Читать книгу Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest - Anna Haava - Страница 11

Vanaema – tema haigus ja surm. Mis Vana-Juhan sel puhul ühest Leedu vanaemast ja surmakäsust jutustab. Mann vaatab soojast ahjust välja külma maailma ja loob laulu. Krants ei taha kelku vedada. Aga sarlakud veavad lund.

Vaevalt, nagu haihtuv unelm, nagu hõljuv udukuju püsib Manni meeles mälestus vanaemast – ämmast, nagu vanaemasid Laanekivil ja üldse kogu Rannavere kihelkonnas kutsuti. Mann oma mälestuses näeb teda nagu varjukuju, kes sängiserval või ratastega järil istub. Näeb teda sääl sukka kudumas, kartuleid koorimas jne. Ning nemad, Liis ning Mann, mängides-joostes – seda mäletab Mann hästi – jooksevad vahest müdinal ja kilgates tema juurde, peidavad endid ämma seljataha! Eriti kui Eno-äi üle jõe tare juures oma suure tõrrepõhjahäälega oma rahvale müristab – neid tõreleb ja üks „korrat“ teise järgi läbi vaikse õhu Laanekivile kostab, siis Liis ja Mann seda kuuldes – kuigi seda kuulma juba harjunud, siiski meeleldi – pool-mängivad hirmuõudu, müristavad midagi nagu Eno-äigi – ja jooksevad, peituvad jällegi ämma seljataha.

Vahest aga kõneleb ämm nendele juttu ja vaikselt kuulates seisavad või istuvad lapsed siis. Mann peaaegu ei mäletagi, mida ämm neile, lastele, jutustas, aga alateadvuses säilis vist küll mõndagi ning pärastelus vahest ootamatult kerkis, kerkib ikka jälle esile katkendeid-mälestusi tema sõnust.

Aga kuis õpetaja ämma enne tema surma vaatamas käis, seda Mann mäletab:

Ämm on haige, väga haige, ütlevad suured inimesed, ja sellepärast on õpetaja tulnud teda vaatama ja temale jumalaarmu andma. Mihkel-lellenaine aga, kõneldes õpetajast, ütleb „õpeti“, mis Mannile väga meeldib, sest see on kergem ütelda, sellepärast mõtleb ja ütleb ka tema „õpeti“.

Kui siis on Laanekivi tagakambris kõik nii vaik ja pühalik. Tagaseinas kaugel nurgas seisab haigesäng, sinna sängi ette astub õpeti ja kõneleb-loeb ämmale. Teised seisavad eemal ristikätel. Õpetil on seljas pikk, must kuub ning valged lehvid lõua all. Mann seisab kaugel eemal ja tal on suur aukartus õpeti ees, kuidas õpeti loeb. Sest see on nüüd jumalasõna ja jumalaarm.

Pärast seda tuleb õpeti ära haigevoodi juurest, astub ettepoole, kus ka Mann seisab. Mannil aga on uus kleit seljas, ja kõik too uus, mis ta näeb-kuuleb, valdab teda väga.

Aga korraga õpeti vaatab ja hakkab temaga, Manniga, kõnelema: „Tule ssiia! Mis ssu nimi on?“ küsib ta ja Mann taganeb kartlikult. Sest see kõik tuleb ootamatult. Õpetil on nii väga, väga tõsine nägu ja ta kõneleb nii saksasti, võõralt.

„Kui vana sa oled?“ küsib õpeti jälle ja sirutab käe Manni poole… Mann teab küll ja tahaks ka ütelda, et „kolm aastat!“, aga ei saa! Sest hämmastus paneb kurgu kinni! Ning käsi mõlemaid selja taha peites taganeb ta, kompsti, vastu ahju.

„Nonoh, ega ma sind ära ei söö,“ ütleb õpeti – ja siis kardab ja häbeneb Mann veel õieti! Nii et isegi ei tea, kuidas! Tunneb ise, et ta on nüüd väga rumal laps ja ei ole küll oma uut kleitigi ega midagi väärt – aga ometi ei saa ta sõna suust!

