Читать книгу Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest - Anna Haava - Страница 9

Elust ja olust Laanekivi tares ja kambris. Manni esimesi elamusi. Mis Mann oma esimesel eluaastal kõik ära õpib ja mis ta mitte ei õpi. Kuidas talle mõndagi kiires korras õpetatakse, ja miks Jütsi ema teda ninatargaks nimetab.

Nii tilluke, kui too väike Mann ka oli, tõi ta oma olemasoluga ometi ka muutusi majja.

Nii hakati teist Manni, Liisu ja Väikse-Manni kasusõsarat nüüd Suur-Manniks, vahest isegi Maarjaks kutsuma. Aga Suur-Mann oli ka juba suur tüdruk ja leeriminek seisis tal varsti ees.

Kasuvennad Pärtel ja Juhan olid oma sõsarast Suur-Mannist natuke nooremad. Juhan aga oli nisuke mees, et oleks tahtnud ka juba palju suurem olla, kui ta oli, ja sellepärast ta kõneleski ükskord kõigi kuuldes: „Oleks väiksele Mannile parem minu nimi pandud – siis oleksin mina nüüd Suur-Juhan!“ Nii väga ja ikka tahtis ta suur olla!

Liisu aga peeti nüüd küll suuremaks kui senini. Enne Manni oli tema Laanekivil kõige väiksem olnud ja oli teda tihtigi aina lapseks hüütud – nüüd aga sai temast lapsehoidja. Sest kuna emal, vanaemal, Suur-Mannil ega kellelgi suurt aega ei olnud väikse Manni jaoks ja Väike-Mann ka igakord üsna üksi ei kärsinud olla, siis – muudkui Liis ole hää ja tark ja mõistlik, vaata oma väikse sõsu järgi, ole talle seltsiks ja kiiguta, kui ta muidu ei kärsi!

Pääle kadripäeva, kui rehed pekstud, suvilised lahkunud ja pere Laanekivil väikseks, s.t. omakeskis jäänud, algas ka lapsele ning lapsehoidjale Liisule lahedam põli, ruumi suhtes nimelt. Sest kiik viidi kambrist ära tarre, sääl oli kuiv ja küps soe, lagi kõrge ja ruumi maailm! Kambrid olid ju madalad ning aknad eeskambris, ehk küll kahekordsed, südatalvel, suure külma puhul kippusid nad seestpoolt jäätuma ja ajasid rõsa, kui köeti. Oli ju kambritel kahe pääle kokku küll ka oma ahi – nisuke savitatud ja pruun, suur ja tõsine –, aga tema kas ei kütnud hästi või aga kamber millegi pärast ei pidanud hästi sooja – igatahes kesktalvel külmal ajal ei olnud sääl hää elada – eriti kui vaheust kambri ja sooja tare vahel lahti ei hoitud. Tagakamber seisis küll leigem, sai abi suurest, paksust kambri tagumisse nurka ulatavast tareahju müürist ning müüri küljel asuvast väiksest poltidega ahjukapist: sinna nimelt suubus truup ja tõi tareahjust sooja, isegi kuuma, nii et ära pista kätt peldi külge! Sääl võis sügisaegu õunugi küpsetada! Aga ka vingu imbus säält – hoolimata paksust liivakorrast ümber peldi!

Sellep ei olnud ka Laanekivi tagakambris talvel iga kord just mitte saksaelu. Ja ega ajad ja olud talus seda nii kohe parandada ei andnud. Eestkätt oli muid muresid. Muist juba vanaperemehe, vana Laanekivi Jaagu aegu, muist pärast teda oli talust kord-korralt ometi välja lennanud kaheksa talulast – kuus poega ja kaks tütart –, viimaks üheksandaks kadunud Jaagu lesk, tema kolmas naine oli ka jälle abiellunud, ja igaüks oli talust oma päranduse osa või kaasavara saanud, ükskõik, mil kujul, ja kellel mõnel oma osa muist veel kätte saamata oli jäänud – need võlad tuli ju kõigepäält tasuda. Ning siis olid tulekul ka taludeostud, teati, et mõis hakkab talusid päriseks müüma. Tuli iga kopik kokku hoida.

