Читать книгу Võõras lind - Anna Jansson - Страница 3

Ruben Nilsson astus suvisesse hämarusse ja koputas piibu vastu verandapiiret tühjaks. Kui ta oleks teadnud, kui vähe tunde elul talle veel pakkuda on, oleks tal teistmoodi kiire olnud. Tuul oli vaibunud ja puud heitsid hooldatud muruplatsile pikki varje ning ta jäi kurvalt seisma. Nähtavasti oli see lõhn, mis tema mõtted Angelale viis, värd-ebajasmiini magus lõhn, mida õhtune tuulevinu pahvakatena kaasa tõi. Üle kivimüüri rippuvad suured õiekobarad helendasid hämaruses imeliselt. Kui Ruben oksa puudutas, langesid õielehed maha nagu lumehelbed. Liiga hilja. Alles hiljuti oli ebajasmiin olnud täies õieehtes. Ilmselt jäi see vaatepilt tal nägemata. Nüüd oli lõhn imalavõitu, õielehed juba vanadusest kortsus ja servadest pruunid. Liiga hilja, täpselt samamoodi, nagu oli olnud sel ajal, kui ta armastas Angela Sterni, ent ei suutnud õigeid sõnu leida. Sellele mõtlemine tegi ikka veel haiget.

Ekstas, Jakobssonide juures jaanikul oli Angela tema kõrvale istunud, ja kui nad lauast tõusid, kohendas tüdruk tema särgikraed ning poetas oma käe tema käevangu. Nad jalutasid aias üha enam painavas vaikuses. Silmapilk oli tähtis, kuid kõndides Gotlandi1 kauneima naisega käe alt kinni pärnade all, oskas tema öelda vaid seda, et villahind paistab sel aastal nadi tulevat, ent kartul on ilus. Angela kuulas kannatlikult ja osutas siis lehtla poole. Ruben ei unusta eluilmaski seda pilku, mille tüdruk talle siis heitis. Rohelises lehekoopas teiste eest peidus, võttis ta tüdruku embusse. Terve õhtu oli neid saatnud teineteisemõistmine, pilgud, mida ei saanud valesti mõista, ja tüdruk puudutas teda kergelt niipea kui sai. Ebajasmiinipõõsast hoovav metsmaasikalõhn joovastas. Angela kleidi õhuke riie oli rinnal ja pehmetel ümaratel puusadel pingul, see muutis Rubeni kohmetuks, lõi ta tummaks ning andis talle vägagi selgelt aimu omaenda keha reaktsioonist. Alles hiljuti oli Angela olnud laps, mänguseltsiline. Angela inglijuuksed laotusid õlgadele nagu kedratud kulla pilv, tema silmad olid sinakasrohelised ja ülahuul kergelt punnis, Ruben lihtsalt pidi saama teda suudelda. Lehekoopas võttis ta julguse kokku ja suudleski. Suudlus ei kukkunud hästi välja, nende hambad kõksasid vastamisi ja mõlemad tõmbusid häbelikult eemale. Ruben proovis veidi õrnem olla ja nägi, et tüdruk laskis end lõdvemaks. Tema käed silitasid Rubeni selga ja libisesid tasakesi mööda muskleid särgi alla. Ruben tundis, kuidas kehast käis läbi kerge judin, kui tüdruku küüned ettevaatlikult tema nahka kriipisid ja ta kiiremini hingama hakkas. Rubeni käsi otsis teed tüdruku püksivärvli vahele ja too püüdis selle poolel teel kinni ning hoidis peos. „Kui väga sa mind armastad, Ruben?” Pilku ära pööramata vaatas Angela talle otse silma, ootas, et ta tooks kuuldavale võimatu võlusõna. „Kui väga sa mind tahad?” Ja tema vastas sellega, et surus oma tuksleva riista vastu tüdruku kõhtu. Angela tõmbus eemale ja Ruben juhtis tema käe sinna, kuhu ta seda soovis, et tüdruk tunneks, kui kõva tal on ja kui väga ta tahab, kui väga on ta tüdrukut igatsenud ja tema peale mõelnud. „Jäta järele!” Angela keha muutus jäigaks. Ruben püüdis teda puudutada, kuid tüdruk painutas end kõrvale. Naeratus tema näol kustus. Kui Ruben ikka veel sõnagi suust ei saanud, tõukas Angela ta endast eemale ja jooksis teiste juurde. Ruben sai ta kätte, püüdis teda selja tagant emmata. „Ütle midagi, sa viimane tohman, sosista need sõnad, mida ta kuulda tahab.” Kuid neid sõnu ei tulnud, ei tulnud siis, ja ei tuleks ilmselt nüüdki, viiskümmend aastat hiljem, kui ta mõtles, mida ta oleks pidanud ütlema, et asjade käiku muuta. „Kui väga sa mind armastad?” Mida selle peale kosta? Armastust ei saa ju kaaluda ega mõõta. Angela rebis ennast tema haardest lahti niisuguse vihaga, millest ta aru saada ei suutnud, ja ei vaadanud siis terve ülejäänud jaaniõhtu jooksul tema poolegi. Ja pärast oli juba liiga hilja.

