Читать книгу Ludlow' daamide ühing - Ann O ’Loughlin - Страница 5

Eve Brannigan tõusis vara, istus akna juurde ja ajas niidi nõela taha. Siis võttis ta punase taftseeliku ja hakkas selle laialt tagasipööratud alläärt palistama – aegamööda ja vilunult, nii et ükski piste ei jäänud väljastpoolt näha. Seelikut süles kohendades tajus ta kanga imelist kahinat, mis tõi tema näole naeratuse ning tekitas soovi sealsamas tantsu lüüa, et uue rõivaga pisut uhkeldada.

Seelik oli lihtne: vöökohast pisut kroogitud, kahe küljetaskuga. Mary oli vöökohast liiga tüse, et see tema seljas ilus oleks, aga Eve teadis, et sääraseid asju ei tohi kunagi välja öelda. Ka oli punane värv tüsedale naisele liiga erk. Kahtlemata kavatseb Mary McGuane kanda ragbiklubi tantsupeol sellega koos mingit koledat sädelevat pluusi. Ta võinuks palistada seeliku ka masinaga, kundel poleks olnud sellest sooja ega külma, kuid Eve oli kindlalt otsustanud, et peab saama olla kõigi enda käe alt tulnud rõivaste üle uhke. Kaks korda vahet pidanud ja nõelale uue niidi pannud, jõudis ta tööga lõpule, tõusis, astus triikimislaua juurde ja pressis seelikut kuuma triikrauaga; nüüd oli see valmis ja võidi ära viia.

Kui uksekell helises, kontrollis Eve pilku peeglisse heites, kas juuksed on korras, enne kui Mary McGuane’ile tagaukse avas.

„Täpipealt õigel ajal,” lausus ta, juhatades kunde eestuppa, eemale õmblusmasinast ja niidijuppe täis põrandast. Ta võttis tugitooli seljatoelt taftseeliku. „Ilus värv. See sobib sulle oivaliselt. Millist pluusi sa selle juures kanda plaanid?”

„Ma võtsin pluusi kaasa. Tahate näha?”

Eve noogutas, lootes, et too tobuke lihtsalt näitab talle seda, aga selle asemel sikutas Mary McGuane dressipluusi üle pea seljast ära, tuues nähtavale hallikaks tõmbunud valge rinnahoidja, mis oli nii pingul, et pehme ihu külgedel üle selle punnitas. Tirinud lagedale musta litritega pluusi, tõmbas ta selle selga, astudes samal ajal seelikusse, ilma et oleks dressipükse jalast võtnud. Nõnda liikus ta sammukese eemale ja silmitses end kõrgest peeglist, mille Eve oli palunud Michael Conway pojal Richiel akna kõrval seinale riputada.

„Sinust saab selle balli iludus, pole kahtlustki. Nii kena pluus ja sobib suurepäraselt seelikuga.”

„Ma käisin Goreys ja nägin seda sealses ägedas butiigis. Ostsin igaks juhuks ära. Eks ma teinud ju õigesti?” Mary McGuane keerutas toas ringi, nii et taft kahinal üle vaiba libises. „Ega teil riiet natuke üle jäänud, proua Brannigan? Äkisti teeksite sellest väikese roseti, mille saaks rinda kinnitada?”

„Kahtlane, kas ma üldse oskan midagi nii peent valmistada, Mary.”

„Noh, mis see siis ära ei ole – riie natuke kokku krousida, et ilus oleks.”

„Päris nii lihtne ei pruugi see olla.”

Mary McGuane ajas end sirgu ja Eve’il tekkis mure, kas ta ikka saab tüdrukult raha kätte, kui tema soovile vastu ei tule.

„Oota siin, lähen vaatan, kas leian lappide hulgast väikese tüki seda punast kangast.

Ta tatsas kööki, kirudes mõttes Mary McGuane’i ja tema ekstravagantseid ideid. Tal oli riiet järel veel terve meeter. Kaupmees, kes kanga müüs, oli teadnud, et hambaarsti naine tuleb tema juurde, ja öelnud, et pikale seelikule kulub viis meetrit. Tõmmanud tafti välja, lõikas Eve sellest kahe ebaühtlase ribana veerand meetrit, et paistaks, nagu oleksid tal järel ainult lapid. Ta tuli nendega eestuppa.