Ja ei mäletagi, kuidas see kõik lõppes, vististi tuli keegi appi ja vahemeheks õpetaja ning Manni vahel. Aga pärast üksikuid ta kuulis, kuis Mihkel-lellenaine ütles, et see õpeti on veel noor ja peab ka maakeelt veel õppima… Korlblom enne teda oli ladus mees – kahju, et ta ära läks Rannaverest.

Ämm puhkas mitte oma sängis, vaid laudsel eeskambris esimese akna all. Ämm puhkas – magas nii väga vaikselt nagu ei kunagi ennemalt ning nägu oli tal väga, väga valge. Ta oli aga ilusas ehtes: valge tippudega tanu, must kampsun, valge kaelarätt ja valge klaarpõll oli tal. Ema tõi ja laotas talle veel valge palaka üle nagu vaiba ning üle ämma silme laotas ema veel valge räti, peene linase räti. Ja öeldi, et rätt kui ka tanu on ämma oma näputöö, ja kõik ta suririided olid tal ju ammu enne haigeksjäämist valmis pandud.

Sest ämm oli surnud, nagu öeldi.

Mann aga ei teadnud, mis see „surnud“ on. Kuid akna ees väljas lendasid lumihelbed nagu valged linnud, kuna äi ristis kätel ja vaikselt seisis laudsete ees ning pisar veeres tal mööda põske alla.

Kuid sõideti matuselisi kutsuma.

Ja sõideti, toodi ka vana Juhan, meister, ning tema riistade kast.

Ning varsti hakkas Isa, vana Juhan, tares ka mõõtma, saagima ja hööveldama valgeid laudu. Valgeid laudu – ikka veel valgemaks ja siledamaks.

Mann vaadates, kuis laastud vana Juhani höövli alt tulles kõik ühteviisi keereldes üksteise järgi maha langesid, küsis:

„Meister, mis sa nüüd nii hööveldad?“

„Ma teen ämmale kirstu,“ ütles vana Juhan.

„Mis kirstu? Ämmal on kirst aidas.“

„Ei, laps! Ma teen teist kirstu, teen talle puusärgi, maja, kus sees vanaema siis puhkab – kaua puhkab.“

„Kui kaua?“

„Kuni viimsepäevani.“

Sellest ei saanud Mann kuigi palju aru. Vana Juhan aga ei seletanud seekord ka. Sest tal oli kiire, hööveldas aga ruttu edasi.

Ja sellep läks laps säält ära, läks kambri, et olla ämma seltsis. Ämm aga magas ikka. Ja kedagi teist inimesi ei olnud sääl. Kõik olid väljas.

Kuid ka Manni meeles hakkas nagu hämar või hirm. Ta isegi ei teadnud, miks. Vist oli see millegi enneolematu ja saladusliku ees. Nägematuna vaatas see kõigist kambri nurgist temale vastu.

Üsna tasakesi pages Mann-laps selle hirmu eest: lähenes laudsele – astus üsna ligi – tõusis kikivarbile – tõmbas palakanurga veidi kõrvale ning sellega ühes nihkus ka silmrätt magaja silmilt. Nii jälle, nähes ämma palet, oli Mannil selts ja ta ei kartnud enam. Ainult et nii külm ei olnud kamber veel kunagi olnud… Kuid siis tulid teised.

Tares aga noor Juhan, s.t. Laanekivi oma Juhan, kirstu-tegemisel abiks olles ja tuld näidates ei saanud vaikida, vaid jutustas ka vanale Juhanile surmakäsust, mis tulnud, nagu harilikult nisukesed käsud tulevad.

