Читать книгу Vari sinu kannul - Anna Jansson - Страница 7

SEPTEMBRIPÄIKE PAISTIS SOOJALT, kui Sara Bredow oma Ekersgatani korterist lahkus ja bussiga kesklinna sõitis. Ta ei jaksanud isegi seda lühikest maad jalgsi minna. Ta oli öö jooksul mitu korda üles ärganud ja närvitsenud. Anonüümsed telefonikõned, kadunud arved, mis olid inkasso kätte läinud, sotsiaalosakonnale saadetud avaldused – viimasel ajal oli selleks liiga palju juhtunud, et tegemist oleks üksnes kokkusattumistega. Oli tunne, et keegi tahab tema perele halba teha, aga kui palju ta selle asja kallal ka oma pead ei vaevanud, ei osanud ta lahendust leida.

Hirmunult vaatas ta bussis oma kaasreisijaid tundega, et teda jälitatakse. Peale tuli kapuutsiga jopes mees, silmini tõmmatud nokats peas, heitis talle pilgu ja istus põigiti tema selja taha. See tundus ebameeldiv. Kas sama mees võis helistada? Kõned tulid alati varjatud numbrilt ja siis, kui Josefit kodus ei olnud. Nendel kordadel, kui Sara vastas, valitses telefonis vaikus, aga ta kuulis kellegi hingamist.

Buss rappus ajutisel auklikul sõidurajal, kuhu liiklus oli teeremondi tõttu suunatud. Sara vaatas aeg-ajalt üle õla. Iga kord, kui ta tahapoole vaatas, kohtas ta tolle meessoost reisija pilku. Kui mehel kurje kavatsusi ei olnud, küllap mõtles ta, et Sara on imelik. Mis siis, kui mees arvab, et ta flirdib? Sara tegi südame kõvaks ja vaatas otse ettepoole.

Sara oli teel sotsiaalkindlustusametisse, et kohtuda uue juhtumikorraldajaga, mis oli veel üheks põhjuseks, et ta oli õudselt halvasti maganud. Juhtumikorraldaja otsus võib talle veel ühe tähtaja anda või siis perekonna majandusliku toimetuleku hävitada. Ta oli üle kahe aasta väsimussündroomi ja raske vaimse kurnatuse tõttu haiguslehel olnud. Enne seda, kui elu kildudeks purunes, oli ta töötanud politseis täiskohaga ja olnud aktiivne inimene, kes tegeles harrastusteatriga ja kellel oli palju sõpru. Aga Camilla Hörlini juhtumi uurimise ajal oli töö Ulf Gunnarsvedi juhtimise all tal hinge välja võtnud.

Koduses elus oli samuti raske aeg olnud. Moa oli keeldunud öösiti magamast, sest kartis, et voodi all on taksikoerad, ning Sara oli kõik öised valvekorrad enda õlule võtnud, et Josefil kergem oleks, too töötas rohkem kui täiskohaga IT-firmas, mida ta juhtis koos vennaga. Võib-olla oleks asi õnnestunud, kui Sara ema poleks samal ajal infarkti saanud ega elu ja surma vahel vaakunud. Viimaseks piisaks karikasse oli avaldus sotsiaalosakonnale. See tuli nagu välk selgest taevast ja lõi ta jalust maha. Keegi oli anonüümselt süüdistanud neid puudulikus vanemlikus hoolitsuses Moa eest.

Pärast põhjalikku uurimist ja nädalaid kohutavat pabinat vabastati nad süüdistusest. Kuid Sara oli põrmu paisatud. Ta kaotas mälu, kõik koodid olid nagu peoga peast pühitud, kõik kokkulepped ja tähtajad kadusid. Nagu oleks ta äkitselt saja või enama aasta võrra vananenud. Ja öösiti murdis ta pead selle üle, kes võis nende peale kaevata. Aga keegi ei teadnud midagi. Keegi ei andnud endast märku. Pärast seda oli nendele veel kaks anonüümset süüdistust esitatud.

