Читать книгу Võõras lind - Anna Jansson - Страница 6

Järgmisel päeval ei ärganud Ruben enne, kui alles kell üksteist. Tema ninaseljal jalutas jonnakas kärbes. Ta ei jaksanud teda minema ajada. Voodilinad olid higist niisked ja jalgade ümber keerdus. Janu ajas ta voodist välja. Keel oli suus nagu puutükk, peapööritus sundis teda raamaturiiulist kinni haarama, see kõikus murettekitavalt ja oleks talle äärepealt kaela kukkunud. Pistnud pea kraani alla ja joonud, adus ta, et ei jaksaks mitte mingil juhul kõrvalhoone trepist üles ronida, et tuvidele süüa anda. Tegelikult ei jaksanud ta isegi voodisse tagasi minna. Viimase jupi roomas ta põlvili, tema rinnakorv kerkis nagu sepalõõts. Ometi oli tal tunne, et tal ei ole piisavalt õhku. Iga hingetõmme tegi haiget ja lihased valutasid. Oma keret üle voodiääre upitades oli ta nagu uppuja, kes on paadipardast kinni saanud ja ennast viimast jõudu kokku võttes üles hiivab. Ta peab paluma, et Berit tuvide eest hoolitseks. Võib-olla saab ta – kui sünnib ime ja tervis paraneb – homsel kirjatuvide registreerimisel osaleda. Ruben otsustas, et ei helista Cederrothile enne, kui on lihtsalt sunnitud loobuma. Ta helistab Beritile, helistab talle otsekohe. Ta pani pea padjale ja teadvus tuhmus. Berit, ta peab Beritile helistama. Varsti. Tahab ainult natuke puhata. Kõigepealt korraks silmad kinni panna…

Kui ta ärkas, oli kell kolm päeval. Ruben ajas end võpatades istukile ja vajus siis padjale tagasi. Kui ta köhis, tahtis pea lõhkeda ja rinnus ragises. Berit. Ta peab otsekohe helistama. Keegi peab tuvide eest hoolitsema. Käsivars tundus tinaraske, kui ta seda kergitas, et mobiili võtta. Oli suur kergendus, kui Berit pärast esimest signaali vastas. Muidugi võib ta neile vett ja toitu anda. Mitte küll kohe, aga pisut hiljem, õhtupoole. Kui Ruben ainult ütleb, mis tuleb ära teha. Naabreid peab aitama. Õnneks oli Ruben kõrvalhoone ukse lukust lahti jätnud ja tal ei olnud tarvis üles tõusta, et Beritile võtit anda. Nüüd oli asi korda aetud, nüüd võis ta veel veidikeseks tukastada. Rahulikum olla ja lasta end lainel unele vastu kanda.

Ja ta tuligi üle vee talle vastu, nii nagu ta oli lootnud. Ingellik Angela. Tüdruk võttis pihud vett täis. „Joo.” Ja Ruben kummardus, et tema pihkudest rüübata, ent just siis, kui tema huuled vett puudutasid, tõmbas Angela käed eemale. Rubenil oli väljakannatamatu janu, kuid Angela oli nõudnud, et Ruben saab janu täis juua tingimusel, et lahendab talle esitatud mõistatuse, ja kui Ruben vastusega viivitas, kadus tüdruk lainetesse. Hirm Angela taas kaotada viis Rubeni endast välja. Meri oli piiritu. Kas ta ei saa enam kunagi Angelaga kokku? Ta vajus vette ja otsis põhja. Suu kuivas ja ta katsus juua vett sealt, kus ta lamas, kuid see oli soolane ja mädanenud adrust pruun. Angela! Ta ei oleks eluilmaski pidanud teda minna laskma. Siis tundis ta Angela kätt oma põsel. Ta kuulis teda, kuid ei suutnud silmi avada ega kõikidest sõnadest aru saada. Aga hääl oli Angela oma.