„Suuremaid tükke ma ei leidnud. Äkki õnnestub nendest midagi kokku keerutada.”

Mary McGuane napsas tafti enda kätte. „Käisin eile Dublinis Cleryses ja nägin üht imeilusat rosetti.” Ta hakkas kanga kallal kohmitsema. „See tundus nii lihtne, miks ei võiks ma seda ise teha?” Ta kägardas riide kokku tihedaks palliks. Eve sirutas käe ja võttis tafti talt ära.

„Kõigepealt lõikame sellest välja kettad ja õmbleme kahekaupa kokku – võib-olla saab neist moodustada midagi lilletaolist.”

Mary McGuane vaatas kärsitult kella. „Äkki teete kohe ära? Pean minema Arklow’sse ning laskma teha endale soengu, maniküüri ja meigi. Ma ei jõua kuidagi uuesti siit läbi tulla.”

Eve’i valdas säärane nördimus, et ta oleks tahtnud Mary McGuane’ile kangatükkidega vastu vahtimist anda, aga naeratas hoopis ning viis kunde akna alla tugitooli istuma.

„Sina istu siin. Mina vuristan need masinaga valmis ja siis võime proovida rosetti teha.”

Mary McGuane tahtis Eve’iga maja tagaosas asuvasse õmblustuppa kaasa minna. „Tulen teile seltsiks, kuni te õmblete.”

Eve pahvatas valjusti naerma. „Ei tule, sa ainult segaksid mind. Istu seal ja oota, ole hea tüdruk.”

Mary McGuane oli nii üllatunud, et tegi, nagu kästud.

Õmblustuppa minnes pani Eve eestoa ukse enda järel hoolikalt kinni. Siis lõikas ta taftist korralikult välja kaheksa ketast, õmbles kiiresti masina pedaalile vajutades neist kaks tükki välisserva pidi kokku, jättes õmbluse alguse ja lõpu vahele piisavalt suure ava, et riidel saaks õige poole välja pöörata. Siis tegi ta sedasama teistega, kuni oli lõpuks saanud neli kettakujulist detaili. Korjanud need kokku ja avanud ukse, jäi ta seisma, sest nägi, et Mary McGuane on võtnud kaminasimsilt ühe nipsasja, pööranud ringi ja uurib seda nüüd põhja alt.

„Kena portselankujuke, sul on silma,” lausus ta tuppa astudes, mispeale Mary McGuane kohmetult tagasi hüppas.

„See on nii ilus, loodan, et te ei pahanda. Kas see on pärit Ludlow Hallist?” küsis ta pisut väriseva häälega.

„Jah, see on teisest ajast. Ma teen selle roseti sulle nüüd valmis.”

Tugitoolis istet võtnud, näpistas Eve ühe ketta keskelt kokku, nii et see meenutas hapra lille kroonlehti. Sedasama tegi ta teisega, kinnitas need omavahel alt mõne pistega, ning jätkas ülejäänutega, kuni need moodustasid koos lopsaka punase õie. Torganud käe õmbluskarpi, võttis ta sealt haaknõela.

„Veel paar pistet ja ongi valmis.”

„Proua Brannigan, te olete võlur. Kuidas me küll teieta hakkama saaksime?”

„Arvan, et väga hästi.” Eve torkas nõela kahelt poolt läbi riide, kinnitas haaknõela roseti külge, lõpetas topeltsõlmega ja kaksas niidi hammastega läbi. „Sellest peaks piisama.” Astunud Mary McGuane’i juurde, kinnitas ta õie sädelevale pluusile.

„Nii ilusat poleks ma Clerysest iial saanud.”

„Ega nii odavat,” mõtles Eve tahes-tahtmata ning naeratas kundele mokaotsast.

„Kui palju ma võlgnen?” küsis Mary McGuane, pingutades kõigest väest, et see küsimus kõlaks pingevabalt, ning võttes kotist pundi rahatähti. „Öelge korralik summa, proua Brannigan, te osutasite mulle suure teene,” hüüdis ta, nagu oleks just avanud panga kõigile rahasoovijaile.

„Kakskümmend eurot seeliku ja viis roseti eest.”

„Olete kindel?”