Nii ootasid kambrid paremaid aegu ja elamiseks etem oli talvel ikka tare. Tares oli avarust ja kõrgust, pimedust kõrgel ülalpool parsi ning valgust kahest aknast tare tagaseinas. Need aknad vaatasid tagatarre, otse jõe poole ning üle jõe Eno-omade tare poole; vaatasid veel eemalegi – suure, mustava metsa poole, kus kohal alati käis talvepäike oma madalat kaart ning veel loojenedeski akendest sisse heitis Laanekivi suurde tarre oma kullendavaid kiiri.

Kui ahi tares kütte pandi, avati ahjusuu vastas, tare esiküljes suur uks esikusse, samuti ka kõrvalküljes teine, rehealla viiv uksik. Suurest uksest tungis sisse küll palju valgust – ent ka külma otse kohinal! Millest siis ahjust tulev suur, külm suits esmalt kohkus ja „maha lõi“! Ka mitte teisestki, uksikustki, teed kohe välja ei leidnud! Kogu tare oli siis mõneks pilguks nagu suitsumeri ja ei olnud sääl kellelgi, ka Mannilgi hällis mitte just hää olla, pani korraks köhima, või aga lapsel tuli kõigi oma rättide ja vaipadega juba varemalt tükiks ajaks ära kambrisse kolida.

Kuid ega see kõik üht vähegi tublit taluinimest ei murra, nii ka Manni mitte. Ja kui esimene vihane, külm, „mahalöönud“ suits varstigi ometi märku võttis ja uksest ning uksikust õhutõmbel ära õue pages – tõusid teised, ilusad, soojad suitsupilved kord-korralt ikka kõrgemale, ülalpoole parsi, keerlesid-veerlesid uhkelt sääl ülal, kuid kadusid uksiku kohalt, lõhnaaugust, puukorstna kaudu tasa ja targu ära välja, tõusid taeva alla! Ning kui lõpuks kütmine läbi oli, esmalt suur uks ja pärast ka veel uksik suleti – algas tares uhke olemine.

Eriti õhtuti, kui kõik talitused talitatud, kõik pere koos, peerg, mõnikord kakski peergu – üks tulekäpas ja teine ahju nurga vahel – põles, ja töötati tulevalgel ning vesteti juttu ja mehed, vast kuskilt kaugemalt väljast, metsast või rannast tulnud, ka veel uudiseid tõid, siis Liisulgi, lapsehoidjal, oli ka lõbus ja vaba olla küll. Ja kui Juhan ka veel koolist oli tulnud ja jutustas Liisule kooliasju, mõnd vempu, ja askeldasid nad kahekesi mõnd mängu või vigurit – siis väike Liis oli lõbusas meeleolus, meeldis talle tareelu küll, samuti ka lapsehoidja amet ning hää meelega ta kiigutas hälli ja kuulas teiste juttu.

Päeval aga, kui suured inimesed vahest kõik ära, väljas olid ja üksnes Liis tarre jäeti, et vaadaku Manni järgi – siis tõi see talle nii mõnigi kord ka tuska ja kärsitust.

Sest kui seda last, seda Manni, veel ei olnud, oli ometi tema, Liis, see laps ja kõige väiksem majas. Võeti teda kui kunagi last ka vahest sülle jne. Ning kui väga külm ei olnud õues ega lund ei sadanud, võis ta küllalt ka väljas joosta, kelku vedada, hobuseid vaadata ja kõik.

Nüüd oli aga enamasti aina Mann see laps ja „Liis, jää nüüd ilusti tarre, kiiguta last, olge kahekesi, meie lähme laute juurde,“ jne. käis ühtelugu nii ema kui ka vanaema ja teistegi käsk. Nii juhtub kord, et Liisuke lapsehoidjana seisab tares hälli kõrval tüdimeeli ja laulab pooltänitades:

„Äiu, äiu,

Lase kiiku käia!

Kelle need tillu jalad on?

