Читать книгу Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest - Anna Haava - Страница 8

Kui Mann tuli. Mihkel-lellenaise lugemised sündinud asjust. Manni ema arvamine laste koolitamisest võõras koolis. Mann kirikus.

See oli ühel laupäeval pääle mihklit 1864, kui Mann Laanekivile tuli. Kuid ega tal tulles veel Manni nime või üldse mõnd nime polnudki – nimi anti alles pärast, pühal ristimisel – ja hüüti teda esiotsa ainult maimuks, lapseks ja tütuks.

Ja ega teda sel laubasel päeval õieti veel ei oodatudki. Sest tare taga aias võeti viimaseid kartuleid ja perenaine ise oli ka abiks võtmas, et saaks tööga aegsasti valmis ja õhtule, enne kui püha sisse tuleb.

Aga pääle lõunat perenaine enam aeda ei tulnud. Sest pääle lõunat, enne päikese veeru tuli Mann: tuli väike külaline, kes saatusest Manniks määratud siin maailmas.

„Nisuke tüdrik!“ ütles kartuliaias Annuse Märdi Ann, kuuldes tema tulekust, „tuleb laubasel päeval! Lasknud ometi kartulid enne ära lõpetada! Tulnud homme!“

Sest neitsik Ann oli vali tööinimene.

Aga väike tüdruk Laanekivi tagakambris oli selle maailma elu ja oluga esiotsa küll väga rahul: vanaema oli ta ilusti ehtesse pannud ja istus temaga nüüd tagumise akna all ning aknast sisse – säält üle jõe kaugelt, sinava laane ladvult – vaatas päike, vaatas oma selges hiilges Laanekivi madalasse kambrisse, kullatas oma hiilgega kambri pruunitunud, pooltahutud seinu, hõlmis oma valgusesse vanaema ning maimukese tema süles ning kroonis tema emal, kes ka sääl oli, ta raskeid tumejuukseid hõljuva kiirtepärjaga, suudles ta käsi…

Ning nii ei ole imetella midagi, kui maimu vanaema süles keset kõike seda valgust ja hiilgust korraga, ei isegi teades miks ja kuidas, pääd tõstis, päikesele vastu vaatas ja – naeratas!

Aga vanaema seda nähes heitis püha ristitähe üle lapse, kaalus mõttes oma tarka pääd ning kuulutas: „Sohvi, mu tütar,“ kõneles ta. „Õnnis laps, kes sulle täna tuli: tuli vastu laupäeva õhtut, kus kõik äripäevatöö lõpeb ja tema kära soikub – ja nüüd tõstab ta pääd ja naeratab päikesele vastu!“

Ning veel teistest märkidest võttis vanaema põhjust ennustada oma lapselapsele tulevikku, mis ei mitte igapäevane.

Maimukese ema aga seda kuuldes mõlgutas oma meeles muremõtet, kartes, et vast surm võiks tulla ja ära kutsuda lapse, kes juba nii vara tõstab pääd ja naeratab…

Videvikus tuli Liis väljast jooksmast, ning näidati talle väikest sõsut. Kikivarbil, isa käekõrval tuli ta tagakambrisse, sest ta oli ju pool viiendat aastat või natuke rohkemgi ja sellepärast juba mõistja tüdruk.

„Tule nüüd, tule, Liisukene, sõsut vaatama,“ ütles veski-õde, kes ka sinna oli tulnud. „Nüüd on sul, kellega mängida, suvel hakkate kahekesi karjas käima ja aitate emal talitada.“

Liis astus argsel sammul, poolimetelles-poolõnneldi lähemale, tahtis nagu midagi ütelda… Astus veel õige lähemale, puudutas tasahellu, väikse sõrme otsakesega sõsu tillukest kätt, mis suu alla rusikasse oli tõmmatud.

Ning siis seisis Liis poolhäbelikult ja peaaegu nagu natuke kaheldes… Ei teadnud, mis ütelda, pani sõrme suu juurde ja mõtles – mõtles oma meeles ja rõõmusteles küll, et tal nüüd nisuke väike sõsu on… Ainult et see sõsu on ometi veel väga väike ja rumal laps alles ja ei mõista veel kõnelda ega käia ega kedagi – ja misuke väga väike ja punane ja kortsus nägu tal on!