Kurat võtaks, ei ole, tahtnuks Eve öelda, aga teeskles, et paneb nõela ja niiti käsitöökorvi ega näe, kuidas Mary McGuane topib mõne rahatähe kaminasimsil seisva kella taha, enne kui dressid uuesti kähku selga tõmbab.

Hakates ukse poole minema, pöördus ta Eve’i poole. „Panin natuke rohkem, sest te olete minuga alati nii lahke ja kannatlik, proua Brannigan.”

„Tänan südamest, aga seda poleks tõesti vaja olnud,” vastas Eve, kiigates kiiresti kaminasimsi poole, kus toetusid seina najale kahekümne- ja kümneeurone.

Mary McGuane lehvitas abikaasale, kes oli teda kogu selle aja oodanud.

„Bert on maailma parim mees, ma ei tea, mida ma temata peale hakkaksin.”

Ta kavatses veel midagi lisada, aga mõistis äkitselt, et on juba niigi liiga palju öelnud. Varjamaks piinlikkustunnet, lobises ta veel maast ja ilmast ning lippas siis üle tee, kus parkival autol oli suunatuli juba sisse lülitatud.

Eve lehvitas lahkujatele järele, tundes suurt kergendust, et nad on läinud. Mary McGuane, ehkki rumal ja labane, oli siiski väga kasulik, sest varustas teda kangaülejääkidega, mis olid Eve’il eri suuruses ruudukesteks lõigatuna lapitöö tarvis kenasti kõrvale pandud. Täielikult McGuane’i peentest kangastest õmmeldud lapipadja eest oli ta Wicklow’ põllumajandusnäitusel saanud esimese auhinna. Kui Mary McGuane’ile ehk tunduski too padi kummaliselt tuttav, siis otsesõnu ta seda igatahes ei öelnud, aga vihjamisi ehk küll, mainides Eve’ile, et see töö on talle eriti südamelähedane.

Eve istus akna alla ja küünitus nööbikarbi järele. Kui kurb, mõtles ta, et kogu tema elu saab kokku võtta ühe roostes küpsisekarbi sisuga. Sel hommikul, kui ta, nööbikarp kaenla all, Ludlow Hallist välja tõsteti, pidasid nad ta kinni ja käskisid karbi lahti teha. Panga esindajana musta tööd tegev noor ametnik võttis taskust sulepea ja sobras sellega nööpide keskel. Eve’ile ei lausunud ta sõnagi, noogutas üksnes turvamehele, et too ta läbi laseks. Kaane uuesti kinni klõpsanud, tundis Eve kergendust, et oli Michael Conway nõuannet kuulda võttes oma kõige armsamad perekonnareliikviad ja ehted juba mitu kuud tagasi tema majja viinud.

Ludlow Halli oli siiski veel palju kraami maha jäänud, aga vähemasti olid tal alles need erilised asjad, mis võtsid kokku kõik seal veedetud aastakümned. Kolinud äärelinna ridamajja, mis asus Ludlow Hallist kõigest kiviviske kaugusel, pelgas ta esialgu ümbritseda end eelmise elu asjade – hõbeda, portselani, koguni mõne mööblitükiga, sest panga saadetud jõhkardid võisid ju tagasi tulla. Aga päevade ja kuude möödudes sai Eve aru, et olles Ludlow Halli ja selle valdused endale saanud, ei tunne pank enam tema elunatukese vastu huvi. Juba kolme kuu pärast olid maja ja maad müüdud ameeriklasele Ed Carterile – saadud summa oli suurem kui tema võlg, aga kõik ülejäänu neelasid panga maksud. Ehkki viimasel ajal hoidus Eve nendele valusatele üksikasjadele mõtlemast, tõstis ta nüüd alla Jacobsi teeküpsiste karbi, et sõrmitseda nööpe, millesse oli kätketud kogu tema elu.

Ta sobras karbis ja nööbid paitasid teda. Neid oli igasuguseid; mõnikord võttis ta välja mõne lihtsa nööbi, mis oli ühe või teise armsa riideeseme küljest ära harutatud pärast seda, kui riiet oli juba küllalt kantud, või – nagu täna – ühe hinnalise neljakandilise rõivalt, mida ta iial ei unusta. Eve mäletas, et punasel soosiga jakil, mida ta kandis, kui mees ta esimest korda õhtuks oma koju Ludlow Halli viis, oli olnud neid neli.