Need on Manni omad jalad…“ jne.

ja laulu saateks annab ta hällile aina hoogu, et laps ometi kord ka magama jääks! Et tema, Liis, enne pimedat või ükski kord saaks kelguga ukse ees hangest alla lasta!

Kiik käib otse meeletult üles-alla! Ja Mann, kes alles praegu veel ärksalt äätanud, kaasa laulnud – vaikib nagu ehmudes! Ning siis vaovad ta silmad kinni – kas kangest kiigust või…?

Liisuke aga oma mõtetetormis ja liumäe-igatsuses ei märkagi, et Mann juba üsna ära unikülas on, vaid kihutab kiiku endiselt ja toetab kogu oma viieaastase raskusega hälli servale, et ise ka vähemalt natuke kiikudagi! „Äiu, äiu!“ tänitab ta laulda ja kiik käib raskes hoos – kuid korraga kärisevad köidikud… Ja maas põrandal on häll kõige Manni ning Liisuga! Kummuli või küljeli või ei tea, kuidas!

Liis ajab end üles – ei isegi teades, kas hälli kõrvalt või alt – tunneb, et on vist haiget saanud ja nutt tahab tulla!

Aga siis näeb, et häll on kummuli, põhi püsti, ja last ei ole kuskil! Ja hakkab hälli üles tõstma… Kuid ei saa! Kas on häll liig raske või Liis oma hirmusegaduses ei mõista õieti – ja sellep puhkeb ta valjusti nutma! Ning lendab tare ustki pärani lahti jättes! Summib-jookseb paljajalu läbi tuisukeeriste ning lumelainete üle õue karjalaute poole, kus parajasti loomi söödetakse.

„Ema! Ema!“ hõikab ta nuttes ja hingeldades juba karjaaia väraval. „Ema! Tule! Laps on nüüd vist surnud… Häll lendas kummuli…“

Ema heinasülemiga parajasti üle karjaaia minnes pillab heinad sinnasamma maha ja tõttab lennul tare poole! Ent endal tunne, nagu ei jõuaks sammugi edasi! Jalad nagu kasvaksid maa külge – nii pikk tundub tee tareni!

Häll on kummuli. Laanekivi perenaine tõstab ta ümber – otsib lapse rõivaste vahelt välja.

Laps on küll väga vaikne – kuid hingab ometi. Ja hingab varsti juba üsna korralikult, kuigi tasa.

Nii ei olnud Mann surnud, vaid aina magas! Magas küll sügavalt nagu uimaund, mis kestis veel hulk aega.

Kas oli see ainult kangest kiigust? Või olid inglid lapse viivuks ära unelmate maale kandnud? Kas nägi ta und jumalate kiigust, mis inimlapsi nende maises elus nii mõnigi kord maast taevasse ja taevast alla maha hõljutab, vahest isegi sügava manala ääreni kallutab – ent ometi veatult jälle eluvalgusse tagasi toob. Ei või teada, kuidas tookord Manniga täpselt oli.

Liis aga Manni ärgates läks rõõmsaks ja pühkis oma nutusilmad kuivaks. Ta oli ju ka tark tüdruk ning mõistis nüüd isegi, et sedasi vallatult kiigutada ei tohi! Mitte millalgi enam nii!

Juhan, õhtul koolist koju tulnud, muidugi kuulis ka, misuke suur ehmatus kiiguga olnud, Liis isegi jutustas varsti, ning pidasid nad kahekesi selle asja üle aru. Ja küllap ka sellest tuligi, et Liis teisel päeval ema ette astus ja väga tõsised sõnad kõneles:

„Ema,“ ütles ta, „pange mu parem hobuseid talitama!“ (Hobused nimelt huvitasid Liisu üle kõige) „Ja ma lähen üles lakka, lasen heinu redeli, aitan vett vedada laute juurde ja teen kõik. Sest mina hakkasin alles nüüd nääris kuuet aastat käima ja ei ole kellegi õige lapsehoidja! Mihkel-lellenaine juba ükskord ütles – ja ka Juhan ütleb…“