Aga teised, suured inimesed, muudkui kiitsid maimu tubliks ja tragiks tüdrukuks, ning et ta juba naernudki ja pääd tõstnud, mis viimaks Liisult kõik kahtluse võttis, nii et ta seda last hellu hoida ja sülle võtta oleks tahtnud. Maimu ise aga tõstis korraga vastuvaidlust: „Ei! Eei! Eei!“ tänitas ta suure, pika loo. Ning keegi ei tea tänagi, mis ja kellele tal tookord nõnda ütelda oli: kas Liisule, kes mõtles nii, või jälle suurtele inimestele, kes kiitsid nii.

Ilus, päiksepaistne oli küll olnud maimu tulles, aga – juba paar päeva pärast seda lendas suur haneparv oma tuttava, kaebliku kisaga otse Laanekivi tare kohalt üle, edasi lõuna poole, ja

„Haned lähevad – halvad ilmad!

Kured lähevad – kurjad ilmad!

Luiged lähevad – lumi tuleb!“

laulis ema maimule tasakesi.

Ning nii oligi: hanedega ühes kadusid lõunasse pääle-mihkliaegsed viimased iluilmad ja rehealuse otsast, säält, kust õhtutel Põhjavanker taevalt vaatab, hakkasid puhuma vinged tuuled. Ja juba pööras tuul Vankrist veidi vasemale – rajuilmade kaarde, sadude ja raitsa kaarde. Ning ühel hommikul jäi Laanekivi kari üsna lauta. Suure rutuga koristati talve kuulutava ilma eest veel viimased suveviljad: kapsad-kaalid ja muud pudu-padu peenrailt. Ka maimu häll Laanekivi tagakambris asetati ahju taha nurka soemale.

Soe küll oli see reheahjutagune nurk: pikk, kitsas sopp – tare tagaküljest kambrile lisaks antud – veel enamgi kui soe oli sääl, kui rehi tares partel alles toores oli ja vana-äi, Kullakvere Sepa Toomas, kõvasti küttis, suured kännud ahju ajas.

Aga hoolimatata soojast ja kõigest muust hüvest, mis maimule Laanekivil osaks sai, haigestus ta ühel päeval – jäi kord-korralt haigemaks ja oli paari päeva pärast nii haige, et enam silmigi ei avanud. Ning sügisöö pimedas, paar viivu pääle kuke laulu, kui tuul kambri otsas õunapuil ja taamal vana põlise pärna raagus okstel kohas ja raputas, kui vihmaräits raskelt rabisedes vastu aknaid peksis ning tares parajasti ahet hakati maha laskma, kihutas Laanekivilt üks, Juhan-poiss nimelt, Vanaküla poole, Kooli-Vidrikut tooma. Sinna oli oma viis versta ja laps oli suremisel, nii tuli rutata, et ta saaks osa pühast ristimisest ja nime alla, enne kui ära läheb jälle Jumala ette.

Ning varstigi kõik Laanekivi pere: rehelised, omad ning paar päevilist, kogunesid tagakambri uksele ja kord-korralt tasakesi sisse. Keset kambrit seisis juba ristimisaltar: valge linaga kaetud laud, laual veetaldrik ning kummalgi pool taldrikut põlev küünal kardküünlajalas. Need olid omatehtud küünlad, nagu neid Laanekivil iga sügise kogu aasta jaoks kord valati.