See oli ilus punasest träpsulisest tviidist kostüüm – pikemapoolne sirge seelik ja laia kraega jakk. Eve oli selle ise õmmelnud – Arnoldile ta seda mõistagi ei tunnistanud, mees oli selleks liiga suur snoob. Arnold ei öelnud küll, et need silmatorkavad kandilised nööbid talle ei meeldi – osutades üksnes sellele, et neid on kindlasti väga raske lahti teha. „Rumal mees,” oli Eve öelnud, kuid ei kandnud edaspidi seda kostüümi enam kunagi, tundes, nagu oleks see Ludlow Halli emandale proua Branniganile liiga eblakas.

Eve istus ja mõtles ajale, kui maailmas polekski nagu olnud muud kui nemad kaks ja Ludlow Hall. Kui Arnold ta tol esimesel õhtul mööda sissesõiduteed maja juurde sõidutas, mõtles Eve, et ei pea iial nägema näguripäevi. Oma praegust elu poleks ta siis igatahes osanud ette kujutada. Allee oli pikk ja käänuline ning Eve pidi kaks korda välja tulema, et avada ja sulgeda väravaid, mis olid mõeldud takistama hobuseid hulkuma minemast. Kui nad Ludlow Halli ette jõudsid, säras igas aknas tuli.

„Ütlesin majapidajanna proua Kellyle, et sind tuleb soojalt vastu võtta,” lausus mees, ulatas Eve’ile käe ja aitas ta autost välja. Eve silus riideid ja kohendas närviliselt juukseid, lootes, et jätab endast õige mulje.

Margaret Kelly ootas neid kohvi ja soojade kuklitega. Magamistoa kaminas põles tuli, voodi kõrval seisvale toolile oli laotatud siidist öösärk. Nad olid kavatsenud jääda pärast abiellumist esialgu Londonisse, aga juba mõni päev pärast laulatust kutsuti Arnold Ludlow’sse mõisat üle võtma. Mehe ema Martha ei teinud Arnoldi proteste kuulmagi, vaid teatas lihtsalt, et veedab edasised elupäevad Bathis õe juures ja jätab Ludlow Halli nüüdsest poja hooleks.

„Pärast isa surma jäin siia ja hoolitsesin valduste eest. Nüüd, kui oled otsustanud abielluda, on aeg, et võtaksid teatepulga üle,” kuulutas ta kindlalt.

„Aga minu elu on Londonis; ma pean iga mõne nädala tagant Ameerikas käima.”

„Seda saad teha ka Ludlow Hallist. Sinu isa tuli suurepäraselt toime kõigi oma elu tahkudega. Ludlow Hall on nüüdsest su peamine vastutus.”

Juba järgmisel päeval sõitis ema ära, jätmata vähimatki kahtlust, et Arnold peab end sisse seadma Rosdanielis. Pärast seda oli Arnold mitu päeva morn ja sõnakehv ega vastanud isegi kõige lihtsamatele mõisa majandamist puudutavatele küsimustele. Mingil ajal sõitis mees kolmeks päevaks Dublinisse, aga kui ta tagasi tuli, tegi Eve ettepaneku korraldada pidu ja kutsuda sinna kogu külarahvas.

„Miks me seda peaksime tegema?” küsis Arnold.

„Rumal mees, nad peavad ju teadma, et Ludlow Halli peremees oled nüüd sina; pidu on kõige parem viis sellest teada anda.”

Kaks nädalat hiljem, kui kõik kohalikud olid kutsutud Ludlow Halli, hiilgas Eve kleidis, mille oli just selleks puhuks ise õmmelnud. Mehele ta sellest ei rääkinud, sest too oleks pahakspanevalt kulmu kortsutanud, aga seda suurem oli rõõm, kui Arnold Vogue’i lõigete järgi tehtud südamekujulise kaelusega kleiti imetles. Kanga oli Eve leidnud Gorey turu riidepoest ning Margaret Kelly oli aidanud tal paberlõiked nööpnõeltega kangale kinnitada, enne kui ta vana Singeri masinaga, mis seisis Margaretil majapidamisruumis, kleidi kokku õmbles. Kaelust ehtiva endisaegse peene pitsi oli ta harutanud ühelt armsalt kleidilt, mis oli liiga vana ega kõlvanud enam avalikult kanda. Pehmed voldid olid kokku võetud peent taljet rõhutavaks vöökohaks. Proua Kelly oli teinud talle juuksekaunistuseks samast riidest lille ning koolutanud kroonlehtede servad üles; Eve kinnitas selle juustesse niisuguse nurga all, et lill oli esimene, mida mees märkas ja kiitis.

