Читать книгу Vari sinu kannul - Anna Jansson - Страница 5

PÄRAST PIKKA SOOJA suve hiilis nüüd sisse sügis, puude ladvad võtsid kollasema varjundi ja õhus oli jahedamaid tuuli. Oli reedene hommik ja septembri keskpaik juba käes, kui vaneminspektor Kristoffer Bark õiguskeskuse kõige kõrgema korruse tornikambrist lahkus, et piirkonna politseiülema Regina Zimmermanniga rääkida. Suvepuhkuselt naasmisest saadik oli ta olnud kibedasti ametis kevadisest juhtumist jäänud paberitööga. Juhtum oli andnud vastuse ka tema enda tütre kadumise ja surma mõistatusele. Ta oli nüüd valmis seda uurimist selja taha jätma.

Bark koputas avatud uksele ja astus sisse. Regina Zimmermann seisis laia kirjutuslaua taga. Ta pikad plaatinablondid juuksed olid pealaele suurde sõlme seatud. Kostüüm oli hea lõikega ja tõenäoliselt väga kallis.

„Istu, Bark,” ütles ta ja osutas pealiigutusega toolile teisel pool kirjutuslauda. Jäi ise seisma. „Mul on sulle ülesanne. 2011. aastast pärit lahendamata juhtum, mis võiks olla midagi sinu rühmale.”

„Ma kuulan,” sõnas Kristoffer kõlatult ja võttis istet.

Rühm, mille juhiks Kristoffer Bark oli määratud, koosnes ümberpaigutatud kolleegidest. Eesmärk oli see, et nad töötaksid rahulikumas tempos vanade, lahendamata juhtumitega. Barkile polnud rühmatöö kunagi meeldinud. See muutis tal mõtete juurest otsuste ja tegudeni jõudmise aeglasemaks.

„Kas Emelie Kartmani nimi ütleb sulle midagi?”

„Muidugi!” Kristoffer Barkil käis judin kerest läbi. „Emelie Kartman oli see, kes 2011. aastal Lanna karjäärijärvest leiti. Tünni sees.”

Tal oli see tähelepanu äratanud juhtum väga hästi meeles. Emelie Kartman oli noor algklasside õpetaja ja kuulutati kadunuks kolm aastat varem, 2008. Laip leiti tünnist, millesse oli väljastpoolt taotud sadakond kolmetollist naela. Surma põhjuseks ei olnud uppumine – tal polnud vett kopsudes –, vaid verekaotus. Kriminalistide sõnutsi oli tünni veeretatud ja naelad olid kehasse tunginud. Naine oli püüdnud oma nägu kätega kaitsta.

„Talle sai osaks säherdune jube kohtlemine, mille kõrval Kristuse kannatused ristil tunduvad sulaselgete spaaprotseduuridena. Kas juhtum avatakse uuesti?” küsis Kristoffer.

„Jah, uurimine lõpetati kahe tuhande kolmeteistkümnendal, sest meil polnud ühtegi kahtlusalust. Eeluurimise juht oli Mikael Pettersson, kahjuks suri ta tänavu kevadel. Vähk viis ta ära. Aga Ulf Gunnarsved juhtis kahe tuhande kaheksandal aastal kadumise ajal uurimist ja kuulus ka kahe tuhande üheteistkümnendal aastal mõrva uurinud rühma. Sa võid temaga rääkida, ta võeti just tööle tagasi. Mul oli majanduskuritegude osakonnas tema kogemusi vaja.”

Bark ei suutnud oma reaktsiooni varjata. „See kuramuse laiskvorst. Ulf Gunnarsved ei liiguta lillegi, kui just hädasti vaja ei ole. Ma koristasin kevadel Camilla Hörlini juhtumi uurimise ajal tema järelt ja nüüd tahad sa, et avaksin ühe teise mõrva uurimise, millega ta on kindla peale sama viletsat tööd teinud. Miks?”

„Sest ma ei saa sind veel karmidesse olukordadesse panna, Bark. Enne, kui sa raskete kuritegude osakonda tagasi minna võid, pean ma su terapeudilt rohelise tule saama. See rühm loodi vanade lahendamata juhtumitega tegelemiseks. Ära ole nii mossis näoga! See pole karistus, see on hädavajalik töö.”

„Ja miks sa just selle juhtumi valisid?” küsis Kristoffer jutujätkuks. „Kas midagi uut on juhtunud?”

