Читать книгу Võõras lind - Anna Jansson - Страница 4

Esimeste koidukiirtega tuli Angela üle mere tema poole. Tüdruku õhukese kleidi vedik sulas ühte laineharjade vahuga ja pikad juuksed olid kedratud hommikuvalgusest. Sinakasrohelistes silmades säras meri. Ta hoidis peos valget tuvipoega ja laskis selle taeva poole lendu. „Tule.” Ta sirutas käed Rubeni poole. „Tule siis ometi.” Tema naeratus oli täpselt sama peibutav, nagu Ruben seda tollest saatuslikust jaaniõhtust mäletas. „Tule, ka sina suudad mööda vett kõndida.” Kuid Ruben keeras merele selja ega näinud enam Angelat. Ja siis tuli tüdruk pimedusena, tormina üle maa. Puud paindusid. Pilliroopuhmad kooldusid maadligi, linnud vaikisid ja välgud sähvisid pilvede vahel nagu tulevärk. Kuid Ruben keeldus teda kuulamast, sulges silmad ja kattis kõrvad kinni. Siis tuli Angela lõhnana. Kuidas kaitsta end lõhna eest, mis mälestused ellu äratab?

Ärgates märkas Ruben, et oli nutnud. Igatsus Angela järele andis tunda terves kehas, valutas, tuikas ja käristas rinnus. Angela. Angela. Kuidas saab igatsus äkki nii suureks kasvada? Unenäos oli Angelal käes valge tuvi. Rubenil oli ikka veel meeles, kuidas siis, ühel teisel ajal, kui kõik oli veel võimalik, hoidsid Angela lühikeste, veidi tömpide pöialdega käed vigastatud tuvi, keda oli rünnanud kanakull. See oli üks nende esimesi kohtumisi. Angela paitas tuvi selga oma väikeste kätega. „Oh sa vaeseke. Me hoolitseme sinu eest.” Sel ajal, kui Angela katsus tuvi piimasupiga toita ja talle kõige pehmema pesa tegi, laadis Ruben oma haavlipüssi ja varitses kõrgel tuvila kohal tiirlevat kanakulli. Ootas ära, kuni röövlind kõrvalhoone juures kasvava männi otsa laskus. Tulistas siis haavlilaengu välja. Kanakull kukkus surnult maha. Ruben võttis röövlinnul jalgadest kinni, viis selle võidukalt kööki ja viskas lauale, et Angela näeks, et süüdlane on karistuse kätte saanud. Ta ei olnud oodanud, et tüdruk nutma hakkab. Aga too hakkas. „Kuidas sa võisid? Kuidas sa võisid ta lihtsalt maha lasta?” Ruben seisis köögis, käed külgedel rippu, ega osanud enda kaitseks sõnagi lausuda. Ainus heli, mis talle kõrvu kostis, oli köögilambi küljes rippuvale kleepuvale liimiribale kinni jäänud kärbse sumin.

Niipea kui raamatukogu avati, läks Ruben sinna. Kenasti kodus tagasi, jõi ta ennelõunakohvi ja kuulas ilmateadet. Seejärel siirdus ta tuvilasse uut tuvi vaatama. Lind oli pärast lennuteekonda olnud väsinud ja kurnatud. Tema silmad olid veidi tuhmid. Polnud ka ime, sest ta oli nii pika tee lennanud. Kuid tugeva kehaehitusega lind peaks täna täie tervise juures olema. Tõulinnuna on ta tõeliselt suurepärane eksemplar. Cederroth läheb kadedusest roheliseks. Mõelda vaid, tuvi oli tulnud lausa Valgevenest, Bjarozast. Raamatukoguhoidja oli aidanud Rubenil Internetist otsida lehekülje riikide ja igas riigis leiduvate kirjatuviklubide tähistustega ja lõpuks leidis Ruben, kust tuvi pärit oli. Valgevenelane. Ta tegi tuvi leidmise kohta avalduse. Kui omanik endast elumärki ei anna, jääb tuvi ju temale. Seda ta lootis.

Nende mõtetega astus Ruben Nilsson trepist üles tuvilasse ja väljus sealt veelgi mõtlikumana. Võõras lind lebas surnult akna all kivipõrandal. Sombusel päeval paistis tuvi sulerüü peaaegu hall. Ruben ei näinud mingeid vigastusi. Võitluses toidu ja emaslindude pärast võisid teised tuvid talle ju kallale tungida. Ent niisuguseid jälgi ei olnud. Kui ta lõtva keha kergitas, nägi ta põrandal tuvisõnniku hunnikut, vedelat paska. Ilmselt oli lind midagi ebasobivat söönud. Või oli ta haige olnud? Ruben silitas mõtlikult linnu tiibu. Tuvi oli tõesti hea kehaehitusega ja väga ilus.