„Tundub, kallis, et sa oled toonud maakolkasse killukese suurlinna,” tähendas ta. Eve puhkes naerma ja pilgutas toiduvaagnaid Rootsi lauda sättivale proua Kellyle silma. Kohale toodi loomalihahautisega täidetud hõbedast marmiidinõu, mille all olev priimus hoidis toidu väiksel tulel soojas. Laual seisis kõrge virn suuri, hautise tarvis piisavalt sügavaid taldrikuid ja nende kõrval teine virn riidest salvrätte. Lauahõbedat ei lubanud Arnold välja panna, niisiis toodi selle asemel lihtsad, kuid läikivad roostevabast terasest noad ja kahvlid, samuti väikesed magustoidulusikad vahukoorega rabarbrikrõbediku tarvis. Laual oli šerrit, viskit ja tumedat õlut ning karsklastele apelsinimahla ja mineraalvett.

Eve seisis koos abikaasaga tohutu suure söögitoa ukse juures ja tervitas külalisi. Sealt juhatati tulijad kõigepealt laua juurde, seejärel valgusid nad niigi juba ülerahvastatud võõrastetuppa.

Ühel hetkel kallutas Arnold end tema poole ja sosistas talle kõrva: „Kõik räägivad sinust. Muidugi ainult ülivõrdes.”

Arnold oli kõigi vastu laitmatult viisakas, aga kui lähenes Michael Conway, surus ta tollel südamlikult kätt ja patsutas vanale sõbrale koguni turjale.

„Meie Michaeliga teame teineteist hästi, Michael on hingelt tõeline härrasmees. Tema tunneb Ludlow’ mõisat minust isegi paremini,” sõnas ta Eve’ile.

Eve’i kätt surudes märkas Michael Conway, et peoperenaine vaatab otsivalt üle tema õla.

„Arnold vist pole maininud, et mu abikaasa suri mõne kuu eest.”

Mehe hääl oleks justkui värisenud.

„Tunnen südamest kaasa.”

„See oli õnnetus: Arklow’st tulev kaubaauto lõikas tänava lõpus kurvi. Marion oli jalgrattaga, tal polnud lootustki eluga pääseda. Jumalale tänu, et lapsetoolis polnud väikest Richardit.”

Eve ahhetas.

„Palun vabandust, see pole asi, millest siin praegu rääkida.”

Eve võttis tal käest kinni ja pigistas seda tasakesi.

„Tänan, et te seda mulle mainisite.”

Hiljem, kui kogu Rosdaniel oli kõhu täis söönud, toreda sisustuse üle ohhetanud ja ahhetanud ning majaprouaga paar sõna vahetanud, hakkasid kõik riburadamisi mööda alleed kodu poole liikuma.

Rõõmus, et majas läheb elu jälle normaalselt edasi, keerutas Arnold kaasaga elutoas valssi, juhtides teda osavalt mööda kamina juures seisvast kahest tugitoolist ja aknaorva lükatud kušetist. Seelik lehvimas, pea kuklas, mõtles Eve, et tema elu kujuneb selle mehega väga õnnelikuks.

Eve’is kohus viha. Ta raputas ägedalt pead, et mälestusi eemale peletada. Surunud nööbi sügavale plekk-karpi, vajutas ta kaane uuesti peale ja torkas karbi väikesele riiulile. Sinna pidi see jääma senikauaks, kui tal jätkub kunagi jälle julgust seista silmitsi sellesse vangistatud lugudega.

Minevik ei soojendanud enam eriti südant ja mälestused ei pakkunud lohutust, seepärast läks ta õmblustuppa, et pühkida põrand loendamatutest niidijuppidest puhtaks.