„Kohalikus ajalehes hakkas ilmuma järjelugu Bergslageni piirkonna vanadest lahendamata mõrvadest. Nad võtavad asja suurelt käsile. Nagu sa aru saad, heidab see varju kogu politseile. Emelie juhtum on kõmuline, ja kui nad kaevama hakkavad, levib see kergesti edasi suurte ajalehekaarnateni, kui neil uudiste põud on.”

„Olgu. Siis tahan ma infot. Ka prahti, iga viimast kui ülestähendust.”

„Arusaadav. Oleme siis rääkinud.”

Kristoffer Bark lahkus ülemuse kabinetist ja politseijaoskonnast ning läks jalgsi lühikese maa Fredsgatanile, kus asus psühholoog Mia Bergeri kabinet. Kristoffer oli närvis ja ootusärevil. Mia oli hilja puhkusele läinud ja see oli pärast suvist vaheaega nende esimene kohtumine. Alguses oli ta pidanud sulaselgeks karistuseks politsei juhtkonna otsust ta psühholoogi juurde saata. Ja sisuliselt olid korrapärased seansid olnud ultimaatum, mille tema ülemus oli esitanud, et ta saaks Bergslageni politseipiirkonnas edasi töötada. Psühholoogi juurde saatmise põhjuseks oli puudulik impulsikontroll, millel olid vähemalt ühel korral olnud nii tõsised tagajärjed, et Barki kohta oleks võidud väärkohtlemise pärast kaebus esitada. Arst, kellele ta oli ähvardanud aiavoolikuga maoloputust teha ja kelle ta oli ilmselt peadpidi tualetipotti surunud, istus nüüd vangis. Seda seepärast, et vana tobu oli oma pensioni sel teel kasvatanud, et müüs ühiskonna murelastele morfiini, amfetamiini, tramadooli ja bensodiasepiinide retsepte. Arst polnud arusaadavatel põhjustel tahtnud kaebust esitada, kuid oli anonüümselt helistanud Kristofferi ülemusele Regina Zimmermannile, kes oli tundnud, et on sunnitud jõuliselt tegutsema. Kristoffer Bark ise ei tundnud sellepärast mingit süüd, et oli aidanud doktor Surmal arusaamisele jõuda ja oma patte tunnistada.

Ainuke põhjus, miks Zimmermann polnud Barki otsekohe lahti lasknud, oli see, et tema arvates oli too pärast tütre surma emotsionaalselt tasakaalust väljas. Vera oli rohkem kui viis aastat tagasi oma tüdrukuteõhtul kaduma läinud ja Kristoffer polnud otsimisest enne loobunud, kui leidis tänavu kevadel Vera surnukeha ühest kaevust. Tapjaks osutus üks meeltesegaduses vaeseke, kes paigutati päris pikaks ajaks kohtupsühhiaatrite hoole alla. Nüüd püüdis Kristoffer leida taas tagasiteed normaalsesse ellu. Mida see siis ka ei tähendaks. Ta lootis, et psühholoog Mia Berger oskab aidata tal sellele vastuse leida.

Kevade jooksul olid seansid arenenud hoopis millekski muuks ja võib-olla veel pelutavamaks kui karistus. Kristoffer oli armunud. Äkitselt valdasid teda teistsugused tugevad tunded kui tusk ja viha, mis olid nii palju aastaid tema elu juhtinud. Kuigi ilmselt nii see Maslow’ vajaduste püramiid ju toimibki. Alles siis, kui inimene on saanud kontrolli alla oma kõige hullemad deemonid, söönud ja maganud, tundnud siis ennast teataval määral turvaliselt, on ruumi soojemateks tunneteks, nagu armumine ja armastus. Kas tema tunnetele vastati? Ta ei teadnud. Parasjagu seisis ta raske dilemma ees, sest ei saanud naisele oma tunnetest rääkida. Paradoksaalne, sest tunnetest nad ju rääkima hakkavadki. Kui ta kas või vihjabki, et on armunud, ei saa Mia enam tema terapeut olla. Ja siis on oht, et naine ta elust kaob. See oleks katastroof, kuna Miast on saanud tema peamine vestluskaaslane nii tegelikus elus kui ka sisimas peetud kahekõnedes, kus tema fantaasia Miale sõnu suhu paneb.