Aga kuhu ta ikka pääses! Ei olnud midagi parata. Kõik Laanekivi lapsed põlvest põlve hakkasid juba õige varakult harjendama, hakkasid abiks, käsiliseks ja käskjalaks suurtele inimestele, hoidsid last, käisid karjas ja võtsid aegsasti märku igast tööst. Sest kes laps on Jumalast loodud meeltelt ja mõttelt mõistjaks ja kelle ihuliikmed on terved – see ei kasva kangeks ega tõuse targaks villavakas. Ja Laanekivi „savimägedel“, mis olid rasked harida ja kus lõikus ei anna kunagi nii mitmevõrdset seemet, nagu seda annab mustmuldsem pind, sääl ei olnud ka võimalik, et ühe sellise väikse Manni pärast suured inimesed, olgu oma või kes teine, oleks võinud või tohtinud oma igapäeva tööajast liig palju ära viita ja oma käsi, kes teab kui kaua, kinni hoida. Nii tuli ka Liisul varakult kaasa aidata. Ning aega mängimiseks ja jooksmiseks väljas jäi ju ka temale veel küllalt. Ja ega ta tasuta ei teeninud: isa iga kord, kui rannast või linnast tuli, ikka tõi ta saia ja kõike hääd asja. Ning ema iga kord, kui leiba küpsetas, veeretas virgale tütule Liisule ilusa kaku nagu kuhja ja pani muna silma. Ning kangast luues lubas ta hüva-lapsele ka uue kuuekese või koguni kleidi kududa.

Nii edenes tali. Ja varstigi mõistis Mann juba omakeeli kõnelda ja laulda, ää-ää ajada, käte ning jalgadega sipelda, omi varbaid suhu pista, tarbe korral kisada – vahest ka jonnidagi! Sest kui sa millalgi ei jonni, siis vahest ei küsitagi sinust, ei tahetagi sind mõista – ei panda sind nagu tähelegi…

Mõistis Mann päevade edenedes võõraid inimesi, võõraid nägusid juba ka võõristadagi jne.

Paljutki võib inimene õppida oma esimesel eluaastal, jah, juba oma esimestel elukuudelgi. Aga saunaskäimist – s.t. korralikku vihtlemist saunas – seda see Mann ometi päriselt ära ei õppinud! Mitte kui mitte!

Ja see ei olnud hää.

Sest iga õige meie maa inimene, olgu ta vana või laps, käib iga laupäev saunas, vihtleb ja hautab end laval ja karastab külmas, see on vanematelt päritud iidne kord ja komme.

Mann-laps aga, kes muidu just väga kisapill ei olnud: õppust võttis, korda pidas söögiaegades, uinutundides ja kõiges, mis ema õpetas, Mann, kes ka vett ei kartnud, vaid meelsasti vees sulistas – vihtlemist ta kartis! Alati, kui ta lavaleili kätte viidi, vaidles ta vastu – kõigest väest! Karjus kurjalt!

Mida aga suurt tähele ei pandud. Sest arvati, et küll tüdruk harjub.

Aga ükskord, kui Manni jälle vihtlema asuti ja ta jälle suure häälega oma kõige valusamat vastuvaidlust avaldas – korraga jäi ta laval üpris vaiksemaks – vaikis siis üsna, langesid ta liikmed elutuks! Vanaema ning ema oma suures kohkumises ruttu tulid lapsega lavalt alla, panid talle külma vett otsaette ning südame kohta, tegid kõik, mis mõistsid, ning heitunult vaatasid Suur-Mann ning Liis! Kuni ta ometi jälle ellu ärkas.

Sestsaadik aga ei viidud Manni enam lavaleili kätte ega viheldud teda kuumas. Kuid sellest oli kahju. Sest vanarahva kombe järgi Rannaveres iga last tema esimesel eluaastal, niipea kui ta juba kaela kandis, viheldi kord veel eriti – „võeti harjaseid“: viidi laps saunalavale, heideti talle ümber haputaignane rätt, isegi üle näo, nii et ainult ei lämmatanud, ning viheldi siis parajas leilis tasa ja targu. Sest, nagu vanarahvatarkus õpetas, võtab see naha alt välja kõik mustad täpid ja tüükad, on tervisele hää ning annab näole heleda jume kuni eluotsani.