Algul kavatses Ruben matta valgevenelase aiamüüri äärde, kuhu ta oli rajanud linnukalmistu ja matnud sinna ühe linnulaiba teise järel, aga tundis siis, et ei viitsi eriti kõrvalhoonesse labidat tooma minna. Valu puusades oli tugevam kui tavaliselt. Ta võib linnu väga hästi ka hiljem maha matta, kiiret ju ei ole. Maja poole minnes nägi ta naabrit Berit Hoast, kes oma maja taga pesu kuivama riputas. Kuna Rubeni tuvid tiirlesid Beriti linade kohal ja jätsid puhtale pesule oma visiitkaarte, oli sellest saanud pidev tüliõun. Justkui saaks Ruben neid takistada. Kui tuvid lendu tõusevad, lasevad nad liigse koorma välja. See on looduse seadus. Berit võiks ju oma neetud pesu hoopis maja ette riputada, kuid seda ta teha ei tahtnud. Mida inimesed ütlevad? Jah, mida nad ütlevad? Siin peetakse puhtust. Kui inimestel millegi pärast muretseda ei ole, siis tuleb neile midagi ju pakkuda, arvas Ruben. Berit oli teisel seisukohal.

„Oled sa juba kodus?” küsis Ruben viisakuse pärast.

„Jah, lapsed on hommikusöögi kätte saanud ja lõunat pole mul vaja teha, sest neil on toidukotid kaasas. Täna mängivad nad Dalhemi vastu. Nojah. See jalgpallilaager kestab kolm nädalat ja siis olen ma vaba ning kavatsen Fåröle oma õe juurde minna. Ega selle töö eest küll suurt midagi ei maksta, aga mulle meeldib, sest lastel on kõhud tühjad ja nad on toidu eest tänulikud. Kuule, muuseas, mul on natuke mürklihautist, mille ma sügavkülmast välja võtsin. Möödunud aasta oma. Mul oli vaja kraamida, et selle aasta seened ära mahuksid, ja on tore, kui see ära kulub. Kui sobib, siis tule sööma. See tähendab, kui sul midagi muud plaanis ei ole.”

„Aitüma. Ma kavatsesin küll tükikese vorsti praadida, aga see võib homseni oodata. Eks sa anna siis teada, kui õige aeg käes on.”

Ruben lentsis tööriistakuuri poole, et labidat tuua, aga kui ta käe lukule pani, siis muutis meelt. Cederroth ei usuks teda ilma pealgi, kui ta tuvi oma silmaga näha ei saa. On vaata et paremgi, kui tuvi jääb seniks kõrvalhoone alumisele korrusele tsinkvanni, kuni Petteril on aega läbi astuda. Petter Cederroth oli tihti sõidus. Kindel see, et niisuguse mooriga oli ilmselt kõige rahulikum kodunt jalga lasta, et kõrvad virtsavett ei jookseks.

Selle asemel, et tuvi maha matta, võttis Ruben hoopis jalgratta ja sõitis sadamasse vaatama, kas saaks paar suitsulesta. Ajalehekioski juures jäi ta seisma ja luges stendilt pealkirju. Nii saad paremat puhkuseseksi. Ruben naeris. Kui Rootsis oleks puhkenud katk või kodusõda, ei oleks ajalehereklaamid saanud suuremate tähtedega olla. Kas rootslasi peab siis valgustama kõige põhjapanevamates asjades, nagu näiteks selles, kuidas sugu edasi kestab, kui niisugused väikeloomad nagu väga tillukese ajuga küülikud selle värgiga täiesti ise hakkama saavad? „Puhkuseseks” kõlas nagu omamoodi „jahihooaeg”. Nüüd on lubatud. Tee nii. Rubeni mõtted läksid tahtmatult taas Angelale, kuigi ta püüdis neid kogu aeg tähtsamate asjadega kõrvale tõrjuda. Oli aeg koju küttepuid juurde tellida ja köögikraani tihend oli vaja välja vahetada ja ta pidi linna Ühistusse sõitma ning tuvidele sööta hankima. Angela, mida sa minust tahad? Mälestused pressisid peale ja ta ei saanud ennast enam kaitsta.