Ruben pööras oma kahvatusiniste silmadega näo õhtutaeva poole ja nuuksatas. Praegusel ajal tabas teda sageli meeleliigutus. Lapsena nutab inimene siis, kui ta on kurb või haiget saanud, ja vanast peast nutab inimene siis, kui on liigutatud, kuuldes Nüüd õiteaeg on käes või meenutades vana armastust. Ta kohendas pükste hargivahet ja muigas omaette. Keha mäletas ka.

Kõrgel tuvila kohal tiirles parv tuvisid. Ruben seisis paigal ja vaatas, kuidas linnud plekk-katusele maandusid ja kudrutades edasi-tagasi patseerisid, enne kui ööseks sisse läksid. Ta tundis neid välimuse järgi ja nimepidi. Kindral von Schneider, Mr Pomory, Sir Toby, Mr Winterbottom, Paanika, Kakao ja Sven Dufva rüselesid ja nügisid üksteist avause ees, mille kaudu nad pidid pääsema oma emaslindude ja poegade juurde ning siis õhtusööki saama. Alati üks ja sama protseduur.

Katuseharja serval istus uus tuvi, kes oli nähtavasti koos parvega koju tulnud. Valge peaga, tugev, kergelt pruuniträpsuline lind. Arvatavasti isane. Ta peab teda lähemalt vaatama. Ruben laskus kõrvalhoone madalal uksel kummargile ja hiilis nagisevast puutrepist üles pööningul asuvasse tuvilasse ning läks kanepiseemnete koti juurde. See maius peaks uue tuvi sisse meelitama. Ta sättis luugi ja võre niimoodi, et linnud said tuvilasse sisse tulla, kuid välja ei saanud, ja ootas hämaruses, samal ajal värvis loojuv päike taeva ja mere oranžikaspunaseks ning veele laotus hõõguv päikesetee.

Linnud kaklesid toidu pärast. Von Schneider äsas Winterbottomile nokaga pähe ja sai tiivaga vastu. Eksib see, kes arvab, et tuvid on usaldusväärsed rahusümbolid. Seda oli ta mitmel puhul väitnud. Pole agressiivsemaid ja ülbemaid linde kui tuvid, kuid armastuse ja truuduse sümboliteks sobivad nad suurepäraselt. Parimad lendajad on isaslinnud, kelle emased hauduvad või on neil pojad. Nad teevad kõik selleks, et kiiresti koju jõuda, ja seda tuleb silmas pidada, kui kirjatuvisid võistlusteks välja valitakse. Ruben oli juba vaatama hakanud, milliste tuvidega ta nädalavahetusel kirjatuvide võistlusel osaleb. Tuvid lastakse pühapäeva varahommikul Gotska Sandölt lendu. Enne seda pannakse tuviomanike kellad õigeks, et need käiksid sünkroonselt ja Preili Kella2 järgi. Niimoodi välditakse pärastisi vihaseid vaidlusi keskmise tunnikiiruse väljaarvutamisel. Loomulikult leidub neidki, kes sohki teevad. Petter Cederroth oli meistri nimes leiduva O-tähe kohale kellaklaasi sisse vaevunähtava augu puurinud. Pärast jättis ta parajal ajal kella nõela abil seisma, nii et sai superaja kirja panna. Et pettus avalikuks ei tuleks, lükkas ta just enne kellade avamist osuteid edasi, et aeg klapiks. Nutikas temp, kui mitte tema naine ei oleks seda jommispäi kogemata välja lobisenud. Rubenile ei meenunud paugupealt kedagi, kes oleks niisama jutukas kui vindine Sonja Cederroth.

Oleks küsimus olnud suures rahas nagu üleriigilistel võistlustel, ja mitte lihtsalt Hõbetuvi-nimelises rändauhinnas, siis oleks Cederroth kirjatuviliidust välja visatud. Kuid klubi vaikis loo maha. Ta oli ju nii paganama mõnus mees ja koduõlut pruulima oli ta ka meister. Seda peab tema kaitseks ütlema.

Uustulnukast isastuvi oli ikka veel katusel ja tal ei paistnud kusagile kiiret olevat, ehkki ta aeg-ajalt uudishimulikult tuvilasse kiikas. Ruben võttis pikksilma ja uuris teda. Tõepoolest tugev lind, kuigi lennu järel üpris kurnatud. Märgistatud, jala küljes oli metallrõngas. Järelikult välismaalane, Rootsis on tuvidel ju plastrõngad. Küllatulnud lendav turist? Kindel see, et tuvi oli enne parvega ühinemist pika rännutee läbinud. Ta oleks pidanud sisse tulema, nälg oleks pidanud umbusust tugevam olema. Igavene kuradi nöök, kui peab talle plekk-katusele järele minema.