Mann jäi sellest ilma. Ja sellep, nagu Mihkel-lellenaine kord pärastaegadel Manni enese kuuldes arutles, saigi temast nisuke tumejuukseline, tõmmuverd tüdruk. Kuna sõsu Liis, kes ei lavaleili ega vihtlemist ei kartnud, selle-eest ka jumelt kui ka juustelt hele ja ruuge oli.

See võis tõsi olla – jäi ainult seletamata, miks ka Manni ema oli tõmmuverd ja olid juuksed tal veel tumedamad kui Mann-tütul, kõnelemata ta tumedatest sõstrasilmist – olgugi et ta igal ajal vahva oli leili kannatama.

Aasta on Mannil täis ja mõni nädal teistki, aga ikka ta veel ei kõnni, aina käperdab ja veab end ühte pooltpidi. Ajab end vahest ka juba püsti laua, pingi või seina najale, seisab auguga järis. Ent iseseisvaid samme üksi omast jõust mitte kui mitte ei astu! On nähtavasti arg, ei tihka hakata seisma ja olema oma jalgel.

Sellep ema ükskord otsustab ja ütleb: „Liis, tule, õppa laps käima! Vaata, tee nõnda, nagu mina teen: võta tal kätest kergelt kinni, tagane ise tasakesi ja lase ta astub!“

Liis on asjast väga huvitatud ja teadlik selle tähtsusest. Tema ise, Liis, on see, kes oma väikese sõsu varsti käima õpetab! Ning nii algab õppus lõbusalt, mõlemad on rõõmsad, naeravad! Mann üsna kilkab! Ema vaatab minut aega päält ja kiidab, kuid tõttab siis ära oma talituste ja tööde juurde.

Nii on Liis ja Mann üha üksi tares ja jätkavad harjutusi. Kuid tsipakese aja pärast, et vaheldust oleks ja igavaks ei läheks, võtab Liis teist talutades kord-korralt ikka kiirema käigu ja suurema sõõri, ning oma õpilast korda kolm nii ringi talutanud, ütleb ta:

„Noh, käi nüüd ise, üksi!“ ja laseb Manni kätest lahti. Kuid, partsti, istub Mann maha ja vaatab aina suuril silmil. Liis vaatab ka ja peab aru, mis niisukesel puhul nüüd teha – kuulab ja kuuleb aga ühtlasi, kuis kõrval rehe all linamasin käib, kostab ropsijate kõva jutt ja lõbusat naeru kajab. Kuna tema, Liis, peab tares kinni olema! Ei saa mahti või veidikesekski ka rehe alla minna! Kõik niisukese väikse, rumala ja laisa Manni pärast!

„Käi ometi!“ käsutab ta siis. „Käi nagu mina! Näe, nii! Mis sa, laisk tüdruk, aina istud!“ tõreleb ta ja tõmbab Manni kättpidi. See aga vastab sõsu karedusele ilmse tõrkega! Jonniga! Ja sellest kihvatab Liisu ägemeel! Ta haarab kinni Manni käest ja kõige oma kuueaastase jõuga teda kaasa tõmmates pistab ta ise jooksu! Kihutab sõõri mööda tare teist nagu mõnd pampu perra lohistades! Ainult et see pamp hirmuäratavalt karjub! Ning Liis ise oma ülisuurest jõupingutusest ning ägemeelest üsna lõkendab näost!

Kuid hää, et see on ämm – nagu vanaemasid Laanemäel kutsuti – ning mitte ema ise, kes uksest sisse astub. Tema katkestab ja lahendab selle riiuasja, vaigistab ühe kisa ja õpetab teist – üldse toimetab lepitavalt. Ema enese sinna juhtudes oleks Liisu käsi küll üsna halvemini käinud.

Ainult et Mann sest tunnist saadik mitte kui mitte enam ei taha kõndima hakata! Ka seistagi enam ei taha! Eriti mitte siis, kui juhtub tema lähedal olema Liis või ükskõik, kes mõni teine suur inimene, kes vaid vaatab, kui Mann seista katsub. Ta aina väriseb hirmu-erutusest, kuigi Liis, kellel endalgi nüüd sõsust ning oma ägedusest kahju, kes teab, kui lepitavalt ja meelitavalt kõndima kutsub.

