Читать книгу Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest - Anna Haava - Страница 10

Mann läheb omapäi koduväravast välja – elamusi selpuhul – tagasitulek koju, kus vesi väikses saviaugus ja ludast pletitud piilu Manni hingeõhul suuresti elama hakkavad.

Kuidas vahepääl talv oli ja kuidas suvi tuli, seda Mann ei mäleta. Aga küllap ta aina kasvas ja mängis ja kõik, mis ta nägi ning elas, säilis meelelaekas, olgugi suuremalt jaolt alateadlikult.

Aga ühel päiksepaistelisel suursuvepäeval, millal lastel nii imehää on õues haljal murul joosta ja mängida – ühel nisukesel päeval on Mann ise omapäi ja omal jõul haagist lahti võtnud suure õuevärava, on värava prao vahelt välja pugenud ja seisab keset suurt teed, kirikuteed, mis tuleb säält kaugelt kirikumaalt ja läheb väravast mööda alla veski poole.

Ja sinna veski poole hakkab ka Mann mööda teed minema. Üksi ei ole Mann veel millalgi veski juures ja veski-õdel käinud, aga nüüd tahab ta minna. On küll natuke õud ja hirm seista ja olla üksi õuest väljas, suurel teel – aga kaugelt alt-mäe paistavad veski-omade lautekatused. Ja nii jookseb ta vidinal mööda teed sinna poole, jookseb mööda lepavõsastikust tee ääres, mis tundub Mannile nagu suur-suur mets! Läheb üle talu ja veskivahelise raja, üle truubisilla ning ongi varsti tanuvimäel, veski-omade mäel, kust tee peaaegu kukerpalli hüppab alla tanuvile, jookseb mööda veski-omade lautest ja lauteõuest, ikka alamale, rehemäest alla, otse veski-omade ukse ette. Kus aga kedagi inimest näha ei ole.

Mann astub, ronib üles veski-omade kivitrepist ning ongi juba eeskojas, kus ka kivipõrand – nii külm ja imelik.

Ja siis seisab ta köögis. Sääl lõkendab tuli kõrgel leel, mustendab tulel pada pajaraudadel, hiilgavad mustad nõgiseinad tulepaistel ning ülalt kõrgelt, lahtisest korstnast vaatab sinine taevas – nagu suur silm. Oi, misuke köök õdel! Nisukest kööki Mann veel näinud ei ole! Kõda tare juures on teisem.

Aga pime on õde köögis olla! Nagu õhtu.

Ning et ei õde ega kedagi näha ei ole, hakkab Mannil selles pimedas köögis varstigi igav.

Õues aga, uksest sisse särab päike ja kutsub: „Tule!“

Nii läheb ja laskub Mann trepist jälle alla, kus lai, kullendav tee jalge all otse hõõgab päiksest. Ning edasi mööda teed sibavad jalad, sibavad sinnapoole, kus paistab suur sild ning silla kõrval läigib järv ja vesi.

Sillal seisatub Mann – vaatab ja läheneb silla servale, kus nisukesed nagu väravad vastas – ja ühes kohas läbi väravate jookseb vesi alla.

Mann läheb teisele poole silla äärele, vaatama, kuhu vesi jookseb. Oih! sääl all sügaval ta vilgub! Mann laskub käpile ja sirutab kaela üle käsipuie jala – oih! kui suur vesi! Ja kuidas see mustendab ja vilgub ja valendab ja kobrutab sääl suurte kivide vahel! Mannil hakkab silme-ees virama… Ta ajab end kähku püsti ja vahib kaugele, vahib üle selle vee ära teisele poole. Vaatab vastu kallas, kõrge nagu maja – veel kõrgem kui maja! Ja ise punab! Nisuke punav sein, nagu kodus saviaugu kaldad ka punavad. Ja selle seina taga taeva serv. Säält saaks taeva kätte, saaks kohe taeva juurde.

Aga kus see kallas nagu look kord-korralt madalamale läheb, sääl kasvavad suured, suured puud – kallutuvad nagu kummar-küürus inimesed vee poole, puutuvad nende hallendavad, kõverad käed ja nende roheliste rõivaste hõlmad peaaegu vette! Mann kõige oma meele ja mõttega vaatab ja näeb kõike seda pilti.

Aga eemalt, üle tammi tuleb külamees, kimpu seotud kuub õlal.

„Väike tüdruk, mis sina üksi siin sillal vahid?“ noomib külamees, mis Manni väga heidutab, nii et ta üsna kohkunult vaatab.