Esialgu oli ta tõesti võidelnud, et tööle tagasi minna. Mõnikord sai ta hakkama pool päeva, mõnikord kaks päeva jutti, enne kui jälle kokku varises. Ulf Gunnarsved ässitas takka ja vihjas, et Sara simuleerib. Siis saabus see päev, kui juhtus too jälestusväärne asi ja nad mõlemad ülemuse juurde kutsuti. Ei, ta ei taha selle peale mõelda. Ta peab eesootavale kohtumisele keskenduma.

Sara tuli lossi juures bussi pealt maha ning suundus Fredsgatani ja Slottsgatani ristmikul asuva sotsiaalkindlustusameti kontori poole. Ta püüdis ennast vaimselt ette valmistada selleks, mida ta ütlema peab, aga tundis, et on niisuguses stressis, et ei mäleta isegi juhtumikorraldaja nime, ehkki see oli kutse peal kirjas. Ta pani ennast valvelauas kirja ning istus ja ootas. Esimene juhtumikorraldaja, keda Sara oli väga usaldanud, oli töölt lahkunud, sest ei tahtnud ellu viia poliitikute otsust kirvest käes hoida ja lasta paljudele haigetele inimestele toetuse maksmine lõpetada ja nad tühjade pihkudega jätta. Pärast seda oli Sara näinud rohkem juhtumikorraldajaid, kui ta meeles pidada suutis. Too uus, kellega ta oli enne ühe korra kohtunud, paistis olevat tark ja osavõtlik. Minutid tiksusid edasi, kuid aju seisis paigal. Kui juhtumikorraldaja Sarale järele tuli, polnud tollel ta nimi ikka veel meelde tulnud. Naine oli umbes viiekümneaastane ja tugeva kehaehitusega. Ta kõnnak oli pisut hoogne. Ta juhatas Sara oma kabinetti ja nad istusid teine teisele poole kirjutuslauda. Siis tuli Sarale nimi meelde. Naine oli Eva Kulitz.

Juhtumikorraldaja lugemisprillide mustad raamid olid klaaspärlitega kaunistatud ja nagu diadeem tema juustel. Ta pani need sügavalt ohates ette ja vaatas arvutiekraanile. Saral oli tunne, et naine tahab ebameeldiva uudise teatavaks tegemist edasi lükata.

„Nonii, Sara,” ütles ta viimaks. „Kuidas asjad sinu arvates on?” Naine vahtis endiselt ekraani ega vaadanud Sarale otsa.

„Natuke paremad. Loodan, et saan järgmise kuu alguses veerand kohaga tööle tagasi minna. Või ehk järgmise kuu keskel. Mu mees peab endiselt enamiku koduste toimetuste eest hoolitsema. Aga ma ei taha midagi muud rohkem kui seda, et suudaksin uuesti politseisse tööle minna ja kodutöid võrdselt jagada.”

„Minu arust peame siinkohal ümber mõtlema. Ma kutsusin sind täna selleks siia, et sulle äraütlemine teatavaks teha.”

Hetkeks muutus pilk uduseks. Sara pilgutas mõne korra, et udu kaoks.

„Ma ei saa aru.”

„See tähendab selgesti, et sotsiaalkindlustusametist sa enam hüvitist ei saa.”

„Mida sa silmas pead? Kas ma ei saa enam üldse raha? Millest me siis elame?”

„Mul on kahju. Sul on uurija töökoht raskete kuritegude osakonnas. Me kohtusime sinu tööandjaga, ja kuna neil pole sulle pakkuda tööd, millega sa hakkama saaksid, tuleb sinu töövõime üldisele tööturule viia. Mis selgemini öeldes tähendab seda, et kui sa ei saa oma tavalisel kohal töötada, pead endale lihtsama ameti otsima. Kas Örebros või mõnes muus Rootsi paigas.”

Oli selgesti näha, et juhtumikorraldajal on ebamugav kohtuotsust teatavaks teha. Sara tundis, kuidas pind jalge alt kaob.

„Kas sa tahad öelda, et pean politseis oma alalise töökoha üles ütlema ja ennast tööotsijana kirja panema? Ma olen haige, ma ei saa töötada.”

„Jah, seda ma öelda tahan, ja sellega on kiire. Niipea, kui haigushüvitise maksmine lõpetatakse, pead sa oma tööle tagasi minema või ennast töötukassas arvele võtma. Ma pean sulle ütlema, et sotsiaalkindlustusosakonna ja töötukassa vahel on tohutu vahe. Kui sa ennast tööotsijana kirja paned ja ütled, et sa ei saa täiskoormusega töötada, sattud sa puudega tööotsijate kategooriasse.”