Nii kestab mõni päev.

Siis pandi aga tähele, et Mann, nähes või arvates end üksi olevat, end püsti ajas, aralt katseid tegi seista… Noh ja siis edasi nähti vahest, et juba ta seisis! Isegi nagu astuda mõtles…

Nii jätsid suured inimesed Manni päris rahule, keegi ei sundinud teda kõndima, ei pakkunud ka Liis oma abi.

Ning ükspäev korraga – pattadi-pattadi tuli Mann suures häämeeles ja naerdes emale vastu! Poole tare pääle tuli ta emale vastu!

Kõndimine oli selge.

Ja nüüd ei peljanud ta enam ka Liisu ega häbenenud teisi, kui nad tema samme tähele panid.

Sellega algas Manni elus nüüd suur kodu-uurimine: algas peagi ronimine või ronida tahtmine kõrgele järile, toolile, patsale; oli tahe kõiki asju lähemalt vaadata, katsuda, proovida: vokki, kangaspuid, ust, akent, tikutoosi, raamatut jne. – kõike-kõike. Sest väga huvitatud oma ümbrusest on üks selline väike tulevane inimene. Kuid et ta sääljuures nii käsist kui jalust – kogu võimiselt kui ka mõistuselt nii väeti ja oskamatu on, näikse teda alalised hädaohud varitsevat ja piiravat.

Aga ometi hoiab neid enamasti või sageli nagu keegi nägematu kaitsevaim – eriti neid lapsi, kelle jaoks suurtel inimestel palju aega ei jätku, kelle jaoks alalist hoidjat või järelvaatajat ei olegi. Või on aina säherdune väike, kuueaastane nagu Liis, kellel teise eest hoolitsedes ometi ka omad mängud ja huvid tahavad olla, peavadki olema, ja kes, nagu kunagi juba suurem ja mõistvam, vahest ka teistega, suurte inimestega, tahab olla. Ja keda ka emalegi saatjaks ja käsilaseks aina vaja. Liis, mine, jookse sinna või sinna, too või tee seda või seda… Säärastel asjaoludel selline väike Mann varstigi õpib rahulduma iseenda seltsluses, uurima kodu, mängima oma mängu ja viitma oma aega ka üksi. Eriti kui on suvi, ja kui on lapse maailmaks säherdune talutare ukseesine pehme muruga, kolme-nelja väravaga suurde õue ning teerajaga õunaaia ja kanepimetsa või lokkava oa vahelt kaevu ja kõda juurde.

Kõda leel lõkendab tuli! See pilt Mannile väga meeldib.

Aga kaevusammas ning kaevukook on nii kõrged Manni pilgu jaoks, et kulub kaua päevi, enne kui sinna üsna üles vaadata oskab. Kui ema kõda juures askeldab ja talitab ja ka Liis teda vahest aitab, näeb ja paneb ka Mann mõndagi tähele. Oi kui märkamatult kasvab siin kord-korralt suuremaks, väga suuremaks ning huvitavaks nisukese väikse Manni maailm!

Sääl murumail võib laps paterdada – peagi juba vidinal joostagi kaasa emaga, Liisuga või teistegagi.

Võib murul ka üksi mängida rohu ja lillega, võib kaevata ja pätsida liiva, jutelda kas või mõne kivikesega või ka Voodaga, suure, karvase mustvalget kirja, targa kutsaga, kes ei hammusta ega ole kuri, vaid annab käppa, kui ütled: „Vooda, anna käppa!“ ja naerab, itsitab hambaid, kui ütled: „Vooda, naera!“ Nagu läbi aia ja läbi jalgvärava võib nisuke väike Mann küllalt vahtida ja näha suurde õue, aitade poole, karjalaute poole ning üles, suure värava poole, kust tuleb Juhan karjaga metsast, tulevad suured inimesed heinamaalt ning põllult, mis on kõik nii kaugel, väljaspool suurt õueväravat, seega väljaspool Manni maailma.