Angela oli ennast tema embusest lahti rebinud ja jooksnud teiste juurde, kes olid kogunenud Eriku ja tema uue HD ümber. Angela küsis, kas sõidule saab, ja Erik noogutas. Ruben nägi, kuidas tüdruk tagaistmele ronis ja Eriku uuest nahktagist kinni võttis. Tolmupilv taga, eemaldusid nad mööda kruusateed. Pagan võtaks, kui kehvasti nüüd läks! Tagantjärele oli Ruben valmis tunnistama, et oli oma vennale põgusa hetke jooksul õnnetust ja sõidu äpardumist soovinud. Mitte küll teiste kuuldes, aga ainult endamisi. Aga seda, mis siis juhtus, ta küll ei soovinud. Lapsena arvame, et suudame mõttejõuga maailma juhtida. Selle maagilise mõtteviisi juurde pöördume mõnikord ka täiskasvanuna tagasi. Kui hingpakkis ja marraskil näoga Angela jooksuga tuli, tundis Ruben, kuidas süütunne tal kõrist kinni haaras.

„Appi! Erik on vist surnud! Ta ei liiguta! Ei vasta! Verd jookseb! Ta lõi vist pea vastu kivi ära. Me sõitsime teelt välja. Tulge!” Tüdruku pinev hääl läks üle nuuksumiseks. Ruben ei olnud seda nii mõelnud, et tahab oma venda surnuna näha. Ta oli soovinud, et vend poleks nii enesekindel, et ta natuke nina pihta saaks, muud ei midagi.

Nad jooksid sinnapoole, kuhu Angela näitas. Ruben jõudis õnnetuspaigale esimesena, silmad higist või siis pisaratest udused. „Erik! Armas väikevend!” Ta ei vastanud. Ta ei liigutanud, lamas mootorratta all, keha imelikult kõveras. Kivi tema pea kõrval oli verine ja tema valge särgi rinnaesise oli veri hirmutavalt punaseks värvinud. Erik! Ruben kummardus, et mootorratast eemale nihutada, ja paljud käed tõttasid talle appi. Armas jumal, tee nii, et ta oleks elus! Ta raputas venda õlgadest ja hoidis kätt tema näo kohal, et hingeõhku tunda. Teised kogunesid tema selja taha. „Kuidas on? Kas pulssi on tunda?” Ruben leidis Eriku randme. Kas ta tundis pulssi? Võib-olla oli see tema enda oma. Ei osanud öelda. „Katsu unearterit,” ütles Gerd Jakobsson, kes tihti jaoskonnaõel abiks käis. Siis jäi kõik nii vaikseks. Õõnes kärsitu ootus. Ja kõikide pilgud olid pööratud Rubenile, otsekui suudaks too imet teha ja oma venna surnuist üles äratada, kui ainult tahab. Ta märkas, et on hirmuga sõrmed liiga tugevasti vastu nahka surunud, ja vajutas veidi kergemalt. Jah, kaelal oli pulssi tunda. Nüüd tundis ta seda selgesti. Ja nüüd liigutas Erik ennast ning lõi silmad lahti ja häältesumin katkestas vaikuse.

„Ta tuleb haiglasse viia, tal on kindlasti ajupõrutus,” lausus keegi.

„Ei mingil juhul!” Erik ajas ennast poolistukile ja vajus siia uuesti pikali maha, hoidis peast kinni. Tema nägu oli väga kahvatu, kui ta särgi üles tõmbas ja oma kõhtu vaatas. See oli korralikult kriipida saanud, aga mitte kuigi sügavalt. „Kuidas mootorrattaga lood on?” oigas ta.

Jah, Rubenil oli kõik meeles, nagu oleks see eile juhtunud. Kui vennas meelemõistusele tuli, oli tema esimene küsimus: „Kuidas mootorrattaga lood on?” Ta ei küsinud Angela järele. Too istus teekraavis ja nuttis. Erik ei näinud teda. Tüdruk oleks võinud väga vabalt surnud või raskesti vigastatud olla.

Linna haiglasse ei mindud. Erik oli rohkem kui asuniku puskarit joonud ega tahtnud juhilubadest ilma jääda. Ruben tõi siis kastiga mopeedi ja sõidutas Eriku Jakobssonide juurde tagasi ning viis ta saali kõrvale teenijakambrisse.

„Me ei saa teda üksi jätta,” ütles Gerd. „Ta ei tohi magama jääda. See võib ohtlik olla. Seda ütleb Svea,” lisas ta kiiresti, et keegi tema väidet küsimärgi alla ei paneks. Kui jaoskonnaõde Svea oli niimoodi öelnud, oli see põhitõde. Vaieldamatu.

Angela lükkas juuksepahmaka näolt.

„Mina võin tema juurde jääda.” Ta lipsas uksel seisvast Rubenist mööda, ilma et oleks tema poole isegi vaadanud. „Ma jään siia,” sõnas ta. „Minge teie. Erikul on vaikust ja rahu vaja. Ma vaatan tema järele.”