„Mida see tähendab?” Sara taipas juhtumikorraldaja näoilmest, et asi on halb.

„Töötukassa silmis tähendab see, et inimene ei suuda töötada ja siis kaotab ta haigushüvitisel põhineva sissetuleku. Inimene nullitakse ära ja ei saa edaspidi mingit haigusraha isegi siis, kui teda tabab mõni uus ja hullem haigus või on ta ainult vanemapuhkusel. Sa pead hea seisma, et satuksid kümnendasse gruppi, aktiivsete, ilma puudeta tööotsijate hulka. See on minu nõuanne.”

„Tähendab, selleks et mind ära ei nullitaks, pean ma valetama ja ütlema, et olen terve? Ma ei oska ette kujutada, mis tööga ma hakkama saaksin. Ma suudan keskenduda veerand tundi või kakskümmend minutit, siis olen omadega täitsa läbi. Järelikult tahate mind suunata mängutööle, mida pole olemas. Kuidas ma hakkama saan? Kuidas ma oma tütart üleval pean? Kas ma saan sotsiaalosakonnast raha?”

„Mingi aja jooksul, mida nimetatakse mõtlemisajaks, võid toetust saada, kuni müüd maha kõik väärtusliku, näiteks oma korteri ja auto. Kui need on müüdud, saad ülalpidamiseks raha.”

Sara mõtles palavikuliselt. „Me oleme osamakseteks kokku hoidnud, pole endale üldse midagi lubanud. Makse maksnud.” Ta tõmbas hinge ja püüdis argumente leida. „Ma lihtsalt ei saa aru. Ma käisin ju hiljuti arsti juures ja haiguslehte pikendati. Aga võib-olla pole sa tõendit kätte saanud?”

Sara arst polikliinikus oli natuke vanem inimene ja tal oli kombeks saata kirju paberil – üks eksemplar Sarale –, aga nüüd turgatas Sarale pähe, et talle polnud koju kirja tulnud.

Eva näitas kirja. „Ma sain arstitõendi ja hindasin selle põhjal sinu töövõimet. Pidasin ka sotsiaalkindlustusameti arstiga nõu. Tema ja meie spetsialistidega konsulteerinud, ei saa ma sinu haiguslehte tunnistada. Arvan, et pead otsima endale töö, millega sa hakkama saad.”

Sara ägestus. Peapööritus sundis teda käsi lauaplaadile toetama. Ta ei suutnud enam meeleheidet ja pisaraid tagasi hoida. „Kas ma saaksin selle arstiga rääkida? Ma võin selgitada.”

„Ei, see pole ette nähtud, et meie arstid haiguslehel olijatega kohtuksid. Nad on ainult meie, juhtumikorraldajate konsultandid.”

„Kuidas arst siis hinnangut anda saab?”

„Ta aitab meil tõlgendada tõendeid, mida me teistelt arstidelt saame. Aga meie, juhtumikorraldajad, oleme need, kes sinu töövõimet hindavad ja otsuseid teevad.”

„Kas ma saaksin oma arsti esitatud tõendit näha?”

Eva andis talle kirja ja Sara luges kasvava jahmatusega. Seal oli ebamääraselt kirjas, et ta võib hommikuti natuke väsinud olla ja mõnikord öösiti üles ärgata. See oli kõik. Polikliiniku arst oli tema probleemidega hästi tuttav. Tõendit ei saanud pidada millekski muuks kui pettuseks.

„Kas ma saaksin sellest koopia?” Sara tundis, et pea käib rohkem ringi. „Kavatsen oma arstiga uuesti ühendust võtta. See asi ei klapi! Mul on raske uskuda, et minu arst selle kirjutas. Ma tahan terveks saada ja ma tahan politseis töötada. Ma võitlen iga päev ja teen, mis suudan, et sinnani jõuda.”

Eva naaldus toolileenile ja pani käed kõhule risti. Tema pilku ilmus mingi rusutus. „Ma pean sinuga ühest teisest asjast rääkima. Sellel pole meie hinnangule mingit tähtsust. Aga sotsiaalkindlustusametile on tulnud vihje, mis puudutab sinu töövõimet, Sara. Keegi on näinud sind aiamaad kaevamas.”

