaegse mööbli piirjooni. Kaks tugitooli teine teisel pool kaminat, otsekui oleksid maja asukad just äsja toast lahkunud, ja väikesel laual seisev kruus süvendasid tunnet, et ta on jätnud oma külaskäigu liiga hilisele ajale. Avatud raamat lebas näoli pööratuna, nagu oleks keegi pidanud kiiruga lahkuma või kavatsenud kohe tagasi tulla.

Conniet valdas kerge kõhedus. Ta tõmbas pea kähku alla, et minevikuvaimud ei märkaks tema sissetungi. Võtmekimpu kõvasti pihku surudes kõndis ta maja tagant läbi. Munakividega sillutatud õu oli umbrohtu kasvanud ning Connie libastus mitu korda. Vanad tallid olid suletud, tohutud ämblikuvõrgud sätendasid päikese käes, tagaukse kõrval vedelesid kulunud mopp ja ämber, ukselt koorus krussitõmbunud ribadena värvi, otsekui oleks päike selle üles sulatanud ja rajad sisse kõrvetanud.

Kui Connie mopi varre eest ära lükkas, sibas igale poole sipelgaid, pannes ta ühelt jalalt teisele tantsima. Ta kavatses just lukuaugus võtit keerata, kui kuulis üht meest hõikavat.

„Vabandust, preili. See on eravaldus. Saan ma teid kuidagi aidata?”

Connie põrkas ehmunult tagasi.

Mees hüüdis uuesti, sedapuhku pisut valjemalt.

„Kas tohib küsida, mida te siin teete?”

Mees kõndis aeglaselt tema poole. Connie kohmitses võtmega.

„Sedasama võiksin mina teilt küsida. Ma olen selle koha omanik.”

Connie hääl oli kindel, kuid vaikne. Mees jäi seisma ja silmitses teda: luitunud teksad, tossud säravvalged, sest nendega oli kõnnitud ainult linnatänavatel, taljes mantel, hea lõikega, aga siia täiesti sobimatu.

„Proua Carter?” Mees kobas taskut, teadmata, mida öelda. „Me olime kõik väga kurvad, kui kuulsime härra Carteri surmast.” Ta võttis Connie käe. „Mina olen Michael Conway. Minu hooleks on aiad, hoian neid härra Carteri käsul korras.”

„Rododendronit ma sisse tulles nägin.”

„See tuleb tagasi lõigata, kui on ära õitsenud.” Mees jäi korraks vait ja tonksis kahe munakivi vahel rammusas mullas õitsema hakanud võilille. „Pärast härra Carteri surma pole ma õieti teadnud, mida teha. Nokitsesin tasapisi, oodates mingeid korraldusi.” See oli öeldud parinal, justkui kiirustaks mees täitma nende vahel maad võtma kippuvat piinlikku vaikust.

Connie lausus võtit kõlgutades tasa: „Ma jään siia elama.”

„Te võtate siis koha üle?” Mehe valjenenud hääl reetis üllatust.

„Miks ei peaks ma seda tegema, härra Conway?”

Kogunud ennast, toetas mees käed vastu kivist majaseina. „Seda uuesti elamiskõlblikuks kohendada pole kerge, aga päris võimatu ehk just mitte.”

„Tahan täna siin ööbida.”

Mees näis esiti pidavat seda naljaks, aga mõistis, et eksib, ja laiutas käsi.

„Mul pole kusagil mujal olla.”

„Maja on külm nagu Siber ja nõretab niiskusest. Kõigepealt tuleb akende eest lauad maha kiskuda. Peaksite ehk plaanid ümber tegema.”

Nähes Conniet näost ära vajumas, mees leebus.

„Võin kutsuda paar meest laudu ära võtma, aga maja on vana. See pole üksikule naisele õige koht – vähemasti mitte enne, kui olete selle pisut üles kõpitsenud.” Mees hõõrus käsi, tundes Connie arvates head meelt, et on tema ainus infoallikas. „Linna teises otsas on väike külalistemaja. Kui jääte pikemaks, teeb proua Gorman teile võib-olla hinnaalandust.”

Connie noogutas ja mõtles, et mees võiks nüüd lahkuda, aga too tammus jalalt jalale ja tonksis jalaga tagaukse juures tolmus vedelevat pleekinud jäätisepaberit, mille oli tuul kunagi sinna kandnud.

„Kas kavatsete siis arendusplaanidega edasi minna?”

„Mis plaanidega?”

„Härra Carteril oli plaanis hakata nendele maadele ehitama.”

„Selleks on vaja hunnikute kaupa raha. Mul säärast summat pole.”

„Nüüdsel ajal on seda vähestel.” Kartes, et on läinud oma jutuga üle piiri, sirutas mees käe välja ja puudutas Conniet kergelt käsivarrest. „Ärge praegu sinna sisse minge. Kutsun homme mõne poisi, kes aitaks plangud maha võtta. Siis vähemalt näete, kuhu astuda.”

Connie kõhkles.

„See ei tohiks võtta kauem kui paar tundi. Kas nõnda sobib?”

Connie noogutas ning nähes tema väsinud ilmet, pakkus mees, et sõidutab ta külalistemaja juurde.

„Kõnnin ehk kõigepealt natuke aias ringi ja lähen pärastpoole ise.”

Mees juhatas, kuhu minna, ja ütles, et järgmiseks keskpäevaks peaksid lauad olema akende eest maha võetud.

Mees hakkas minema mööda tagumist teed sinnapoole, kuhu oli jätnud auto, ning Connie vaatas eemaldujale järele. Ta ootas, kuni too on läinud, et selle paiga vaikus saaks ta endasse mähkida. Torganud käe tasku, kobas ta märkmepaberit, mida oli nii palju katsutud ja näpitud, et liimiriba oli ülaservast maha kulunud.

Puudutades tillukesi kleebitud südameid – kaht roosat südamekest –, vedas ta sõrmeotsaga mööda sõnu „Emme, armastan sind”.

See sõnumike pärines tema vanast elust ning pakkus talle tuge ka nüüd, uues elus. Mööda põski hakkasid voolama pisarad.

Kuidas suudaks ta eales mõista ja andestada?

Pigistanud silmad kinni, tundis Connie tungi kisendada, taguda jalaga vastu selle suure maja seina, murda uks maha ja tormata vastuseid otsides läbi tubade. Tahtis ta seda või mitte, Ludlow Hall oli niihästi tema minevik kui ka olevik.

Aga esimene tutvus selle paigaga oli tehtud. Aeglaselt pööras Connie vanale majale selja ning kõndis mööda sissesõiduteed eemale, lastes rododendroniokstel ennast uuesti lüüa ning alleed ääristavatel kõrgetel rohukõrtel jalgadele veepiisku piserdada.