Ruben ostis lestad kalurilt, kellega ta tavaliselt kaupa tegi. Need on tema osa lõunasöögist. Berit oli lubanud seenehautise juurde omletti teha. See võib kergesti pisut maitsetu olla. Ta ei uskunud, et Berit paarist värskelt suitsutatud lestast ära ütleks. Lillekimp peaks vist kah kaasas olema. Aastatega oli ta avastanud, et naistele meeldib sihuke värk. Need ei pea olema kallid poest ostetud lilled. Sama hästi võib korraks kraavikaldal peatuse teha ja korjata ussikeeli ja karikakraid ja hobumadarat, punast ristikut ja kurekelli ning ääristada siis kimp sõnajalgadega, mis kasvasid põhjapoolse majanurga juures. Võib tunduda pisut kurb, et tal kulus viiskümmend pikka aastat, et mingil määral naistest aru saada, aga parem hilja kui mitte kunagi. Naised tahavad, et neile üllatusi tehakse.

Kui nad jaanipäeva pärastlõunal sadamasillal kohtusid, oli Angelal pooleldi närbunud aasalilledest pärg peas. Ta istus ja kõlgutas ärritatult vees jalgu nagu kass, kes sabaga vehib, ja ei tahtnud algul Rubenist väljagi teha. Tema juuksed olid sassis. Ta nägi väsinud välja.

„Kas supleme?” küsis Ruben, kui tükk aega oli mööda läinud ja kumbki neist ei olnud osanud midagi öelda. See pakkus kergendust, kui sai riided seljast visata ja vette hüpata. Oli külm ja Angela kiljus, kuid paistis külma käes toibuvat. Nad kastsid end vaid korraks vette. Ruben sirutas käe Angela käterätiku järele, et tüdrukut kuivaks hõõruda, ja too laskis tal seda teha. Angela ihu oli peaaegu kahvatusinine ja külmast kananahal ning rinnanibud paistsid selgesti läbi valge supeltrikoo. Ruben kuivatas tema juukseid, mis olid vees mitu varjundit tumedamaks muutunud. Ta muudkui hõõrus ja hõõrus, et juuksed oma õige värvi tagasi saaksid. Ta tahtis, et Angela näeks välja niisugune nagu tavaliselt, oleks niisugune nagu tavaliselt. Kui tüdruk püüdis ennast vabaks teha, suudles Ruben teda ninaotsale, mis ainsana supellinast välja paistis.

„Kuidas Erikuga on?” küsis Angela.

„Minu arust hästi. Ta läks laevaga mandrile. Ta ei saanud vist suuremat viga. Imekombel küll, aga ei tema ega mootorratas.”

Järsku võttis Angela Rubenil ümbert kinni, pani talle jala taha ja paiskas ta maha. Nad püherdasid rohus nagu jõmpsikad ja Angela püüdis Rubenit võilillelehte sööma panna nagu küülikut.

„Ma ei ole taimetoitlane, ma tahan liha,” urises tema ja näksis tüdruku käsivart. Angela naeris nii, nagu ainult tema naerda oskas, see oli vulisev naerukihin. Seejärel istus ta kaksiratsi Rubeni kõhule. Poiss oli istukile tõusnud ja nakitses tema käsivart küünarnukist kuni õlani. Siis muutus Angela järsku tõsiseks.

„Ruben, kas sa ei saa kunagi täiskasvanuks?” Ruben puhkes laginal naerma ja sõi mängult tüdruku teist käsivart, taipamata, et mäng on läbi, et Angela ootab midagi muud. „Ma pean silmas seda, mida sa tulevikult ootad? Mida sa elult tahad?” täpsustas ta.

„Mida ma elult tahan?” esitas Ruben tobeda küsimuse. „See on ju niigi hea küll. Ma olen puusepp. Ma oskan natuke müüritööd, ma võin ennast nendega ära toita.” Ta näitas tüdrukule oma suuri soonilisi kämblaid.

„Kas sa ei taha õppida nagu Erik ja kellekski saada?”

„Ma olen keegi. Ma olen Ruben.” Ta surus põse vastu tüdruku pehmet, pehmet nahka ja hingas sisse tema soolast ja suvesooja lõhna. Otsis Angela suud ja sai ootamatu vastuse.

„Kas sa armastad mind?” küsis Angela, kui Ruben silmad lahti tegi ja nägi, et juustenimbus särab tüdruku näo ümber nii, nagu pidigi särama, nii nagu see enam kunagi ei sära, kui ta Angelat meenutab.

Ta noogutas vastuseks.

„Kust sa seda tead? Kuidas inimene teab, et ta kedagi tõepoolest armastab? Sa ei tunne mind. Seda, kes ma tegelikult olen.” Ja surus siis pea vastu Rubeni kaela. „Pole üldsegi kindel, et inimene iseennastki tunneb, Ruben. Kas sa sellest siis aru ei saa?”