„Mis su nimi on? Kus su ema on?“ küsitleb küla.

„Mina olen Mann. Ema on kodus.“

„Kus kodus? Kus su kodu on?“

„Sääl!“ osutab Mann oma pisikese käega piki veskijärve sinna poole, kus mäe otsas paistab Laanekivi.

„Ah Laanekivi laps! Aga kuidas sa üksi siin oled? Tule, lähme siit ära!“

„Mina tulin õdele,“ seletab Mann.

Ja tõttab ka õde maja poolt, võtab Manni käekõrvale ja viib ukse ette. Silitab küll lapse pääd, aga hakkab küsitlema, kellega ta tuli.

„Ise tulin!“ uhkustab Mann, „tegin meie värava haagist lahti!“ Ning häält kõmistades suurusteleb ta edasi: „Tulin metsast mööda – suurest metsast! Ja tanuvimäest alla! Tammuvi teie õues seisab kuri Punu suurte sarvedega, teeb kolli ja ütleb müh! Tulin õdele ja teie väikest last vaatama,“ siristab ta lõpuks päris pailapse kombel ja vaatab rõõmsalt.

Õde silitab küll jälle Manni pääd, aga ütleb, et laps ei pea sedasi üksi kodunt ära tulema. Annab aga Mannile saia-võileiba ja paneb trepiastmele istuma. Juhanest-last ei näe, see parajasti magab. Tema magab rohkem, sest tema on väiksem laps kui Mann. Õde läheb jälle talitama, käib sisse ja välja köögi ja õue vahet.

Mann aga korraga tahab jälle ära koju minna. Poolronides, et ei kukuks, laskub ta astmeilt alla, sest need vanad veskikivipooled on Manni jalgade jaoks ometi kõrged, jalad on nende astmete kohta ometi väikesed ja mitte nii suured kui suurte inimeste jalad.

Veskiesine tee valendab-kullendab sulapäikese käes, osutab üles rehemäkke ja säält edasi ikka ülemale, „mäele“ – koju.

Mann hakkab minema, heidab käed seljale üksteise üle – ning astub tõsiselt, tähtsalt, veidi kiikuval sammul – nii nagu äigi astub, kui tal ostakovid jalas on ja kui ta vilja läheb vaatama. Ühes pihus aga on Mannil ilus asi, nisuke sinist-valgetkirja tükk. Mann võttis ta trepi kõrvalt väikselt pingilt kätepesuvanni juurest. See ilus asi võib ka seep olla. Aga et Mannil nisukest kirjut mänguasja ei ole, viib ta tema omale.

Jõudes juba rehemäe rinnale, kuuleb ta korraga õde häält:

„Mann, kuhu sa lähed? Oota veidi… Mis sul sääl käes on?“

Mann jääb, nõksti, seisma, surub aga sõrmed kindlamini ümber selle ilusa asja – ainult et sõrmed hästi ei ulata! Sääljuures hakkab tal aimdus, et õde selle ilusa asja temalt vist ära võtab.

Ja juba ta kuulebki enese selja taga õde lähenevaid samme, ning mäe poolt teed tuleb ka sõsu Liis, hõikab juba kaugelt: „Mann, sina üleannetu! Kuhu sa kadusid õuest! Meie otsime ja hõigume sind! Küll sa nüüd saad!…“

Nii seisab Mann üsna kohkunult, ja ka õde on juba sääl, võtab sõnalausumatult Manni pihust ilusa asja ära, pühib oma põllenurgaga Manni märg-seebise käe ka veel kuivaks ja „Mine nüüd Liisuga ilusti ära koju,“ ütleb ta, „teinekord tulete kahekesi, üksi ei tohi laps nii kaugele tulla!“ Ja läheb ise kärmesti minema, veski juurde tagasi.

Liis aga parastab: „Häbi! Häbi! Mann varas!, võtt õde seebi ära! Küll ma kaeban emale! Siis sa saad!“

Mannil hakkab korraga väga halb: ta tuli ilma ema loata kodunt ära. Ema on nüüd kuri!… Ja ta võtt ilma õde loata selle ilusa asja, ja õde võtt jälle ära! Ning Liis on kuri! Ja Mann on nüüd varas!… Ja varas on väga halb! Sest Liis ütleb seda nii!