„Tead sa, meister,“ kõneles ta poolihääli ja pääd vangutades nagu vana mees, „kolm päeva tagasi, kolmapäeva õhtul, kui kõik tares olime, naised ketrasid ja mehed, meie, igaüks oma tööd nokitsesime ja ka jutt käis – korraga meie pääkohal tarelakas käis kolin! Nagu laudu visati…

„Jah, nagu laudu visati!“ kinnitas neitsik Anu kõrvalt. „Jäime kõik vait – vokid jäid seisma. Vaadati üksteisele otsa – aga keegi ei lausunud sõnagi. Jätkati aga jälle tööd ja vaikiti, sest mis sääl veel öelda või mitte öelda – vanaämm vana inimene ja juba aastaid haige ja halvatud, viimasel ajal ka kõnelemine ära. Võis igaüks ise arvata, et see on surmakäsk…“

„Ja seesama öö samal tunnil võttiski haigus raske pöörde! Algas viimane aeg,“ jätkas Juhan.

„Jah, ega sihukesed märgid ei peta!“ algas vana Juhan. „Mina vanast ka, kui Poolamaal olin, siis kord Kovno kubermangus…“

„Pärtel ka sel hommikul kohe, niipea kui valge hakkas, läks lakka vaatama,“ tõttas Anu veel seletama, „läks vaatama, et ehk kõlas sääl mõni kass või tuhkur, libises laudavirnalt mõni laud… Aga ei miskit! Kõik lauad ja kolid ilusti oma kohal!…“

„Jah, ega sihukesed märgid ei peta!“ algas vana Juhan uuesti. „Kui mina Poolamaal olin, siis kord Kovno kubermangus, kus meie rood parajasti peatus, juhtus sääl talus, kus mina öömajal olin, samane lugu.

Minu sisse astudes tallu muidugi mulle kui Vene soldatile vaadati esiotsa kõõrdi. Aga varsti ära nähes ja kuuldes, et kuigi olen vägeva Vene tsaari moosekant ja pasunapuhuja ning olen keisri käsul oma pilliga väljas Poola mässu sumbutamas – siiski ei kanna mina ega minu pill viha ega vaenu kellegi vastu, vaid olen ikka sõbramees nii Põhi-Poolale kui ka Leedule – sest Kovno kubermangus elab leedu rahvas. Noojah, siis sääl leedu talus ära nähes, kes ja misuke sõbramees ma neile olen, võeti minu kui tsaari kuulsa moosekandi ja Raja Juhani vastu hoopis teisem toon. Pakuti mulle ja minu külmanud pillile kõige soojem koht ahju kõrval.

Paluti ka soldan nagu kunagi kallis külaline lauda istuma, sooja toiduga oma keha kinnitama ning pererahvast oma jutu ja uudistega rõõmustama.

Pärast sööki aga kõik, noor ja vana, ühest suust paluma ja manguma:

„Kallis moosekant Raja Juhan, puhu meile üks ilus pillilugu, et süda rinnus meil veidi kergemaks selsinatsel raskel katsumisajal, kus sina ja kõik teised soldanid tsaar-keisri käsul nii valusalt-stroogalt meie mässumeelt ja vabadusiha sumbutate!…“

„Jah,“ ütlesin mina, „Jah, kullad leedu veljed ja sõsarad, eks kuulake siis, mis ma teile omagi kodumaast puhun, mida minu vaskpill minu südamest ja meelest teile laulab ja loeb!“

Ja nii puhusin neile oma kaugest kodust, oma lapsekodust Rajamäest, oma karjasepäevist ja karjase rõõmust ning muredest. Puhusin, helistasin mälestusi, nii nagu Jumal nad sel hetkel minu põues äratas ja pilli häältesse pani. Puhusin neile palakese sellestki, kuis ma kord oja kaldal oma uut pajupilli proovides ja taevapilvi tunistelles üsna enese tahtmata ja teadmata unustasin viivuks oma karja ja karjasekutse, ja nemad, maidad, kõik sarve- ja villakandjad sõid seni vaid kaerapõllul, sõid nii-öelda vürstlikult või keiserlikult Rajamäe ainsamat ja kõige paremat kaera – minu enda pillimängu saatel! Mis sellele järgnes, oli, paraku, kõva kära ja valus nuhtlus! Nuhtlus mulle, muretule ja vagale pajupilli-mehele ja pilvedelugejale – mitte aga nagu kord ja kohus neile rumalatele möödele ja määdele, kes ometi kurja peal olid!