Ja altari taha astus vana koolmeister Vidrik, lõi lahti lauluraamatu, köhatas korraks, ütles sõna ja algas laulu, ning laulis pühaks ristimiseks kõik Laanekivi rahvas – ka Juhan-poiss, maimu kasuveli, kes koolis kui kodus oli igal ajal laulumees. Oli ta ometi juba suur poiss, igatahes vist mitu suve üle kümne, ja sellep ta seda kurba sündmust elas kaasa kõige meele ja mõttega, katsus laulda bassi, mis oleks kohasem temasugusele mehele – olgugi et hääl veel õiget bassi anda ei tahtnud. Aga isa ja ema, nemad küll ei laulnud, sest nende meel oli kurb. Ja kurvalt seinal rippus ka isa viiul: ei olnud siin rõõmupühitsus, mida oleks võinud viiulimänguga saata. Aga ka väike Liis oli unest ärganud ja tõusnud ning suuril silmil, kohkununa seisis ta vaikides ja vaadates isa ja ema kõrval.

Aga veski-õde kõrval, kes maimu kätel hoidis, seisis Annuse Märdi Ann, asevaderina Kohala Joosepi naise eest. Rehe alt rutuga tulnud, oli ta külma veega oma nägu küll natuke klaarinud, küll seepigi pannud, roosa sitsijaki selga tõmmanud, ja seisis nüüd õhetavail punapalgeil ning oli ilus nagu õun – ainult näopiiril, ääri veega silutud tumejuukseid ja kõrva ääres kriimendas tal veel nõgi, sest ega see külma veega nii kergesti ära ei lähe.

Aga maimu ise, vahest aina vaevalt oma silmalaugusid liigutades, viibis vist jälle või viibis alles kõiges oma hingekese olemises veel tundmata maal: üleilmses Jumala vallas, kust need inimhinged tulevad ja kuhu nad omal ajal jälle lähevad, ta viibis alles pooleldi sääl, oli osalt alles üleilmne ja nägi nägijasilmil kõike oma ümbrust. Sest pärast, elus, kui teised talle ta ristsetest jutustasid, tundus talle kõik nii imetuttav ja selge, nagu ise nähtud.

„Maarja Roosaliia, ma ristin sind…“ luges Kooli-Vidrik ja pani kolm korda vett ning Maarja, s.t. Väike-Manni näo üle läks tuksatus: Maarja nimega oli ta rahul küll, aga Roosaliia kuuldus talle nagu liiaks. Päälegi oli isa enne ristimist koolmeistrile „Rosaalja“ öelnud ning vanaema rääkis jälle „Roosaali“, nii et see nimi oli mitmepidine ja aina kimbatuseks.

Aga ega suured inimesed tookord sellest Manni meelemõttest midagi ei aimanud ega küsinud: koolmeister jätkas ristimis-talitust ja kui ta lõpuks õnnistussõnu luges, õhkasid need sõnad nagu valgust läbi selle väikse kambri, kus pikemate meeste pääd peaaegu lakke puutusid. Uus elujuga hoovas läbi selle väikse inimhinge ning minekulävelt tagasi pöördus hingeke!

Suured inimesed aga tõstsid lõpulaulu, kadusid siis rehelised tasakesi kambrist, jätkus rehe all jälle kootide müdin ja alluv-kurvult oodati vaikses tagakambris Maarja äraminekut.

Kuid Maarja – tema uinus varsti rahulikult magama, hingas korralikult nagu kunagi üks nisuke väike inimlaps.

Ja kui ta siis hommikuvalgel ärkas – ei olnud tal surmaga enam tegugi, vaid küsis süüa! Nii et rõõmustelles hüüdis ema:

„Mann! Minu Mannike! Kullalapsuke!“

Annuse Märdi Ann, kuuldes-nähes kuis tema hädaristilaps mitte surnud, vaid üsna elus ja terve, kiitis Manni ja ütles: „Tubli tüdruk! Ei oleks kua maksnud nagu nalja päräss ja üürikeseks seie tullagi ja kõhe jälle ärä minnä.“

„Ja ega kedagi,“ jätkas Ann murrakut jättes ja oma kõnekeelt pühapäevastades. „Kes juba esimesil elutundidel pääd tõstab ja päikesele vastu naerab – sel tuleb see ilma elu läbi teha!“

Väljas kambriotsas, tagakambri akna kohal kaks sügis-raagus puukest, kaks väikest toomingat, sügistuulte kõigutusel, ent siiski hääs meeleolus ja rahuloluga noogutasid aknale ja valmistusid talveunele: tõmbasid külma eest koomale oma lootuslikud, tulevakevadised lehepungakesed. Laanekivi perenaine läinud kevadel, siis kui Manni veel ei olnud, oli nood puukesed sinna pannud – oma tuleva lapsukese ning omaenda õnne pääle. Manni surma puhul oleks saatus küll ka tema puukese surmale märkinud. Nüüd aga ootasid kasvuajad ees.