„Olgu. Noras ema juures? Jah, see on täpselt niisugune asi, mida ma suudan veerand tundi teha. See ei nõua minult aju kasutamist. Kaevates pole mul tarvis otsuseid vastu võtta. Ma püüan kogu aeg teha seda, mida saan. Kes selle kohta vihje andis?”

„Ma ei tea. Tuli mingi kiri. Kui tõtt rääkida, siis oleme neid rohkem saanud. Seal on pildid, kuidas sa oma tütart süles tassid. Teda kiigutad. Pilt, kuidas sa, kotid käes, trepist üles lähed. Saatja on anonüümne.”

Sara tundis rinnus survet. „Mingi hull jälitab mind. Ma olen ju rääkinud!”

Juhtumikorraldaja ilme oli veelgi rusutum. Ma lihtsalt tahtsin, et sa teaksid. Sellel, kas sa kaevad aiamaad või ei kaeva, pole minu hinnanguga midagi tegemist, aga ma pean arsti tõendit uskuma. Sa ei saa siit enam mingit toetust saada. Mul on kahju, Sara. Kui sa otsusega rahul pole, on võimalik see vaidlustada. Sul on aega kolm nädalat.”

Sara püüdis ennast valitseda, kuid see ei õnnestunud. Pisarad jooksid. Tal oli raske sõnu leida. „Kui mul mingit sissetulekut ei ole, pole meil enam raha, et oma korteris edasi elada. Ma ei suuda kolimisega toime tulla, kõik on vaja kokku pakkida ja lahti pakkida ja kõik tellimused tühistada. Moa jääb ilma oma sõpradest ja õpetajatest, kellega ta on harjunud. Palun, sa pead meid aitama. Ma ei jaksa vaidlustada, kui ma ei suuda isegi ajalehest pealkirju lugeda ja aru saada, mis seal kirjas on.”

„Mul on kahju. Ma pean reegleid järgima.”

„Tähendab, et see, mis minuga nüüd juhtub, võib tabada ükskõik keda, isegi kui arst on inimesele haiguslehe andnud. Kas sa ei karda, et kunagi võib see sinuga juhtuda?”

„Ausalt öeldes, kardan küll! Meil on sotsiaalkindlustusametis töötajaid, kes on läbi põlenud.”

Sara oleks kõige parema meelega tahtnud bussiga koju sõita, unerohutableti alla neelata ja teki üle pea tõmmata. Aga seda ta teha ei saanud. Ta oli kokku leppinud kohtumise politseinikust kolleegi Lisaga ja praegu polnud sobiv ära öelda. Lisa ema oli mõne nädala eest ravimimürgistuse tüsistuste tõttu kiiresti ja ootamatult surnud. Kuna Lisa oli ainus laps, polnud tal kedagi, kellega oma leina jagada, ja Sara teadis, et sõber vajab tema tuge.

Septembripäev oli ootamatult mahe. Päike soojendas Sara nägu lühikesel jalutuskäigul üle silla, mille alt Svartå vesi läbi voolas ja lossist möödus. Lisa istus Vasakonditorieti ees ja ootas. Tal olid teksased jalas ja kampsun seljas, lühikesed pruunid juuksed läikisid päikese käes. Kui ta käed embuseks laiali ajas ja naeratas, paistis esihammaste vahel olev pilu ja tema hallikasrohelised silmad särasid. Lisa oli tundeinimene. Sara ei teadnud kedagi, kes oleks sama rõõmus ja naeru kihistav, ega kedagi, kes võiks hetk hiljem plahvatada vihast ebaõigluse pärast või teha peapesu kellelegi, kes oli olnud ennast täis või polnud abivalmis.

„Imetore sind näha, Sara.”

„Sind on ka imetore näha.”

Nad kallistasid teineteist. Lisa lõhnas alati kergelt hobuste järele, kuigi oli pärast tallis viibimist duši all käinud ja riided ära vahetanud. Ta oli Dreamcatcheri nime kandva võidusõiduhobuse kaasomanik. See mära oli tema silmatera. Tavaliselt elas ta nädalavahetustel Noras ema korteris, et tallile ligemal olla. Töönädalateks oli tal ühetoaline elamine Hertsog Karli alleel, ainult mõnesaja meetri kaugusel Sara kodust.