Aga kui Mia Bergeriga seotud olukord õnnekombel siiski kuidagimoodi laheneks, võib-olla siis ta julgeks. Pärast seda, kui ta rohkem kui kolmteist aastat tagasi Ellast ära lahutas, polnud tal ühtegi tõsist suhet olnud. Muidugi olid nad ühendust hoidnud, aga kui nende ühine tütar kadus, oli Kristofferil tulnud olla pigem hooldaja rollis, sest Ella vaigistas oma valu alkoholi ja tablettidega. Kui nad teada said, mis Veraga oli juhtunud, ja too näriv teadmatus lõppes, oli Ella siiski otsustanud kainet elu elada ja leppinud võõrutusraviga, kus ta preagugi viibis. Kristoffer lootis kogu südamest, et asi õnnestub.

Muidugi oli tema elus olnud teisigi naisi, aga ainult ajutiselt. Ta polnud jaksanud pühenduda. Esimestel lahutusejärgsetel aastatel oli ta täielikult keskendunud lapsevanemaks olemisele. Seejärel võtsid Vera otsingud kogu jõu. Ta mõtles, et lühidalt võttes võinuks neid kordi, kui ta viimastel aastatel kellegagi voodisse sattus, pigem tervishoiuks nimetada. Need polnud kahetsemist ega mäletamist väärt. Välja arvatud too saatuslik juhus tänavu kevadel Gabyga. Töökaaslasega seksimine pole hea mõte. Kättemaksuhimulise prokuröriga seksimine on sulaselge hullumeelsus.

Kristofferil käis värin kerest läbi ning ta sundis mõtted teise suunda. Talle usaldati äsja Emelie Kartmani juhtumi uurimise juhtimine ning ta teeb, mis suudab nende jõududega, mis tema käsutusse on antud, ehkki see on üpris kirju kamp.

Fredsgatanile maja ette jõudnud, sisestas ta uksekoodi, läks trepist üles ja kohtas Mia Bergeri sooja naeratust. Naise käepigistus oli tugev, ent ometi pehme. Tal oli seljas lühike hall pintsak ja valge pluus, jalas tumehallid teksased ja tossud. Pruunid lokkis juuksed olid sassis ja põsed punased, otsekui oleks ta just pärast kiiret tuule käes kõndimist tuppa tulnud. Kristofferil oli kompliment keele peal, kuid ta neelas selle alla.

„Kristoffer, tere tulemast,” lausus Mia ja juhatas ta oma tagasihoidlikult sisustatud kabinetti. Valged seinad, raamaturiiulil erialane kirjandus, aknalaual roheline taim – kõik oli tuttav. Kristoffer istus Mia vastu kirjutuslaua äärde, nagu oli nii palju kordi varemgi istunud. Ja ta oli kuradi moodi pabinas nagu teismeline.

„Tänan. Rõõm jälle kohtuda.” Kristoffer teadis, et peab distantsi hoidma, ja vaatas aknast välja, et mitte naise pruunide silmade pilku kinni jääda ja sinna kaduda.

„Kuidas on?” küsis Mia põgusalt naeratades. „Meie eelmisest kohtumisest on nüüd ju üksjagu aega möödas. Mis pärast seda juhtunud on?”

„Kõik on hästi. Käisin just ülemuse juures ja sain uue ülesande, ühe lahendamata juhtumi. Tundub põnev. Ja Ella, minu endine naine, nagu sa tead, on võõrutusravil. Edusamme on. Ta on nüüd kolm kuud kaine olnud. Ma rääkisin temaga eile, ja siis ütles ta, et kohe, kui ravi läbi saab, proovib ta uuesti õena tööd saada. Ma tõesti loodan, et asi laheneb.”

„Maksad sa ikka veel tema üüri?” küsis Mia asjalikult, tema hääles polnud kriitikat ega kiitust.

„Jah, muidu oleks ta ammu välja visatud. Aga tal on toredad naabrid, kes mäletavad, missugune ta oli enne Vera kadumist, ja hoiavad tal silma peal.”

„Täpselt nii, nagu sina oled viimased viis aastat teinud. Sa võtad oma endise naise eest suure vastutuse.”

„Kui ma poleks seda teinud, oleks ta praeguseks surnud. Ma ei jaksa kokku lugeda, kui mitu korda ma olen ta kiirabisse viinud, sest ta on ennast pildituks joonud või peksa saanud. Mul on tunne, et võlgnen Verale selle, et hoolitsen ta ema eest.”