Nimepanek Mannile tolsinatsel reheööl oli küll kurbuse ja murega looritud olnud, aga aja edenedes, paari nädala pärast hakati varrude vastu valmistama. Sest see tüdruk oli nüüd terve ja tubli, kasvas priskesti ja sellep tuli tal sugulastele ja tuttavatele ennast esitella, vastuvõetud saada nende seltsi. Ning muidugi ka kirikusse, õpetaja õnnistamisele tuli tal sõita.

Veski-õde, oma isa ainukest sõsart, Mann küll juba tundis: õde oli ju tema ristiema, oli teda tol reheööl ristimisel kätel hoidnud ja käis ka muidu vahest mäel teda vaatamas. Sest õdemees Siim Kivinik ning õde elasid Laanekivi külje kõrval, elasid all-mäe, Laanekivi veskis.

Aga oma ristiisa Jakup-lelle ei olnud Mann küll veel näinud. Ning et teda ka varrudeks oodata ei olnud, et ta kaugel Venemaal elas, seda kuulis Mann ükspäev enne varrusid Mihkel-lellenaiselt, kes, tulnud väljast sõidust, ka varrulisi kutsumast, Laanekivi tagakambris veidi aega viitis, esmalt Manniga ja Liisuga juteldes, siis aga, nagu see tal vahest viisiks, iseenese ette hakkas sõnuma, nagu mõnikord vast kirikulaulu-raamatust või Piiblist omale midagi loetakse:

„Ei saa Jakup tulla, tema on kaugel,“ kõneles lellenaine. „Samuti nagu ka teised vennad, Otu ja Jüri, kaugel. Ja poolvennast poodnik Reinust Tartu linnas ei maksa kõneldagi. Tema, sestsaadik kui võttis Tartus omale saksa naise – meie oma valla Tamme Indreku tütre – tema ja ta emand, mõlemad Saksamaa saksad. Emand ei mõista enam maakeeltki. Kui tuleb turgu midagi ostma, vaevu veel kangutab maakeeli sõnu ja ei tunne omainimesi.“

Nii arutles Mihkel-lellenaine, Laanekivi Joosepi kadunud poolvenna lesk, kes elas ka Laanekivi mail, Laanekivi veski saunamajas, oma „lossis“, nagu ta ise vahest ütles, ja kes alati kõik asjad teadis. Tema oli käinud varrulisi kutsumas: neid, kes kaugel ei elanud, ja kuhu minna temal meeldis. Lellenaine alati pakkus oma abi, läks hää meelega, kui oli vaja kuhugi sõnumeid viia või kedagi kutsuda. Tema armastas käia, liikuda, näha inimesi ja kuulda uudiseid.

Lugenud veel üht ja teist linnas saksastunud Reinust, kes ühe ema lapsi tema kadunud Mihkliga, lellenaine mõni minut üsna vaikis, ja kuuldus aina kudumisvarraste tasast klõbinat tema nobedais kätes – mingi kudumistöö oli lellenaisel enamasti alati põlles ja kaasas – siis aga võttis lellenaise mõtiskelu korraga uue suuna:

„Oh sina, minu ainsam, minu meelevallik, Annus minu poeg! Siinsamas kambris kiikus kord sinugi häll ja peeti sinule rõõmsad varrud. Siis elas veel vana Jaak, kes pidas oma vanemaile poegadele pulmi ja asutas neid elama, koolitas nooremaid ja käsutas kõiki nagu kindral.