„Ma tulin,” sõnas ta. „Ma tulin viimaks. Oled sa ikka veel minu peale pahane?” Ruben haaras tal kätest kinni ja tõmbas teda enda poole. Hingas sisse tema lõhna. See oli täpselt samasugune nagu toona, magus ja suve täis.

„Sa tulid.” Ja kõik see, mida ta oli tahtnud öelda ja küsida Angela haiguse ja Mikaela nime kandva tüdruklapse ja möödaläinud aja kohta, muutus sõnatuks teineteisemõistmise vooks. „Mul on janu.” Kui ta Rubenile klaasi ulatas, jõi too selle tilgatumaks. Selle klaasitõstmisega oli kõik lepitatud ja unustatud ning alles jäi vaid praegune hetk ja Angela pehme nahk tema paljaste käsivarte vastas. Angela. Ta jooksis üle heinamaa, käed laiali, täpselt nagu siis. Ruben võitles selle eest, et saaks tema juurde jääda, kuid unenäod kandsid teda edasi ja järsku istus ta vanaisa Rune süles heas soojas vaikuses, kus kõik mõtted olid lubatud ja kõik oli iseenesestmõistetav ja midagi ei olnud vaja seletada. „Mul on janu.” Angela seisis taas Rubeni kohal, tema nägu oli nagu päike ning Ruben naeratas vastu. Ma ei taha enam iialgi ilma sinuta olla. Kui Ruben käe tõstis, et Angela põske silitada, moondus too tema silme ees, nägu ähmastus ja võttis Berit Hoase halliks läinud kuju.

„Kuidas sinuga on, Ruben? Sa ei näe sugugi terve välja.”

„Ma lamasin põhjas. Mul ei olnud õhku, aga nüüd on parem. Üks tuvi tuli, kingitus. Kas sa nägid teda? Ta oli siin.”

„Kas tead mis, Ruben, minu meelest sa sonid. Sul peab kõrge palavik olema. Sind tuleks vist haiglasse viia. Kahju, et mul juhiluba ei ole, muidu oleksin su teki sisse mässinud ja ise haiglasse sõidutanud. Ehk võiksime Cederrothiga rääkida?”

„Ei mingil juhul. Siis ei leia ta mind üles, kui tagasi tuleb. Ma pean siia jääma.”

Berit vangutas tema rumala jutu peale pead. „Kas tahad natuke juua? Ma panin kannu öökapi peale ja tõin sulle tuppa kimbu ebajasmiine, et sa nende lõhna tunneksid, kui ärkad. Ma tean, et need sulle väga meeldivad. Ma olen ju näinud küll, kuidas sa neid mõnikord nuusutad. Oled sa täna üldse midagi söönud? Ei, seda oli arvata. Omletti jäi natuke järele.”

„Ma ei jaksa, ja kurk on valus, kui ma neelan. Las jääb homseks.”

„Ma arvan, et sa pead arsti juurde minema. Kindla peale arvan.” Berit vaatas tema palavikust läikivaid silmi ja märgi linu. „Sul võib kopsupõletik olla. Sinu vanuses ei ole see naljaasi, Ruben.”

„Ma ütlen ei. Võtan paar Alvedoni ja homme on parem. Kõik saab korda. Nii on hea küll.”