Oi, olles väike ja tahtes näha ja ka katsuda ja kätte saada kõiki neid ilusaid ja huvitavaid asju, komistatakse, kukutakse, saadakse ka haiget nii mõnigi kord ja hakkab hale nutt!

Kuid siis tuleb ometi ema: aitab, rahustab – enamasti lühidalt, rutuliste sõnadega, vast ka puhub haiget saanud sõrmekesele või jalakesele ja ütleb:

„Harakale haiget!

Varesele valu!

Mustlinnule muu tõbi!

Meie lapse käsi (või jalg) terveks!“

Ja sedasi, kui just verd ei jookse, aitavad harak, vares ja must-lind imettegevalt, on valu varstigi vaibunud ja haige koht on terve – peab olema terve! Ja laps juba naerabki. Kas või läbi pisarate naerab! Ja ema juba tõttabki jälle ära, oma töö ja talituse juurde.

Ent kui nisuke väike Mann ilma Liisuta või hoolimata Liisust ja tema keelust ning õpetusist, on ometi jälle nii rumal või tähelepanematu: teeb endale viga või viib end ohtu ja hätta – noh, siis kannatagu valu ja saagu targaks! Kannatagu valu, kui hoolimata keelust sõrme tule külge pistab! Saagu pragada, kui, juba suuruke tüdruk, piimakausikese jälle ümber pillab! Kui teab ja näeb, mida ei tohi, küll siis teinekord on selles juba natuke targem.

Nii elab ja õpib nisuke väike Mann varstigi omajagu iseseisvaks, oma tegude eest vastutavaks – õpib end hoidma, teab juba, et asju tohib vaadata, aga kõike katsuda või kätte võtta – ei tohi! Näiteks – tikutoosi ei tohi laps kätte võtta! Ja kui ta ei kuula või unustab ja ometi võtab – antakse, säps-säps, vastu neid sõnakuulmatuid sõrmi! See ei ole sõrmile vast nii valus, aga hirmus häbi on Mann-lapsel, kui sedasi lüüakse! Ja üldse on lugu nii, et sõna kuulma peab ikka võimalikult kohe, kui ema või keegi midagi ütleb, käsib või keelab. Sest suurtel inimestel nähtavasti ei ole kunagi aega lapsega palju kaubelda. Ja mõnikord nad õieti ei küsigi, mida üks nisuke väike Mann tahab või ei taha.

Nii mäletab Mann viirgamisi nagu kauget unelmat, kuis ta kord istub kõda ukse ees murul, ema ja Liis ja ka veski-õde on sääl, päike paistab ja kõik selle lapse maailm sel hetkel on selge rõõm ja ilu, nii et ta sirutab välja omad käekesed, tahaks nagu lendu tõusta üles kõrgele! Ja lausa kilkab suurest rõõmust ja päiksepaistest!

Aga korraga tuleb ema ja pakub lapsele kaerakiislit: „Hää, sojuke kiissel, söö nüüd, enne kui külmaks läheb,“ ütleb ta.

Aga Mann ometi ei taha kiislit! Mitte ei taha! Tõrgub! Sest kiisel, teate, on Manni meelest nisuke libe ja mitte kui mitte ei maitse!

Aga või suured inimesed või ema sellest millalgi hoolib!

„Laps peab kõiki toite sööma harjuma,“ ütleb ta niisukese ilusa näoga, nagu oleks tal käes magus sai!

Kuna aga Mannike ometi ei taha! Ja oma kimbatuses, suuril silmil vaadates, seisab tal vist suukenegi veidi avali – aitab vaadata või tahab midagi ütelda – pistab ema, lusikas käes, kiisli, lipsti, lapsele suhu! Mann kahmab küll veel käega, et ära võtta suust, kuid – allagi läks! Ja sedasi nad, suured inimesed, säärast väikest Manni tüssavad – õppavad! Et neil aega ei ole, õpetavad nad kiires korras üks-kaks-kolm! Ja jääbki sedasi nii mõndagi ka äraõpituks ja omaseks.