Lendasime välja meiegi, Mihkel ja mina, nagu lendavad välja mesilased peret heites. Ei tahtnud meie talutööd: ei ole mina loodud sigu söötma, vasikaid jootma ja suurele perele putru keetma, ööd kui päeva rühmama ja lüpsikuid küürima, seelikusaba vöö vahel – ei ole mina selleks loodud!

Ja eks me elanud Vallikul saksaelu küll: muudkui kalla aga viina ja õlut ja müüta kopikasaiu. Kuipalju seda raha meil tuli või ei tulnud ja kui palju teda läks – mis mina sellest tean! Seda teadis Mihkel. Mina ei ole selleks loodud.

Läksid nemad, kaks lihast venda, ühe ema lapsed, Mihkel ja Jaan, kahekesi Peterburi vooril suurt saama – rahasid kokku ajama!

Said ja tõid omale koolera ja surma! Nagu kaks mahalangenud puud, nagu kaks kanget palki toodi nad Narvast surnutena koju – Valliku kõrtsimees Laanekivi Mihkel ning Kaeramaa mölder Laanekivi Jaan…

Oh seda ilma elu küll! Kaob sul käte vahelt kõik sinu õnn ja vara, nagu kukub käte vahelt sauekruus pihuks ja puruks maha!

Kas oli mul, Kullakvere Aadura Sohvil häda tulla Palamaa valda – siin leseks jääma ja leinama! Ei olnud minul häda tulla! Hädalised olid mujal. Palamaa mees sõitis ja kihutas Kullakvere ja Palamaa vahet! Trampis ja kaapis tema kõrb Aadura ukse ees! Kõlisesid kellad ja kurinad – lendas päevi, enne kui sõidud kõik sõidetud, vana Laanekivi Jaagu vastuseis võidetud – ja hõigati kantslist alla Laanekivi Mihkel, Jaagu poeg, ning Aadura Sohvi, Tõnu tütar.

Sest vana Jaagu meelest olin ju udri, kes lennutab, pää laiali. Minu oma emagi – eks temagi laitnud mind ka küllalt udriks, kuis ma ei kärsinud kunagi kaua konutada voki ees ja tallata talitust tare ja lauda vahet! Sest kas see ka mõni töö! Vana Jaagu meelest olin udri, aga Mihkli meelest olin see üks ja ainuke!

Sest kes kõndis kirikuteel, nagu ei puutukski jalad maapinda! Kellel olid nii must-mustad ummiskingad ja valendav-valged sukad ning käes valged kindad! Kellel oli nii hele hääl, et kostis ülalt koorilt üle kogu kiriku! See oli Aadura Sohvi…

Noorikupõlvest lesepõlve – lilleaiast tühja kõrve. Ei saa Jumalat kohtusse kaevata ega taevataadiga vägipulka vedada! Mõni kangem inimene ehk saab, Laanekivi Mihkli vaene, nõder lesk igatahes ei jõua mägesid tõsta ega kaljusid kangutada!

Aeg on noor olla, aeg vana olla. Aeg on rõõmustella ja laulda, aeg nutta suure häälega, leinata ja silmi pisarais uputada.

Aga aeg on ka silmad kuivaks pühkida ja kõndida püstipäi. Sest mis häda sul on, kui kuulud ausasse seltsi! Ei ole häda kedagi! Aadura selts on aus selts ja Laanekivi selts on aus selts. Ei jäeta siin lesknaisi ega vaeslapsi lagevele ja ilmatuulte tõugata. Kai nuttis ja leinas oma Jaani – kuni enam ei leinanud, vaid tõi oma kolm võsu Laanekivile, istutas nad nende isaisade kasvuaeda, andis nad sugulaste hoolde ja läks ise uude ellu, veskiorust üles tallu, Kaeramaa Antsu armule.

Ja mis häda on minulgi, lesknaisel, siin Laanekivi talu ja veski varjul, suurte sangleppade varjul hurtsikus. Ei ole mul karta nälga ega külma – võin muretult veeretada vardaid, kududa kampsoneid, kindaid-sukke kas või kõigele kihelkonnale!

Oh sina, minu ainsam, minu meelevallik, kelle isa puhkab külmas hauas!