Ruben puges koos lõksuga välja. Tuvi tõusis lendu ja istus siis vihmaveerenni juurde katuseäärele ning vaatas pealt, kuidas lõksu üles pannakse. Luuki hoidis lahti pulk, mille külge oli kinnitatud nailonnöör ja võrgust puuris olid toidu peal isuäratavad kanepiseemned nagu moos pudru peal. Tule nüüd! Tule ligemale! Ruben roomas tagasi ja seisis teisel pool seina paigal, nailonnöör käes pingul. Tule nüüd! Veel natuke. Nii-nii, sul on ju kõht tühi. Tuvi vaatas poolsuletud laugude tagant lõksu ja muigas pilkavalt. Rubeni arust oli see nii põlastav, kuidas tuvi pea kuklasse viskas. Mis lind sa sihuke oled ja kust sa pärit oled? Tegelikult oli päris põnev mõelda, kui kaugelt tuvi tulnud on.

Kevadel oli Cederroth kelkinud, et oli saanud ühe Poolast pärit tuvi, aga keegi ei jõudnud seda näha, enne kui ta minema lendas, ja kahtlemata oli Jönssonil möödunud suvel olnud üks Taanist pärit lind ja hiljuti üks Skånest tulnud. Nii jah. Tule aga sisse. Eei. Tuvi keeras puuri ees jalapealt ringi ja marssis vastassuunda nagu sirge seljaga kindral. Tegi siis vihmaveerenni juures täispöörde. Nüüd tuli ta tagasi. Ruben oli valmis. Ta hoidis hinge kinni. Ükski piuks ei tohtinud lindu hirmutada. Tuvi astus otsustavad sammud. Ta ei suutnud maiusele kauem vastu panna ja luuk laksatas kinni. Jah, seal ta oli. Ruben viis lõksu koos tuviga katuselt ära ega teinud seda enne lahti, kui oli tuvilasse jõudnud. Isaslind oli tõesti tore, ehkki tema sulerüü oli pika reisi järel veidi kannatada saanud. Ruben tõmbas tuvi tiivad ükshaaval oma pihku laiali ja uuris neid hoolega. Paremal tiival oli kaks sulge puudu, vasakul üks sulg lühike, kuid kasvamas. Ta pidi prillid ette panema, et rõngal olevaid märke lähemalt vaadata. Ta leidis need transpordipuuride kohalt puidust liistult, pühkis valge tolmu ära ja uuris rõngast. Vene tähtede moodi. Asi oli tõepoolest huvitav. Ruben andis tuvidele värsket vett ja toitis neid maisiseguga. Seejärel läks ta elumajja, et Cederrothile helistada. Ent too oli Martebos oma venna juures ja pidi Sonja sõnutsi alles hilja õhtul koju jõudma.

Visanud pilgu ICA kaupmeeste tasuta kalendrile, nentis Ruben, et 29. juuni on juba käes. Ta vajus toolile ja vaatas aknast loojangu imelist värvidemängu, kui punane päikeseketas vaikselt merre vajus. On suur vedamine ja leevendus hingele, kui saad elada nii, et näed päikest merre laskumas. Ta tõusis ainult selleks, et kohvi valada ja lõigata käär leiba, mille ta kattis tüseda võikihiga ja kaunistas kahe paksu vorstiviiluga – ei mingit plastkuulidega kunstmargariini. Meri oli täna õhtul silmale nii uskumatult kena vaadata. Peaaegu nii kaunis, et tegi meele hardaks ja leebeks ning tõi pähe mõtted sellest, mis on teisel pool aega.

Ta mõtles sõnale leppimine ja mõtles Angela peale. Kas on veel ilusamat sõna kui „leppimine”? Sõlmida rahu sellega, mis on juhtunud, mitte seda unustada või pisendada, vaid mäletada ilma, et see haiget teeks. Leppida sellega, et asjad ei läinud nii, nagu sa südames mõtlesid ja lootsid. Jõuda niikaugele, et lepid ära oma saatusega.

Angela isa oli see, kes kirjatuvidega algust tegi. Kui ta nendest tüdines ja hoopis golfi mängima hakkas, võtsid Ruben ja tema noorem vend Erik tuvid üle ning kolisid tegevuse oma koju Klintesse Södra Kustvägenile. Kuid ka Erik tüdines ja muretses endale hoopis mootorratta. Ja siis läks kõik nii kehvasti, nagu läks.