„Huhuu!“ Eluõnnetuna istub Mann maha keset teed kuuma liiva ja tolmu sisse ning nutab südantlõhestavalt! Iial enam ei lähe ta õdele! Iial enam ei võta ta ilma loata seda ilusat asja säält õde pingilt! Iial enam ei lähe ta koju!…

Läbi nutu ja ahastuse kuuleb Mann nagu küll, et õde hõikab, kõneleb Liisule midagi… „Ära vinguta last…“ kuuldub muuseas… Ja Liis ei tõrele ka enam… Kuid see kõik ei puutu Mannisse, tema oma eluõnnetuses on kadunud inimene.

Aga kord-korralt, keset kergendavat nuttu hakkab kõrv ometi kuulma ja meel omaks võtma üksikuid Liisu sõnu:

„Piilud – ilusad, rohelised, prääksuvad piilud!“ See on ometi midagi, mis Mannis jälle äratab huvi selle maailma vastu. „Tule, lähme!“ kuulutab sõsu korduvalt, „kõik saviauk on täis ilusaid, väikseid, rohelisi piilusid! Juhan ja mina plettisime nad ludadest, panime neile ilusad pikad kaelad ja pähe kõigile mustad tutid ning süsisilmad ja jalad alla nagu lestad. Nüüd muudkui ujuvad nad saviaugus ja prääksuvad…“

Ja kuna Mann hoolimata nutust ometi juba väga ja suuril silmil kuulab, mängib Liis välja veel kõvema trumbi: „Jah, piilud ujuvad ja prääksuvad, nii et lained laksuvad, ja üks valge kaelaalusega harak lendas aiateiba ja särtsutab: „Külalisi tuleb! külalisi tuleb!“ Ning isa tuligi juba rannast koju, tõi sulle kompvekki, tõi valge suhkurhobuse ja punase suhkurkala… Kui sa nüüd ruttu ei tule, jääd ilma: meie, Juhan ja mina, sööme kõik ära.“ Sääl ei ole Mannil enam aega viita! Ruttu tõuseb ta, pühib silmi, käib küll veel mõni nutuluks, kuid hakkab kiiresti kodu poole vadima.

Tee aga on ometi nii pikk, et ühe õhuga kohe sinna ei saa! Manni jalad on väiksemad tema suurest õhinast. Tuleb tasandada käiku. Ja siis, kui kunagi suur ja tark, jutustab Liis veel mõndagi, et taltsutada väikse kärsitust.

Koduõue jõudnud, ei leidnud Mann värava lähedal saviaugus küll seda kujuteldud suurt, rohelist, elavat, piiksuvat-pääksuvat piiluparve: vee servas seisis liikumatult üksainus ludadest keerutatud roheline laiak, mingi kaela- ja nokataolisega sääl küljes. See ei kiikunud küll üles-alla ega andnud enesest mingit elumärki, aga vees peegeldus temagi kuju, tema teisik, ning peegeldus sääl väikses-väikses loigus ka taevas – nii suur ja sügav et!…

Õnneliselt kummardus Mann üle selle väikse piilu ning suure taeva kalda, põlvitas selle elutu ludarohelise ette, puhus tuult ja puhus oma hingeõhku – liikuma hakkas vesi, hakkas kiikuma piilu ning rõõmul särama lõid Manni senini alles nutust punased silmad! Ta leidis kaldalt rao, lõi sellega vett, nii et loik lainetas ja piilu uljalt üles-alla lendas! Ning see kõik oli nii ütlemata ilus ja suur rõõm!

Kulus hüva viivuke aega, enne kui Manni meel ühes Manniga ka mujale pöördus ja silm vaatama hakkas. Aiateibas seda must-valgega harakast harakalindu, kes külalisi kuulutab, ta seekord küll enam ei näinud: lind oli Manni küll oodanud, kuid viimaks ära lennanud. Eks mõni teinekord vast näeb.

Kuidas aga oli ja jäi suhkurhobusega ning -kalaga, ning mis ütles ema, et Mann nii omapäid oli väravast välja ja õdele läinud, õde seebi võtnud jne. – sellest kõigest ei jutusta histooria mitte poolt sõnagi. Kuid arvata võib, et suhkrused jäid nagu unnu, kuna neid küll ei olnudki: isa ei olnud ju Rannastest veel tagasi. Ning üldse kaheldav on, kas ta tõigi nii palju maiustusi. Sest ega ju jõulud ei olnud!

Pooldi teada aga on, et ema ning Manni vahelise sellekohase tõsise läbirääkimise puhul Mann lõpuks ometi tihkas küsida: „Aga, ema, kui ma suureks saan, kas siis tohin õueväravast üksi välja minna?“

„Jah,“ lubas ema.