Aga mis viga sinulgi käia oma õdemehe Laanekivi möldri karjas ning pühkida veskis tolmu ja tuusti! Ei ole veel häda kedagi! Õpid õdemehe juures möldriks – ja muudkui jahvatad, võtad matti ja saad rikkaks meheks!

Oh seda õdemeest, seda Kiviniku Siimu! Kas on siin halli taeva all temast veel kavalamat ja targemat meest! Tunneb kõik rehknutid ja mõistab vene ja saksa keeled. Eks laud tal alati rehknutte ja kirjutusi täis, nii täis, et ei näe ega paista laua päälegi, ja jahutolmu, mis möldri käikselt kukub! Ja veski temal muudkui jahvatab ja jahvatab…

Nad ütlevad: Siim võtvat ülekohtu matti, võtvat sala kolust ja kaduvat aga üle ukse veskiaita. Ning et ta segavat ipsi müügijahu hulka…

Ütelgu, kes seda oma silmaga on näinud – mina oma argade ja haigete silmadega ei ole midagi näinud ega ütle midagi! Siimu kirjutuslaual, paberite vahel, seda ma näen, seisab küll ipsitops – ilus peen ja valge ips nagu püül. Siim ise sööb ja proovib seda – paneb suhu jahuga segi ja ilma, et kuidas ta maitseb nii või nii… Ja et see mehele rammu annaks, et ta kaua elaks siin maa pääl…

Siim on tark ja kaval – küllap paneb tema vanajumalalegi rehknutid ette – õiged nagu oina sarv, et ei maa pääl ega taevas ühtegi ütlemist ega kohut tule!“

Vaikis siis lellenaine, kuid seda nobedamini käisid vardad tema kätes ja aina klõbisesid tasa. See lugemine sündinud asjust, olnust ning olevast oli tema kärsitut vaimu ja meelt jälle korraks rahustanud ja jahutanud.

Vaikisid Laanekivi tagakambris ka väike, kuid juba õige arusaaja Liis ning veel väiksem, hällis unelev Mann. Mann seekord küll vaevalt mõistis ja pani palju tähele lellenaise keelt ja kõnet – oli ju tema meelelaegas alles avamata vastuvõtuks ja tähelepanuks, mida kõrv kuuleb. Aga et tal pärastki päevil, suuremaks saades küllalt juhust oli kuulda lellenaise selliseid kõnelusi, meenus talle ja sai selgeks ka too lugemine enne tema varrupäeva.

Liis oli aga juba tookord omajagu mõistja ja kuulja. Tõsiselt vaatas ta lellenaist, kes seisis, sirge ja pää püsti, hele ja roosa, samuti ka kulmud ja ripsmed heledad ning peened huuled uhkelt kokku surutud.

Kuid kui lellenaise silmad, ka heledad, helesinised, ent äärtest punased ja haiged, sellep ilmetud ja arad näisid, tundus Liisukese meelest, et lellenaine on ju muist küll oma inimene, on ometi lellenaine, kuid ühtlasi ka väga võõras ja nende oma silmadega kuskil kaugel ära – on ühes samas isikus otsekui kaks lellenaist: üks, kes sedasi targalt loeb ning seisab sirgelt ja uhkelt oma heleda jume ja peente huultega, ning teine oma argade ja ilmetute silmadega.

Laupäeva õhtul, enne varrupüha aegsasti, sõitsid Laanekivile Alajõe-omad: Mats-vanalell ja lellenaine.

Mats-vanalell – ei tea, kas sellepärast, et ta oli koolmeister ning muidugi ka Vennastekoguduse liige nagu paljud vanema ning ka nooremagi põlve inimesed noil aegadel – ei tea kas sellepärast või üldse – oli see ruugejuukseline, kõrge kasvuga vanalell näost ikka üpris tõsine. Isegi kui ta nalja vestis või koguni naeris, naeris ta aina poole suuga, veidi.

Sellevastu lellenaine, linnas kasvanud inimene, oli käbe ja jutukas. Ta jutustas muu seas ka linnaasjust, ka Kaarel-pojast, kes linnas koolmeistriks õppis, samuti ka Rosenthalidest, sõsarast ja sõsaramehest, ning nende lastest, Hennist ja Mariiest, kes koolis käisid.