Kondiitriäris tellisid nad kohvi ja kummalegi võileiva. Lisa võttis suure krevetivõileiva ja Sara lihtsa juustusaia, sest see oli kõige odavam. Lisa võttis kandiku ja nad läksid õue päikese kätte tagasi.

Kuidas läheb?” küsis Sara, kui nad olid istet võtnud.

„Ma tunnen emast nii tohutult puudust.” Lisale tulid pisarad silma. „Ma vaatan parasjagu tema asju läbi. Muidugi äratab see mälestusi. Rõõmsaid ja kurbi. Ma ütlesin ta korteri üles, aga pole veel jõudnud tühjaks teha ... See võtab palju rohkem aega, kui ma arvasin.”

„Tead küll, et kui ma terve oleksin, aitaksin sind. Kole paha tunne on, et ma ei saa sulle toeks olla. Kas sul on vaja asju kusagile hoiule panna?”

„Tegelikult jah. Aga teil pole ju üleliigset ruumi.”

„Emal on kuuris ruumi küll ja küll. Ma võin kohe tema käest küsida, kui tahad.” Sara ema elas ka Noras. Üksinda suures majas, kuhu vanemad olid kolinud siis, kui Sara gümnaasiumi lõpetas.

„See oleks suurepärane. Aitäh, kullake.”

Sara helistas. Ema vastas pärast esimest signaali.

„Gunilla.”

„Tere, ema. Mina siin.”

„Sara! Kuidas täna sotsiaalkindlustusametis läks?” Hääl reetis ema mure, mida nende kõnedes pidevalt tunda oli ja mis Sara enda ärevust veelgi suurendas.

„Räägime sellest hiljem,” katkestas Sara teda. „Kas sinu kuuri mahub veel asju?”

„Jah, see on peaaegu tühi. Mis siis? Kas jutt on Lisast? Ma kuulsin, et ta teeb korterit tühjaks. Kui tal on vaja ajutiselt asju kusagil hoida, siis palun väga.” Gunilla rääkis edasi.

„Aitäh, ema,” ütles Sara hetke pärast vahele. „Ma helistan sulle õhtul.” Ta lõpetas kõne ja pöördus Lisa poole.

„Sa võid asjad homme pärast lõunat sinna viis. Siis on ema kodus.”

„Gunilla on kullatükk. Tänan!” Lisa puhus kuuma kohvi peale. „Muide, ma kuulsin, et Kristoffer Bark avab Emelie Kartmani juhtumi. Kas ta pole helistanud?”

„Ei, ma pole ikka veel temaga rääkinud. Ma pole veel päriselt sealmaal. Tähendab, Emelie Kartman?”

„Jah, rühmal on sinu oskusi tõesti vaja, Sara.” Lisa tasandas häält. „Ma olen Emelie pojaga paar korda kohtunud. Tema nimi on Kim. Tore poiss, aga temaga on tüli. Ta sattus kasuperesse. Tal pole kuigi hästi läinud.”

„Kahju.” Sara ei teadnud, mida öelda. Ta ei tahtnud rääkida asjadest, mida tema kuidagi mõjutada ei saanud. See tekitas temas ainult veel rohkem ängi.

„Ja sinu jälitaja?” jätkas Lisa. „Või kuidas teda peaks nimetama. Kas on jälle midagi juhtunud?”

Sara vajus kühmu. „Jah, keegi on anonüümselt sotsiaalkindlustusametisse kaevanud ja öelnud, et ma teen sohki, et tegelikult olen ma võimeline töötama. Pildid tõenduseks juurde pandud.” Sara polnud kavatsenud oma hädadest pikemalt rääkida. Praegu on Lisa kord abi ja tuge saada. Aga ta ei suutnud seda endale hoida. „Varsti ma enam ei suuda.”

Lisa silmad tõmbusid tumedaks. „Sara, sa pead politseile avalduse tegema, see asi ei saa edasi kesta!”

„Ma teen. Aga praegu on kõige tähtsam minu arst kätte saada. Arstitõend oli sulaselge katastroof!”