Aga te teate küll, et tuhka ahjurinnalt põrandale maha tõmmata on ometi ka uhke asi! Sest see tolmab nii toredasti. Ja kui siis veel kruusikesest vett pääle kallata, pätsi teha ja sellega mängida!… Aga kuueke – ja käed ja suu ja silmad – need saavad siis selliseks, et lihtsalt päh!

Ja kui siis tuleb ema ja tõreleb! Pühib, peseb küll ära, aga ütleb, et enam ei millalgi tohi laps tuhka nii maha kiskuda! Ei tohi põrandale vett kallata! Ega kuuekest ja käsi ja suud nii ära määrida! Muidu võtab ema vitsa! Ja laps ju isegi näeb küll, kui päh selline põrand ja sellised käed ja suu ja silmad on!

See jääb lapsele ometi meelde, sest sääljuures kasvab ta ju iga päev suuremaks ja läheb targemaks.

Nii ei ole imestella ega pahaks panna midagi, kui Mannile mõndagi tema ema õpetusist nii väga on meelde jäänud, et ta veski juures, Veski Juhanese varru aegu läheb üht külajütsi ka manitsema ja õpetama. On ta ometi juba suuruke, mõistja tüdruk, kahe aastane ja nädalat neli juba kolmatki.

Ning see on veski-omade suures-suures eestoas, kus lapsel ühe toa otsast teise vaadata annab. Ees, teepool akna all, ümber laua ning ümber seinu pikal pingil istub palju külalisi, küla-onusid ning tädisid, käib siin ja sääl kõva jutt, tõmbavad mõned mehed piipu ja käivad ka õlleankrud ringi. Õdemehel, kellest Mihkel-lellenaine ütleb, et ta on nüüd piduperemees ja tal on suur rõõm, tal on pärija, ka õdemehel on seljas uus kuub ja mitte see, mis tal alati nii jahune on.

Toa tagaküljes, jõepoolse akna lähemal on aga laste mängunurk, ahjuesine soe nurk, sääl on neil omakeskis hää. Sest nüüd juba külma ja räitsailmaga ei ole nendesugustel enam mõteldagi, et veel väljas joosta.

Need kahe ja kolme aasta ümber Jütsid, Atsid, Mannid, Jukod oma punaseis, siniseis, kirjuis pühapäevakuuekesis olid ju ka pidulised nagu suuredki, neid oli mõni viis või kuus ning sedavõrd ka mängu ja kilget nende vabas nurgas ning vadimist ümber ahju! Hää oli neil sedasi isekeskis olla.

Aga üks laps, Jüts, läks, kiskus koldest tuhka! Ja oli ise ka vett maha teinud! Teised lapsed, mõned, kes nägid, ütlesid: „Päh! Jüts päh!“ Ka Mann ütles: „Jüts, ära kisu!“ Aga Jüts ei kuulanud! Ja ise oli suur poiss, suurem Mannist! Ja kui siis Juko läks, tahtis ka tuhka patserdada, oli Jüts kuri ja ähvardas lüüa! Lõi jalaga vastu ahju ja ütles: „Ma teen ahju katki! Ma löön kõik katki! Oh!“ Tõstis sääljuures rusikat ja tegi kollisilmad! Nii et Juko pelgas ja hakkas nutma!

Mann, seistes hetke ka ehmunult, vaatas abiotsivalt… Jooksis siis vadinal ümber ahju nurga, läks võttis käest kinni sel külatädil, kes oli Jütsi ema ja ütles surmtõsiselt:

„Tule appi, Jütsi ema! Tule, vaata, mis sinu laps teeb!“ Aga et Jütsi ema kohe ei tulnud ja midagi ei öelnud, vaid aina nii vaatas… Samuti ka teised külatädid küll vaatsid… Siis jäi Manni hääl ja julgus kurku kinni!… Ta ei teadnud, kas ta oli nüüd halb laps olnud?… Igatahes ta laskis ruttu lahti Jütsi ema käest ja pistis jooksu, ükskõik kuhu mujale! Kuulis aga küll, kuis Jütsi ema tagaselja talle veel „ninatark laps!“ ütles, mis oli väga haavav!… Või õieti solvav praeguse aja moodi.