Читать книгу Võõras lind - Anna Jansson - Страница 2

Kui kõnnin üle niitude –

Kui kõnnin üle niitude, kus taevas ääretu,

mull’ ütelge, kui vilja seote vihku,

mull’ ütelge, te õsujad, kui käes on lõikuskuu,

kes annab õitsva südame mu pihku?

Kes annab südame, mis rõõmuks mull’ ja toeks,

mis õrna hõnguna mu näole laotub,

teel kaduvikku, sügisesse ei siis poeks

mu põue hirm, kui viimne värav paotub.