„Marie, kui kooli lõpetab, saab tast koolipreili,“ seletas vanalellenaine. „Ja Henni pääle gümnaasiumi läheb suurde kooli, õpib tohtriks nagu Kreutzwald – Kalevipoja Kreutzwald. Meie küll pääle Karla teisi lapsi linna kooli saata ei saa – õpivad kodus papa juures, mis õpivad – olgu. Aga ega teie oma lapsi küll ainult külakooliga ei jäta. Joosep ükskord ütles, et kui ise ilma jäi, lapsed peavad rohkem kooli saama. Aga eks ta ole, linnakool on teilgi kauge…“

„Jah,“ ütles Laanekivi perenaine. „Kauge ja kallis meiesuguse kohta. Ja kui laps nisukeses kauges ja võõras koolis ehk saksaks muutub, vanematele võõraks jääb, enam maakeeltki ei mõista, nagu seda juba küllalt on nähtud – niisukest koolitamist Joosep ja mina oma lastele küll ei tahaks! Parem jäägu nad ilma koolita – parem lihtne ja selge maainimene kui nisuke untsantsakas!

Kuid kõige sellega on meil ja meie lastel veel aega. Enne läheb aastaid – eks siis vaata ja näe, mis ja kuidas saab.“

Nii kõnelesid need naised Laanekivi tagakambris ja jäi Laanekivi laste tulevane koolitamisküsimus seekord küll üsna lahtiseks.

Varrupüha hommikul aegsasti, niipea kui päevavalge väljas, hakkas Laanekivi väravast kord-korralt sisse sõitma hobuseid saanide, kreslade ja regedega: rannapoolseid kõrgete, raskete lookadega ning maapoolseid kergemate, madalamate lookade rakkes.

Ja väljus sõidukitest mehi – rannapoolseid: kõrgekasvulisi, laiaõlalisi, natuke kiikuva sammuga nagu Peipsi lained, ning maapoolseid: Palamaa omi ja mujalt – ka enamalt täiskasvu ja sirged, ainult mõni üksik ehk lühem, kuid kõnes kui ka liigutusis elavamad rannapoolsetest. Naised, nii maa kui ka rannapoolsed, näisid ühisemat laadi – ei ühtegi üsna kõrgekasvulist ega ka maamadalat! Ainult et rannapoolsed, kellel vast kergem töö, sest et kruusasegused maad kergemad harida ja rohkem seemet annavad, ning et nad alati värsket kala saavad – nemad mõned keskea poole kaldusid ka suurema priskuse poole.

Nii mehed kui naised kandsid enamalt sinist või sinihalli ülerõivast. Sinihall oli rohkem rannapoolne, selge sinine aga maapoolne. Meeste avar, kõrge, ülestõmmatava kaelusega ülerõivas oli vöötatud, kuna naiste kuued rohkem pihtamööda olid mõõdetud.

Kõik külalised kaugemalt ja lähedalt ilmusid hommikul aegsasti. Keegi ei hilinenud. Sest kui pikuke see hilise sügise päev on! Ning ega ööd, ööd vastu argipäeva või pühaks teha!

Naised, astudes majja, juba tareesikus andsid ära või panid ise üle sahvriukse oma kostikompsud, magushapud leiva- ja nisupätsid, võivitsikud jne. Sest tühjade käega ei mindud ju kuhugi: ei varrule ega pulma ega leinamajjagi.

Tagakambris, kuhu siirdusid naised, külatädid oma suurrättide ja kirevate käevaipadega, sääl nemad varstigi tutvunesid Manniga. Mann oma hällis võttis külalisi, nende teretusi ja viisakusi vastu enamasti vaikides, kuulas nende kõnelusi ja vaatas aina oma mõistatuslikul väikelapsepilgul – vähem küll kellegi silma, ennem vast üldse maailma ja selle valgusesse.

Ja nii oligi lapse kohta ehk kõige viisakam.