Mia kummardus ettepoole. „Tegemist ei ole mõne üksiku elupäästmise juhtumi, vaid mitmeaastase valmisolekuga. Mis sa arvad, kuidas see sulle endale mõjunud on?”

„Loomulikult olen ma Ella peale vihane olnud, aga ma pole saanud oma viha tema peale välja valada, sest ta oli juba katki.” Kristoffer jäi vait.

Ka Mia ei lausunud sõnagi. Ilmselt ootas ta ammendavamat vastust.

„Minu elu on viimastel aastatel olnud valmisolek. Ma pole saanud mingeid plaane teha, vaevu julgenud sõpradega mõne õlle võtta, sest Ella oleks võinud äkitselt minu abi vajada.” Bark katsus naeratada, et tema jutt liiga sünge ei tunduks. „Loodan, et edaspidi läheb paremaks,” lõpetas ta. „Mul on oht karsklaseks muutuda.”

Mia silmad lõid korraks särama ja naeratus venis laiemaks, enne kui ta taas tõsiseks muutus. „Sa oled mulle varem rääkinud, et tulid gümnaasiumi viimasest klassist ära, sest ema haigestus vähki. Sa hoolitsesid tema eest kodus kuni ta surmani. Kas sa mustrit näed?”

„Ma lihtsalt teen seda, mida pean. Mina ei vali häda, see valib minu.”

„Kristoffer, sa pole üksi. Sa võid abi paluda.”

„Kellelt ma paluksin? Kõigil on oma elu. See on raske.”

„Jah, aga seda on vaja. Me oleme sinu suhtlusringkonnast rääkinud. Sul on õde ja vend ja isa, kes elab kümmekonna kilomeetri kaugusel. Helista alustuseks neile. Kui sa kogu aeg teisi aitad ja omaenda vajadusi tõsiselt ei võta, on ilmselge oht, et viha, mida sa sisimas tunned, leiab väljapääsu kusagil mujal. Oled sa minuga nõus?”

Kristoffer naeratas. „Kui ma vastan, kas mind tunnistatakse siis terveks?”

„Ei, Kristoffer. Me oleme alles alustanud.” Mia toetas küünarnukid kirjutuslauale ja kummardas veel rohkem ettepoole, tema kaunis nägu tuli ahvatlevalt lähedale. „Mida sa teha tahaksid, kui ei pea enam kellegi eest vastutama peale iseenda?”

Kristoffer tundis kerget pööritust, kui vastus talle pähe turgatas. Ta oleks äärepealt ettepoole kummardunud ja oma terapeudi kutsuvalt punaseid huuli suudelnud.

„Kas ma pean olema viiekümnene nagu praegu või võin olla kolmkümmend viis ja minu kasuks natuke peale?”

„Neid aastaid sa tagasi ei saa. Sa oled viiskümmend ja elu algab nüüd.”

Mia naaldus toolileenile ja ootas huviga Kristofferi vastust.

„Olgu. Siis tahan ma tagasi oma töökohta raskete kuritegude uurimise osakonnas, mitte istuda nurkapanduna tornis ja uurida vanu lahendamata juhtumeid ning koristada teiste järelt, kes pole oma tööd teinud. Ja veel tahan ma sõpradega kohtuda ning võib-olla leida kedagi, kellega koos elada.” See oli lihtsustatud vastus ja nii piiri peal, kui ta astuda julges.

„Kevadel rääkisid sa mulle, et isa andis sulle viinapuuoksa, et sa istutaksid selle maha sinna, kus sa elada tahad. Minu meelest oli see ilus kingitus ja tark nõuanne.”

„Bergslageni sinine,” noogutas Kristoffer. „Jah, see on vastupidav sort, mis talub külma ja õnnetusi.”

„Täpselt nagu sina. Kus oks nüüd on?” küsis Mia kergelt naeratades.

„Töö juures,” vastas Kristoffer, kui talle mingit hädavalet pähe ei tulnud.

„Võib-olla peaksid seda muutma. Võib-olla peaksid tõsiselt üles otsima selle elu, mida sa elada tahad,” lausus Mia temalt pilku pööramata. Ühe peadpööritava hetke jooksul lootis Kristoffer, et naise sõnades on varjatud sõnum.