Kui ükski veenmiskatse ei aidanud, läks Berit Hoas kõrvalhoonesse tuvisid talitama. Inimestel oli kombeks öelda, et Ruben Nilsson on tõrges ja põikpäine, ja neil oli täiesti õigus. Teist nii kangekaelset meest andis otsida. Ta ei lasknud oma ellu kedagi, käis harva poes ja ei suhelnud kellegagi peale kirjatuviklubi vanameeste ja oma surnud esivanemate. Ta käis sageli surnuaias ja paljud olid Beritile rääkinud, et on kuulnud, kuidas ta haudu rehitsedes valjusti omaette räägib. Kui omapärane võib inimene olla, ilma et seda haiglaseks peetaks? Tundus, nagu elaks Ruben piirialal ja tal ei oleks jõudu poolt valida. Ta tuleks haiglasse viia. Võib-olla saaksid nad tema peaga midagi ette võtta, kui ta nagunii seal on. Isevärki mehe ja torssis vanatoi musternäidis! Võib-olla oleks pidanud siiski Cederrothile helistama ja paluma, et ta katsuks Rubenit linna tulema keelitada. Berit avas kõrvalhoone ukse ja kuulas pesadest kostvat kudrutamist. Ukse juures tsinkvannis oli surnud tuvi. Ta ronis vaevaliselt trepist üles. Esimese asjana märkas ta pikksilma, mis oli tema aeda avaneva akna juures. Kas see vana känd on siin istunud ja teda piilunud? Ta jõudis päris kurjaks saada, enne kui talle pähe tuli, et muidugi vaatas Ruben tuvisid. Selge see, midagi muud mõelda oleks olnud Rubeni suhtes ebaõiglane. Tal oli kombeks pikksilmaga tuvisid vaadata, kui need katuste kohal tiirlesid. Ta oskas kauge maa tagant öelda, missugune tuvi see on ja teda nimepidi nimetada. Paanika, Sir Toby, ja mis nende nimed kõik olid.

Otse trepi juures oli üks surnud tuvi ja puuride vahel veel üks, ja need kaks, kes olid eile penitsilliini saanud, olid ka surnud. Ruben oleks pidanud teda kuulama. Pole kindel, et loomad ja inimesed tunnevad ennast hästi, kui võtavad ühte ja sama rohtu. Kui Berit veel kolm surnud tuvi leidis, hakkas ta tõsiselt mõtlema, mis juhtunud on. Kas on kull tuvilasse pääsenud, või tuhkur? Muidugi oli ta kuulnud kanalatest, kuhu mõni tuhkur on sisse saanud, ja siis on kõik kanad surnuna leitud. Tuhkur tapab mõnu pärast. Tapab seni, kuni kõik elud on kustutatud, ilma, et tal seda toiduks vaja oleks – sel moel ei erine ta inimesest kuigi palju. Ta vaatas judinal ringi. Või on veel mingi viga, millest loomad haigeks jäävad? Rubenil oli oma kaev, kust ta aiamaa tarbeks vett võttis. Niipalju kui tema teadis, ei olnud see joogiveena kõlbulikuks tunnistatud. Aga Rubenil oli ka veevärgivesi. Kas ta võis tuvidele halba vett anda? Seitse surnud tuvi peale selle, kes tsinkvannis oli, ei olnud sugugi hea. Kas peaks sellest Rubenile rääkima või jätta asi seniks sinnapaika, kuni Rubeni tervis paremaks läheb? Praegu ei jaksaks ta nagunii midagi ette võtta. Seega otsustas Berit, et säästab Rubenit natukeseks ajaks halbadest uudistest.

Berit Hoas istus kudumistööga teleri ette. Ta oli üksindusega harjunud, ometi tundus maja vaikne ja tühi. Tegelikult oli ta pensionil, aga kui teda jalgpallilaagrisse süüa tegema kutsuti, ei suutnud ta ettepanekule vastu seista. Tegelikult tundis ta puudust oma tööst Klinte kooli sööklas. Talle meeldisid lapsed ja tema meeldis neile. Kuigi lapsi oli palju, õppis ta neid üpris kiiresti tundma ja teadis täpselt, missugune toit neile maitseb ja missugune mitte. Kui Pelle oli paar päeva järjest närvalt söönud, püüdis ta menüüd veidi muuta, et Pelle saaks seda, mis talle meeldib, ja kui Sofia oli kolm päeva jutti toitu ainult näkitsenud, oli Berit ettevaatlikult uurinud, milles asi, ja siis rääkis Sofia, et tema ema ja isa kavatsevad lahutada. Gabrieliga oli sama lugu. Ta istus pärast tunde Beriti juures köögis taburetil ja rääkis, et tal on kõht kurbust täis, sest tema küülik on surnud. Loom oli külmetanud, talle anti penitsilliini, ja siis läks tal penitsilliinist kõht lahti, ja siis jäid tal hambad haigeks ja ta suri ära. Ta oli surnud küüliku kingakarbi sees kooli kaasa toonud ja nad matsid kahekesi looma oja äärde puu alla ning Gabriel mängis hüvastijätuks plokkflöödil „Väikest tigu”.