Ning siis kaugelt-kaugelt, kusagilt mälestuste tagamaalt vilgub jooni ja kostab katkelisi sõnumeid ka Laanekivi Manni kirikusõidust tema varrupäeval ja õnnistamiselolekust kirikus. Esimese lumeteega, pehmevõitu ilmaga 12–13 versta Rannaverre sõita ei tähendanud ju ka Mannigi kohta mitte midagi, see oli nagu lõbusõit. Tuli ainult õigel ajal Rannaveres olla, siis kui kirik parajasti välja tuleb.

Mann sinnasõidul oli küll veidi tukastanud, aga kirikus, õpetajat käärkambrist oodates oli ta üsna virge ja ristiema kätel oma vaipade sügavusest vaatas ta esmalt otseteed enese ette, s.t. umbes üles kiriku lakke.

Kuid ega ta pilk üsna sinna üles kõrgele ei küündinud, õieti mitte sinna lähedalegi ei küündinud! See oli liiga kõrge tema jaoks ja lapsukese pilk eksis nagu tühjuses! Ning sellep see pilk pöörduski tagasi kättesaamata kõrguste poolt, ja algas laps kõnet lähema maailmaga: trihkis esmalt tasa – tõstis aga kord-korralt kõvemini oma häält, hakkas küsitlema ja arutlema üht ja teist, et mis see kirik ja too kõrgus on? Kuis ta nii kõrge on, et sinna üles mitte midagi ei näe, jne.

Ristiema ei mõistnud Manni küsitlusi ega teadnud neile vastata, kussutas aina tasa, et laps olgu nüüd kirikus ilusti vait ja vakka – ärgu kõnelgu midagi! Oodaku õpetajat, kes tuleb ja püha altari ees õnnistab lapsed jumalalasteks ja koguduse liikmeteks.

Sest lähedal, säälsamas seisid ka veel kahed teised vaderid oma lastega. Need olid ristima tulnud ning ka neil tookord sääl Rannavere kirikus enne õpetaja tulekut oli omajagu tegemist ja hoolt, et tasa ja targu vaigistada ja manitseda rahule kärsitut noorust.

„Kuula! Kuula! Juba orel hüüab! Köster Tornius mängib!“ sosistati Mannile tungivalt.

Ja jäigi Mann viimaks kuulatama.

Samuti ka teised kaks jätsid kord-korralt oma seekordsed ütlemised ja eriviisid ning pühalikult läbi pooltühja kiriku, üle nende lapsukeste pääde mühasid orelihelid – köster Torniuse avamäng enne laulu algust ning õpetaja tulekut.

Väljas, eemal kiriku taga aga kohas ja laulis alles lahtine Peipsi – ainult äärtest veidi kirmetanud –, laulis ta sellel varatalve päeval pühapäevalaulu ka neile kolmele noorele Rannavere koguduse lapsele. Jutlustas ja kuulutas küll ka neile mõndagi sellest maailmast ja maailmade igavikust. Sest vesi on ürgvana, vanem kui kõik meie siin ilmas ja teab paljugi.

Kirikust koju jõudnud, Mann tagakambris endiselt võttis kaunis vaikselt osa omast varrupeost, kuulas mõnede külatädide kõnelusi nende lastest, majapidamisest ja tööst, teistest inimestest ning muist maailmaasjust. Muu seas aga kõneldi ka Mannist endast, tema esimestest ristsetest nagu ka ennustusmärkidest selle tulevase inimese tulevaks. Kiideti näiteks ka, kuis Mann-lapse tulekul ilm selge ja ilus olnud, reheööl küll tormanud, kuid laps just tormi kiuste nagu uuesti ja veel õige ellu tõusnud! Kuis ta püha ristimise nii kodus kui ka õpetaja õnnistamise kirikus nii ja nii kõigiti väärikalt ja vaikselt tähele pannes vastu võtnud – olgugi et tal lühike aeg enne seda mõndagi ütlemist ja kärsitust olnud jne., millest kõigest vanarahvatarkuse järgi üht ja teist hääd ennustati.