Читать книгу Vari sinu kannul - Anna Jansson - Страница 4

OLI SOE SUVEHOMMIK Lanna karjäärijärve ääres. Veepind oli täiesti liikumatu, seal peegeldus kõrge valge kalju ja mets selle taga. Kaldal seisis veokonksuga veoauto. Sukelduja vahetas autojuhiga mõne sõna, enne kui paadisillale läks ja lubjakivikarjääri smaragdrohelisse sügavusse minema valmistus. Eelmisel päeval oli narkojoobes noormees mootorrattaga otse kaljult alla sõitnud, et kambale muljet avaldada. Noormees jäi ellu, kuid sai põrnavigastuse, sest kui ratas veepinnaga kokku põrkas, tungis juhtraud talle kõhtu. Ent mootorratas oli ikka veel karjääri põhjas ning sealt lekkis õli ja bensiini. Lekebergi vald oli saatnud sukelduja sõiduriista sealt ära tooma. Vesi oli kristallselge ja nähtavus hea, aega ei lähe ilmselt kaua.

Sukelduja laskus põhja ja tegi mootorratta asukoha kindlaks. See oli raudvitstega puutünni kõrvale kukkunud. Tünn oli täpipealt selle koha peal ees, kust ta tahtis ratast üles tõsta, ning sukelduja nentis vihaselt, et peab kõigepealt tünni eest ära nihutama. Ta kinnitas köie ja kirus inimeste rumalat kommet asju vette loopida. Leida võis peaaegu ükskõik mida. Jalgrattaid, veekeetjaid, rehve – ja nüüd suur ja kobakas tünn. Aga see tundus olevat heas seisus ja peaks koos püsima. Sukelduja tõusis pinnale ja andis autojuhile märku hakata saaki kaldale tõmbama. Kui tünn aeglaselt kerkis, väljus sealt õhumullide sammas. Autojuht hiivas seda vähehaaval ülespoole. Siis ilmus see nähtavale.

Vaikuse katkestas kraapiv heli, kui tünn vastu karjääriseina puutus, puit ragises ja roostetanud vitsad läksid katki. Autojuht nägi seda esimesena. Pikki punaseid juukseid, irevil hambaid sügavate silmakoobaste all ja tursunud kollakaskahvatuid jäänuseid kehast, mis groteskse selgusega päevavalgele tuli.