Vana kivimaja tundus külm ja kõle, olgugi et õues oli nii soe. Peaaegu nagu pikseilm. Berit läks kampsunit tooma ja pani vee keema, et tassitäis teed teha. Kuid külmatunne keres ei tahtnud päriselt järele anda. Tal ei olnud hea olla. Lihased olid kanged ja imelikud. Ega ta ometi haigeks ei hakka jääma? See ei sobi, kui inimesel on vaja tööd teha. Lapsed peavad süüa saama. Telerist tulid uudised. Ilmselt oli ta korraks tukastanud ja osa kõrvust mööda lasknud. Enne, kui ta jõudis päriselt taibata, kuidas see kõik kokku klapib, kas jutt on olevikust või minevikust või on see mingi film, mida ta oli näinud, tulid börsihinnad. Vanasti ei olnud tavainimese argielus peaaegu mingeid börsihindu ja nüüd võisid need ükskõik kui palju ekraaniruumi raisata. Ilmselt oli ta oma tugitoolis sügavasti magama jäänud. Ta ärkas varasel koidikutunnil, oli higist läbimärg ja külmetas ühekorraga. Ta käis tiiru köögis ja jõi vett, enne kui ärataja kella kuueks helisema pani ja voodisse läks.

Kui ta pidi paar tundi hiljem üles tõusma, oli see raske. Ta ei suutnud päriselt üles ärgata ja oleks äärepealt pea vastu köögilauda ära löönud, kui noogutas hommikulehes avaldatud uudise peale, et Almedalenis tuleb poliitikute nädal. Kas aeg on jälle niikaugel? Berit pesi ennast hädapärast pesukausis, selle asemel, et duši alla minna, nagu ta oli kavatsenud. Kui ta ainult lastele lõunasöögi tehtud saaks, oleks ta tänaseks vaba. Õhtul pidid nad rannas vorsti grillima ja kubbi mängima. Hommikupooliku peaks ta vastu pidama, isegi kui on külmetanud ja tal on palavik. Ta ei oleks mingil juhul tohtinud õues tuule käes kartuleid koorida. Inimene peab vaatama, et ta maha ei jahtuks.

Oleks Berit Hoas tol hommikul oma esimese mõtte ajel tegutsenud – Ruben Nilssoni juurest läbi astunud, et vaadata, kuidas too ennast tunneb –, oleks see võinud paljude inimeste elu säästa, aga ta ei jaksanud. Siis mitte. Ka hiljem mitte, kui ta pärast jalgpallilaagrile lõunasöögi kätteandmist koju tuli. Niipea, kui ta koduseinte vahele jõudis, vajus ta voodile kokku. Peavalu ajas südame pahaks ja köha oleks peaaegu hinge välja võtnud. Kui ta pidi tualetti tormama, et õnnetust ei juhtuks, hakkas ta mõtlema mürklihautisele, mida ta oli koos Rubeniga söönud. Kas võis nii olla, et ta oli nad oma parimate kavatsustega ära mürgitanud? Need olid mürklid ja ta oli neid täpselt niimoodi kupatanud, nagu kokaraamatus kirjas oli. Kas ta oli millestki valesti aru saanud või oli mõni söögikõlbmatu seen hulka sattunud? Ta peab Rubenile helistama. Kui ta ainult natuke aega puhata saab, siis ta helistab.